117. Kriit

Baasi ümbrus oli põhjalikult läbi otsitud ja sisemus samuti. Emmat polnud kusagil. Miikael lamas palavikust hõõguvana duširuumi jahedal põrandal, palja keha all ainult õhuke lina. Kris oli soovitanud Inglisilmal lapsega nii teha, et teda natukenegi jahutada. 

Lõpuks ometi tulid tagasi abi otsima läinud rotid! Suurim neist lohistas enda järel kotikest kuivatatud taimede ja seemnetega. Rotid jätsid rohukoti maja ette, läksid baasis ootavate kaaslaste juurde ja ronisid osavalt põrandal vedelevate riiete sisse. Paar hetke hiljem istus sama koha peal Rotipoiss. Ta kõndis tagasi õue ning rääkis kõigest, mida Päikesetõusu käest oli kuulnud. 

"Õhtul... Emma läks kaduma juba eile. Me oleme niigi liiga kaua oodanud," lausus Kris kriiditükiga närviliselt seina sodides. Kuna suitsud olid otsas, vajas ta mingit tegevust. Baasi seina kaunistasid visandid lastekodusse jäänud lastest, Kristoferist, Emmast, Lily'st ja Inglisilmast. Rotid olid samuti seina peal oma koha leidnud. 

"Anna siia," ütles Inglisilm ja rabas rohukoti Rotipoisi käest. Silmitsenud koti sisu, küsis ta: "Mida ma nende seemnetega tegema pidin?" 

"Mulda panema, et meil oleks ka edaspidi vahendeid, millega haigusi ravida," vastas Rotipoiss. "Tule, ma aitan sul Miikaeli jaoks tõmmist teha."

Saates noori pilguga, tundis Kris, et mingil kummalisel põhjusel võiski Emma kadumine olla nende kahega seotud. Ta ei teadnud noorte tüdrukute hingeelust kuigi palju, aga märkas Emma käitumises muudatusi pärast seda, kui Rotipoiss temaga enam nii palju aega ei veetnud ning lõpuks üldse baasi jäi. Mida võis teha murtud südamega teismeline? Kindlasti mitte midagi mõistlikku ja veel vähem loogilist. Kris mäletas enda nooruspõlve, kui ta vihastades või solvudes uksi paugutas, muusika põhja keeras ja oma fantaasiamaailma põgenes. 

Teise maailma. Muidugi! Kuidas ta juba varem selle peale ei tulnud? Tunneli kaudu pääses teistesse maailmadesse ja Emma oli seal koos Rotipoisiga käinud, nii et tema jaoks oli tee juba tuttav. Kris kobas taskutes, kuni leidis uue kriiditüki. Ta kirjutas midagi, kuni kriidijupp näppude vahele tolmuks pudenes. Teade jäetud, läks Kris tunneli suunas ja püüdis mitte tähele panna kõhtu tekkinud õõnsat tunnet. See võis olla põhjustatud nii hirmust kui näljast, sest Kris polnud eilsest saati midagi söönud. Silme ees võikad mälestuspildid teises maailmas maha lastud sõdurlastest, astus Kris tunnelisse.