119. Rännak

Karvutu kass näitas teed ja Neljapäev kõndis tema kannul. Nad läksid mööda tühjuses kulgevat rada. Äkitselt hargnes tee mitmeks haruks ning kass jäi seisma. Ta vaatas küsivalt Neljapäeva poole. Igal harul tundus olevat oma tähendus, aga Neljapäeval polnud õrna aimugi, millist valida. Oleks siis vähemalt mõni vihje olnud. Ta tegi katse, astudes ühe jalaga kõige parempoolsele teele. Vaimusilma ette kerkisid hauakünkad. Kelle omad? Nimed hakkasid pimedusest tasapisi esile kerkima ja Neljapäev võttis kiiresti jala teeotsalt. Sinna ta kohe kindlasti minna ei tahtnud. Päikesetõus oli õpetanud, et elus ei tohi sõltuda teistest ininestest ja kellegi kaotamine tähendab, et peagi on ees ootamas kohtumine uue inimesega, kes täidab eelmisest jäänud tühimiku. Neljapäevei tahtnud selle väitega nõustuda. Isegi nüüd, kui nukke enam polnud, soovis ta ikkagi valida valida võimaluse, kus tema jaoks olulised inimesed viibisid elavate maailmas. Vaimudega sai suhelda iga päev. Päris inimesi nägi Neljapäev palju harvem. 

Järgmise teeharu juures laskus ta põlvili ja asetas käe maapinnale, pihupesa allpool. Käsivart läbistas elektrilöögi sarnane surin. Seekord nägi Neljapäev ennast rikka ja kuulsana keset trööstitut postapokalüpsist. Tema rikkuseks oli omada võimu niigi väheste alles jäänud ressursside üle, andes ainult neile, kellel oli juba niigi ja jättes ilma need, kellel polnud varemgi mitte midagi. Austatud ja kardetud, armastatud ainult varanduse ja kõrge positsiooni pärast. 

Võtnud kõheldes oma käe teeotsalt ära, jäi Neljapäev kassile pimedate silmadega otsa vaatama. "Sind polnud seal ja su nimekaimu samuti mitte," ütles ta. Kass vaikis ning hakkas ennast lakkuma. Vaikimine pidi tähendama nõusolekut. 

Pärast veel mõne võimaluse läbiproovimist jäi Neljapäev mõttesse. Valikuid oli ilmselgelt liiga vähe ja ükski neist ei sobinud. Ta võttis kassi sülle, luges mõttes seitsmeni ja astus teelt kõrvale, otse tühjusesse.