118. Helesinine

"Lily!" 
Vampiiritar kuulis, et keegi hüüdis teda, aga ei näinud hüüdjat. Ta seisis jälle samal mänguväljakul, kus olid tema varasemas unenäos laulnud hüppenööridega tüdrukud. Väljaku kõrval seisis tühjade akendega vana maja. Kunagi võis seal asuda lasteaed.
"Lily, sa pead siia veel kord tulema," ütles hääl. Krigiseval kiigel istus Inglisilm, kandes seljas valget vereplekilist kleiti. "Nad on siin ja ootavad sind."
"Kes?" küsis Lily. 
"Nemad," vastas Inglisilm. Ta tõusis kiigelt püsti ja kõndis Lily juurde. Inglisilma pihk oli kokku surutud. "Ma annan sulle midagi. Hoia hoolikalt, sest seda jätkub ainult üheks korraks."
Ta võttis Lily käe ja asetas peopesale helesinise vedelikuga ampulli. 
"Mis see on?" küsis Lily, tahtmata vastust kuulda. 
"Küll sa näed," ütles Inglisilm. Ta kükitas maha ja hakkas asfaldile kriidiga joonistama. Kriipsudest moodustusid tähed ning ühtäkki polnudki tegemist maapinna, vaid seinaga, millele oli kirjutatud: "ÖELGE LILILE, ET LÄKSIN TUNNELISSE EMMAT OTSIMA." Kirja ümber oli joonistatud rohkelt inimfiguure ning üks neist sarnanes rohkem liblika kui inimesega.
Kris kirjutas Lily nime alati i-tähega lõpus. See oli tema kiri ja need olid tema joonistused. Lily tahtis Inglisilmalt veel midagi küsida, kuid mänguväljak kadus ja Lily ärkas üles oma toas. Ta oli kogemata uinunud, kuigi oleks pidanud lastel silma peal hoidma. Lily avas pihu ja nägi peopesal sätendamas ampulli, mille Inglisilm oli talle andnud. Tal polnud õrna aimugi, mida sellega peale hakata.

Kristofer magas endiselt kookoni sees. Taaskord pakkis Lily libliklapse endaga kaasa. Ta käskis lasekodu kasvandikel riidesse panna ning avastas välja jõudes, et Lilleke seisis endiselt maja ees. Kris oli baasi läinud jalgsi. 
"Kas keegi teist oskab seda siin juhtida?" küsis Lily lastelt rohkem naljaviluks. Üllataval kombel tõstiski üks pisike tüdruk käe ja ütles:
"Ma suudan juhtida kõiki masinaid. Isegi need hakkavad liikuma, millel mootorit enam pole. Aga ma ei suuda seda teha väga kaua."
"Näita," ütles Lily. Tüdruk pani Lillekese tööle ja sõitis sellega maanteele, nagu oleks ta terve elu soomuki kabiinis veetnud. 
"Kütust on palju, ma saan veel üsna kaua sõita," raporteeris tüdruk. Lily kamandas teised lapsed samuti Lillekesse, võttis Kristoferi sülle ning ronis koos temaga kitsast katuseluugist sisse. 
"Kas täna on Krisi sünnipäev?" küsis veepaakide juures kössitav tüdruk, kes oli üllatust oodanud.
"Võib-olla," vastas Lily äraolevalt. Ta oli ampulli pannud väikesesse plekist karpi padrunite juurde ja revolvri põue peitnud, just nagu vanadel aegadel. Sisetunne ütles, et seda võis varsti uuesti vaja minna. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

263. Kivid ja viirukid ei too kedagi tagasi

Tsirkuselaev püsis vaiksena ning artistid istusid oma kajutites. Kedagi ei huvitanud, et juba homme pidi aset leidma viimane etendus ja peaproov oli ikka veel tegemata.  Stella ei suutnud siiski kuigi kaua oma toas püsida. Ta ladus vaikselt ümisedes kristalle ja poolvääriskive ümber Regina keha, kattis kõik õhulaevas leiduvad peeglid kinni ja tossutas viirukit. Stella tundus viibivat oma turvalises mullis. Tsirkuseartistid olid igasuguseid rituaale ja muid veidrusi näinud ning suhtusid Stella asjatoimetustesse mõistvalt. Kui see tal leinaga toime tulla aitas, mis siis ikka. Laevatekile suitsetama läinud Kris võttis viimaks siiski julguse kokku ning läks Stellaga juttu ajama. Mõned küsimused vajasid vastuseid. "Kuidas sul läinud on?" küsis ta sosinal.  Stella asetas viimase viiruki seinaprakku, luges pominal midagi palve sarnast ning jäi Krisile tõsiselt otsa vaatama.  "Minul? Läinud?" imestas ta. "Näed ju, et olen siin ja töötan klounina. Või mida sa teda tahts...
Lisateave

1.Imeline Max

Kujutis
Mööda kuldse õhtuhämaruse looriga kaetud tänavaid kargles kuljuste kõlisedes ringi narrikostüümis tegelane. Tema ülesandeks oli kutsuda möödakäijaid osa saama suurejoonelisest vaatemängust.  Seda ta ka tegi, röökides kõigile, kes ette jääma juhtusid, et kätte on jõudnud harukordne võimalus osa saada millestki kordumatust ja enneolematust. Inimsilmad pole veel ealeski midagi taolist näinud. „Imeline Max esitab teile nüüd ja kohe erakordse, ainulaadse, sensatsioonilise illusiooni!“ kuulutas narrikostüümi kandev tegelane, keksides samal ajal läbi hõredavõitu vaatajaskonna lava suunas. Tehes topeltsalto, hüppas ta ennist välja reklaamitud Imelise Maxi kõrvale, haaras tõrviku ja puhus sellest välja hiiglasliku tulejoa.  Imelisest Maxist oleks nüüd pidanud järele jääma ainult paar imeliselt kõrbenud konti, kuid artist seisis pärast leekide vaibumist endiselt oma poodiumil, valgeks võõbatud näol mänglemas edev naeratus. Tegemist polnud kuigi originaalse illusiooniga, kuid...
Lisateave

264. Kes oleks võinud arvata, et kõik just nii lõpeb?

Kujutis
Nähes Maxi üksinda lossi juurde tulemas, sai Robin kohe aru, et midagi oli valesti.  "Kus Niina on?" küsis Robin enne, kui Max midagi öelda jõudis. Nad seisid hoovis keset lumesadu. Kaksikud ootasid autos. Max neelatas ja otsis õigeid sõnu, kuigi ta oli selle kohtumise kümneid kordi eelnevalt peas läbi mänginud.  "Krisiga juhtus õnnetus..." alustas ta ning jäi vait. Sõnad said otsa. "Ta on surnud?" küsis Robin vaikselt, nii et lapsed ei kuuleks. Max noogutas.  "Mine tuppa. Ma tulen varsti tagasi," ütles Robin ja jättis Maxi lossi ukse ette seisma. Max saatis pilguga Robini auto tagatulesid. Elu läks edasi. Kaksikud oli vaja lasteaeda viia ja Ella oli vist juba poolel teel kooli, mis asus kodule üsna lähedal. Endamisi ohates katsus Max välisust. See oli lukustamata jäänud. Muidugi, Robin lubas ju varsti tagasi tulla. Nii imelik oli lossi astuda teades, et Krisi polnud enam. Suure saali maleruudline põrand ootas kannatamatult, et keegi sellel salto...
Lisateave