120. Hetk

See kõik juhtus samal hetkel:

Kris oli just leidnud Emma. Vaevu elusana, raskelt vigastatu ja nälgivana. Hoolimata kõigist imevõimetest, ei taibanud Emma neid õigel ajal kasutada. Laigulise sõdurimundriga julgelt ringi liikunud tüdruk tabati üsna pea ja lukustati ühte paljudest keskväljakule riputatud raudpuuridest. Karistuseks korduvate relvastatud kallaletungide, varguste ja rahvuskangelaste mõrvamise eest, kes olid enne surma jõudnud teise ilma saata mitu relvastatud röövsalka. Emmat peeti Inglisilmaks ja vastupidist tõestada polnud võimalik. 
Vaevalt jõudsid isa ja tütre pilgud kohtuda, kui maailm mustaks tõmbus ja kõlas selline hääl, nagu oleks tohutusuur tükk tarretist hiiglasliku kõrre sisse tõmmatud.

Lürps! 


Lilleke oli baasist vaid mõnekümne meetri kaugusel, kui Kristoferi kookon hakkas üleni hõõguma ja Lily pillas ta vaikselt karjatades sülest maha. Samal ajal märkas üks lastest, et aurukatla rõhunäidiku osuti nihkus punase ala lõppu ja väreles kurjakuulutavalt. Hetk enne plahvatust saabus pimedus ning kõik sai otsa.

Lürps!

Miikael avas silmad, vaatas otsa teineteisel käest kinni hoidnud Inglisilmale ja Rotipoisile ning ütles: 
"Nüüd!"

Päikesetõus taipas, millise valiku Neljapäev oli teinud ja hüüdis:
"EI!"

Otsus oli langetatud ja tasakaal lootusetult paigast löödud. Piltlikult öeldes imeti kaks maailma korraga vaakumisse. 
Tegemist oli vaid kahe paralleelse universumiga miljardite hulgast. Võimalusi jagus terveks igavikuks. 
Täpselt samamoodi nagu samadest aatomitest võib moodustuda nii söetükk kui teemant, oli ilmaruumi koostis kõrre teisest otsast väljudes sama, aga selle imepisikesed osakesed asusid täiesti uute kohtade peal. Kahest sai üks.
Teadupärast on asjad maailmas seatud nii, et kahe ühinemisel sünnib kolmas, täiesti uus ja eriline, kuid natuke sarnane kõigile enda eellastele. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

263. Kivid ja viirukid ei too kedagi tagasi

Tsirkuselaev püsis vaiksena ning artistid istusid oma kajutites. Kedagi ei huvitanud, et juba homme pidi aset leidma viimane etendus ja peaproov oli ikka veel tegemata.  Stella ei suutnud siiski kuigi kaua oma toas püsida. Ta ladus vaikselt ümisedes kristalle ja poolvääriskive ümber Regina keha, kattis kõik õhulaevas leiduvad peeglid kinni ja tossutas viirukit. Stella tundus viibivat oma turvalises mullis. Tsirkuseartistid olid igasuguseid rituaale ja muid veidrusi näinud ning suhtusid Stella asjatoimetustesse mõistvalt. Kui see tal leinaga toime tulla aitas, mis siis ikka. Laevatekile suitsetama läinud Kris võttis viimaks siiski julguse kokku ning läks Stellaga juttu ajama. Mõned küsimused vajasid vastuseid. "Kuidas sul läinud on?" küsis ta sosinal.  Stella asetas viimase viiruki seinaprakku, luges pominal midagi palve sarnast ning jäi Krisile tõsiselt otsa vaatama.  "Minul? Läinud?" imestas ta. "Näed ju, et olen siin ja töötan klounina. Või mida sa teda tahts...
Lisateave

Proloog: Hammasrattad

 Te kindlasti mäletate muinasjuttu Hamelini vilepillimängijast, kes tuli eikusagilt ja kadus jäljetult. Ta viis endaga kaasa linnaelanikke kiusanud rotid ja röövis kõik lapsed, kes omal jalal kõndida suutsid. Tegelikult oli neid kaks. Mõlemad olid olemas.  See on lugu mehest, kes ei viinud lapsi endaga kaasa. Küll aga juhatas ta rotid maailma, kus neid rohkem hinnata osati. Vilepill polnud niisama muusika mängimiseks. Õigeid noote õiges järjekorras kuuldavale tuues  kadus maailmu lahutanud piir, aga ainult korraks. Piisavalt kauaks, et lahkuda, jättes pealtvaatajad hämmeldunud nägudega tühja kohta vahtima.    "Lõpuks ometi!" hüüdis hallipäine näpitsprillidega vanamees. Kõik teadsid teda Doktorina ja ei  kutsunud iialgi nimepidi. "Ma kartsin juba, et sa ei tulegi!" "Peaaegu oleksin tulemata jäänud," vastas laborisse ilmunud külaline ning lasi kaasa toodud rotid vabaks. Ta vaatas, kuidas Doktor  närilised üksteise järel puuridesse suunas. Neist...
Lisateave

1.Imeline Max

Kujutis
Mööda kuldse õhtuhämaruse looriga kaetud tänavaid kargles kuljuste kõlisedes ringi narrikostüümis tegelane. Tema ülesandeks oli kutsuda möödakäijaid osa saama suurejoonelisest vaatemängust.  Seda ta ka tegi, röökides kõigile, kes ette jääma juhtusid, et kätte on jõudnud harukordne võimalus osa saada millestki kordumatust ja enneolematust. Inimsilmad pole veel ealeski midagi taolist näinud. „Imeline Max esitab teile nüüd ja kohe erakordse, ainulaadse, sensatsioonilise illusiooni!“ kuulutas narrikostüümi kandev tegelane, keksides samal ajal läbi hõredavõitu vaatajaskonna lava suunas. Tehes topeltsalto, hüppas ta ennist välja reklaamitud Imelise Maxi kõrvale, haaras tõrviku ja puhus sellest välja hiiglasliku tulejoa.  Imelisest Maxist oleks nüüd pidanud järele jääma ainult paar imeliselt kõrbenud konti, kuid artist seisis pärast leekide vaibumist endiselt oma poodiumil, valgeks võõbatud näol mänglemas edev naeratus. Tegemist polnud kuigi originaalse illusiooniga, kuid...
Lisateave