122. Kaadri taga

Maja, milles Lily ja Max elasid, asus linnapiirist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ümbritsetuna valgetest lippidest taraga ja nähes välja nagu suurem versioon imeilusast nukumajast, tekitas see Lily's üha rohkem veendumust, et ta oli sattunud surmajärgsesse ellu. Just sellisest kodust oli ta lapsepõlves unistanud. Väikese aiaga tagahoovis, verandaga maja ees, lastega õues mängimas... Lapsi siiski polnud. Õues jooksis ringi vaid kollane koer ning tema kannul jalutas ringi linaseid riideid ja lömmis kaabut kandev mees, piip suunurgas ning hekikäärid pihus. Aednik, ütles Lily alateadvus, kuigi ta oleks seda meest millegi pärast rohkem seostanud kolmnurkse tipitelgi, lõkke, suupilli ja telgi ümber kasvavate kummaliste ravimtaimedega. Mees tervitas Lily't korraks kaabut kergitades, vaatas teda oma sõbralike siniste silmadega, nagu tahaks veel midagi öelda, kuid pöördus siis Maxi poole ja hakkas rääkima päeva jooksul tehtud töödest. 

Toad olid puhtad ja korras, nagu ei elakski keegi selles majas. Lily kõndis ettevaatlikult mööda läikivat parketti, toetudes vargsi seina vastu, sest pea käis pärast minestamist ikka veel natuke ringi. Kõikjal võis näha fotosid temast ja Maxist kahekesi, poseerimas õnnelike nägudega nagu sajandi kuulsaim armastajapaar. Kuidas selle kohta öeldigi? Mida ilusam armastus pildil, seda hirmsam elu kaadri taga? Praegu ei saanud veel millegi üle kurta. Max rääkis endiselt õues aednikuga ja Lily sai majaga rahulikult tutvuda. Jällegi kerkisid esile mälestused eelmisest elust. Majas, kus ta oli kunagi Maxiga ja hiljem Krisiga koos elanud, asusid toad samades kohtades, trepid samuti. Aga see maja siin nägi välja nagu fototöötlusprogrammiga läikima löödud versioon vanast lobudikust, milles nad olid kunagi pidanud hakkama saama. Köögis polnud enam puupliiti, mille ees Lily kunagi kartuleid kooris. Tubades polnud poollagunenud ahjusid. Isegi elutoa kamin oli elektriline. Valgel nahkdiivanil lösutas karvutu kass, kes kräunatas Lily't nähes karedalt. 

"Tere, nimekaim," ütles Lily, suutmata meenutada, miks loom tema järgi nime sai. Diivani kohale seina peale oli riputatud suur pilt Maxist laval etendust andmas. Illusionist omas elemendis. Isegi koduseinte vahel oli tal vaja silma paista. Lily oli selle etenduse ajal Maxiga koos laval viibinud, aga pildil poseeris mees üksinda. 

"Üks ja ainus, imeline Max!" Neid sõnu oli kunagi hüüdnud Kris, kuulutades välja järjekordset etendust. Kas tema tööks oli endiselt Maxi vere ja lihatükkide kokku kraapimine? Ei, seekord mitte. Olevik nihkus tükkidena paika. Kris ei puutunud Maxiga kuigi palju kokku, kuid ta oli Lily'ga suhelnud rohkem kui ainult lasteaia hoovis. Neil oli kokkulepe...

"Lily, kuidas sa ennast tunned?" Max jalutas tuppa, võttes käigupealt sädelevat kuube seljast. Jalanõud seisid teiste sarnaste juures uhkel kingariiulil. Selle mehe garderoob oleks iga naise kadedaks teinud.

"Paremini," vastas Lily ja naeratas kramplikult. "Soovid süüa? Teen midagi?" 

"Puhka," vastas Max. "Ma tellin toidu. Nagunii poleks aega õhtusööki valmistamiseks, sest mul on täna õhtul etendus. Jõudsid juba unustada?"

"Vist küll," vastas Lily. Ta istus diivanile kassi kõrvale ja lasi pilgul üle riiulite libiseda. Mitte ühtegi raamatut, kuid väga palju Maxile kuuluvaid trofeesid. Teda jätkus kõikjale. Lily tundis, kuidas ta pea ringi käima hakkas. Ta tahtis heita voodile pikali ja magada nii kaua, kuni maailm jälle oma kohale nihkub. Magamistuba asus teisel korrusel. Lily tõusis ettevaatlikult üles ja hakkas trepi suunas liikuma. 

"Oota ometi, ma aitan sind!" hüüdis Max Lily juurde tormates. "Sul on ikka väga halb olla. Kas kutsun arsti?"

"Pole vaja," vastas Lily erkpunaste linadega kaetud voodile vajudes. "Sul on etendus."

"Ma ei saa sind niimoodi siia jätta," ütles Max õrnalt Lily põske silitades. Hõbedane küünis helkis lambivalguses. Parema käe nimetissõrm. See oli tõesti tema, mitte teisik teisest maailmast. Lõplikult veendumiseks oleks veel natuke lähivaatlust vaja läinud, aga praegu polnud Lily'l jaksu ega tahtmist. 

"Ega sa jälle rase pole?" küsis Max kahtlustavalt kulmu kortsutades. "Liiga palju aborte järjest pole su tervisele hea, aga kui sa tõesti oled, siis..."

"Kardad, et laps rikuks su peegelpõrandad ja valged seinad," lipsas poolkogemata üle Lily huulte. Max ei lausunud rohkem sõnagi. Ta tõusis püsti ja läks magamistoast välja, sulgedes ukse enda järel. Nii palju siis murest elukaaslase tervise pärast. Etendust ei saanud ometi ära jätta.