121. Otsast peale

Mänguväljak, millel Lily seisis, oli talle juba unenägudest tuttav. Kõikjal jooksid ringi lapsed, ajades üksteist taga ja kõrvulukustavalt karjudes. Kuigi ilm oli soe, haaras üks lastest eikusagilt lumepalli ja virutas selle kaaslasele näkku. Vastuseks kostitati teda rahesajuga, mis tabas ainult lumepalli visanud last. 

"Lõpetage!" hüüdis Lily. "Muidu lähete mõlemad kohe tuppa." Ta ei kuulnud laste solvunud süüdistusi selle kohta, et teine alustas esimesena. Lily teadvus oli hõivatud mõistatamisega, mis oli juhtunud ja kus ta parajasti viibis. Viimaseks mälestuseks oli ülekuumenenud katlaga Lilleke. Kas ta oli surnud ja viibis nüüd teises ilmas? Oli see paradiis või põrgu? Mis Kristoferist sai?

"Lily!" Hüüdjaks oli mees, kes sarnanes väga Maxile... See oligi Max, aga mitte Neljapäeva välimusega, vaid rohkem sedamoodi nagu artistiaegadel. Silmi ei katnud enam hall kae, need olid nüüd puhtad ja selged. Ta sädeles nagu jõulupuu. Maxi oli valus vaadata, aga mitte maitselageduse, vaid neetide ja lukkude pärast, mis eredat päikesevalgust tagasi peegeldasid. Näojoontest võis siiski aimata tegelikku vanust. Ta polnud ajas tagasi läinud, kuid aeg ja ruum tema ümber olid muutunud. Max oli nüüd tervem, parem ja ilusam versioon iseendast. 

"Kas sind täna koju ei lastagi?" küsis Max vaikse kilinaga vastu võrkaeda nõjatudes. 

"Viimaste laste vanemad on veel tulemata," vastas Lily, teadmata isegi, miks seda ütles. Ta lasi pilgul üle õue libiseda. Ilmalapsed läksid koos oma emaga koju ja pingil istus veel üks pisike kahupäine halli kleidiga tüdruk, kes joonistas oksaga liiva peale pilti. 

"Ella!" Tüdruk tõstis pea ja vaatas värava poole. Tal olid suured pruunid silmad, millest peegeldus vastu otsatu nukrus. 

"Issi!" hüüdis ta tulijale vastu joostes. Tema selja peal sirutusid laiali hallid ööliblika tiivad, andes sammudele baleriini kerguse. Kris haaras tüdruku sülle ja küsis murelikult Lily poole pöördudes: "Kas Emma-Kristella käitus täna korralikult? Ei pannud midagi põlema ega muutunud nähtamatuks?"

"Põlema ei pannud, aga korra peitis ennast ära, muutis ennast nähtamatuks. Enne laulutundi, sest kartis esinemist," vastas Lily justkui autopiloodi peal viibides. Ta ütles asju, ilma et oleks enda mõistust kasutanud. Sõnad lihtsalt tulid. 

"Ma räägin temaga kodus," lubas Kris minekule pöördudes. Kaugemale oli pargitud erksavärviliste maalingutega furgoon. See oligi nende kodu. Ratastel kindlus. Lily püüdis aru saada, miks tema vaimusilma ette kerkis roomikutega lilleline rauakolakas, mis sarnanes hipibussile ainult värvivaliku poolest. Kõik oli nii segamini. Just nagu pärast eriti elavat unenägu ei tahtnud pärismaailm kuidagi enam tõelisena tunduda. 

"Lily, kas sa tunned ennast halvasti?" Maxi hääl äratas Lily mõtisklustest. Ta jälgis naist murelikult ja ulatas käe. "Tule, lähme koju. Lasteaias pole enam kedagi peale koristaja."

Tule, mu kaunis assistent. Anname koos enneolematu etenduse...

Nad jalutasid koos mööda pärnapuudega ääristatud alleed. Tee ääres olid aiaga ümbritsetud väikesed majad, kaugemalt paistsis kirik ja koolimaja. Unine äärelinn tiksus oma rütmis, teadmata vähimatki asjaolust, et umbes pool tundi tagasi polnud seda maailma veel olemas. 

Max rääkis millestki, kuid Lily ei suutnud kuulata. Ta mõtles kookonisse peitu pugenud Kristoferist, tujukast Emmast ja Krisi uuest tütrest, kes tundus olevat segu mõlemast lapsest. Kas võis olla võimalik, et Kristofer elas tõepoolest edasi häbelikus liblikatüdrukus? Kui see siin oli surmajärgne elu, miks Max ja Kris olid siin koos temaga? 

"Lily, kas sa kuulad üldse, mida ma räägin?" Max oli seisma jäänud ja põrnitses keskendunult Lily nägu. "Sa oleksid nagu teises maailmas. Oled vist endale tööga liiga teinud ja vajad puhkust."

Tema kaelal punetasid värsked hambajäljed. Vähemalt miski oli veel endine. Või siis mitte - nad seisid keset õhtupäikesega ülekullatud kõnniteed. Lily vaatas uuesti ning hambajälgi polnud enam.

"Ma hakkan vist hulluks minema," ütles Lily, enne kui minestas.