116. Valik
"Sa ju tead, mida vampiir sinuga teeb ja mis sinu haavadega juhtub," lausus Päikesetõus isalikul toonil. Neljapäev vaikis ja tundus mõtetega kusagil väga kaugel viibivat.
"Ta tapab su, väga aeglaselt," jätkas Päikesetõus. Need sõnad jõudsid vist kohale, sest Neljapäeva näole tekkis irooniline muie.
"Elu ongi väga aeglane suremine. Mõne puhul mitte nii väga aeglane," vastas ta. "Ma olen seal olnud ja tagasi tulnud. Karta pole midagi, sest seal lihtsalt pole midagi."
"Ja edasi? Kui ta on sind lõpuks verest ja elujõust tühjaks imenud, peab ta ikkagi uue toiduvaru hankima."
"Sa ei saa aru. Asi pole minus. Asi on selles, et tal puudub alternatiiv, aga tulevikus võib ta selle leida, enne minu tühjaks imemist. Tal oli seitseteist aastat asendus olemas. Nii minu verele kui mu ülejäänud kehale."
"Ja sa mõtled mõlemad talle uuesti tagasi anda?" küsis Päikesetõus.
Neljapäev ei vastanud. Helehalli kaega looritatud silmad vaatasid mõtlikult tühjusesse. Vastuse aimamiseks polnud tarvis võlukunsti. Põhjus, miks Päikesetõus muretses, ei peitunud armukadeduses või omandihimus. Kuigi kõik seda arvasid, ei olnud tal Neljapäevaga armastusel põhinevat suhet. Nad täiendasid teineteist, tegid koostööd. Vähemalt alguses. See, mis hakkas juhtuma pärast Krisi tagasitulekut, lõi tasakaalu paigast ja pööras ajavoolu osaliselt tagurpidi.
"Vaata," soovitas Päikesetõus. "Vaata valikuid ja tagajärgi ning leia enda jaoks sobiv." Ta otsis karpide ja kotikeste hunnikust välja sobiva ning andis selle Neljapäevale.
"Mis siis, kui ma valin valesti?" Maxi häälest võis kuulda hirmu. Voodopreestri asemel oli nüüd täiesti tavaline mees, kes elu keerdkäikudest väsinuna ei tahtnud rohkem eksperimenteerida ja eksimuse korral otsast alustada.
"Ükski valik pole vale. Pikapeale nihkub tasakaal uuesti paika. Ka siis, kui sa oma valikut kahetsed."
Jälle see tasakaalu jutt. Neljapäev karjus sisemiselt iga kord, kui seda sõna kuulis. Kui kaua võib ühte ja sama asja korrata?
"Enne, kui sa valima hakkad, palun anna mulle oma nukud. Ma neutraliseerin need ära."
"Ei!" vastas Neljapäev enne, kui üldse mõelda jõudis. Nukkude abil kontrollis ta tähtsat osa ümbritsevast maailmast. Ta sai olla iseenda jumal.
"Sul pole nukke enam vaja," ütles Päikesetõus. "Valikut tehes muudad sa kogu aegruumi. Kujutle seda kui mitmerööpalist raudteed. Sinu valik suunab rongi ühele kindlale rööpale. Nukud muutuksid segavateks asjaoludeks. Halvimal juhul võivad nad sinu rongi alla jääda."
Päikesetõusul oli õigus, nukke polnud enam tarvis. Samas oli Neljapäeval nukkudest raske loobuda, sest ta kartis kaotada ülevaate toimuva üle. Tema polnud enam näitejuht oma isiklikus eluteatris ja teised inimesed polnud enam marionetid. Neljapäevast pidi saama pisike liivatera saatuse tuulehoos.
Pigistades krõbisevat kotti pihus osutas Neljapäev oma madratsi poole. "Selle all, karbi sees."
Pärast põgusat tuhnimist leidis Päikesetõus otsitud karbi. Madratsi all leidus muudki, mida nõidumisega seostada ei saanud. Päikesetõus märkis endale mõttes üles, et lähiajal oli tarvis telgis ette võtta suurpuhastus. Karpi avades nägi Päikesetõus päris mitut nukku, igaüks äratuntavalt selle inimese moodi, keda kujutama pidi. Pimeda kohta oli Neljapäeval väga hea kunstimeel ja stiilitaju. Lausa kahju oli kõiki neid nukke koos karbiga visata telgi keskel lõõmavasse pisikesse raudahju. Samal ajal harutas Neljapäev kotikese lahti, võttis näpuotsatäie kuiva lehepuru ja puistas enda joogikruusi, jahedasse vette. Ta segas vett, kuni taimepuru kõiki füüsikaseadusi eirates täielikult lahustus. Neljapäev hingas sügavalt sisse ja jõi kõik korraga ära. Rohkem polnudki vaja vaeva näha selleks, et näha ilma silmadeta kõike, mida elul pakkuda oli ja teha oma lõplik valik.
Päikesetõus silmitses tähelepanelikult sügavasse unne vajunud kaaslast ja lükkas eemale näljaselt kräunuva kassi. "Mitte praegu, Lily. Las ta teeb oma rännaku rahus läbi." Kui kass endiselt kräunus, kavatsemata nii lihtsalt alla anda, ei jäänud Päikesetõusus üle muud, kui haarata loomal turjast ja suruda talle nina alla kotike ülejäänud puruga. Piisas vaid lõhnast, et looma samuti uinutada. Võib-olla oligi õigem, et peremees koos lemmikuga oma rännakut tegi. Nende hinged kuulusid kokku. Just nagu Bobi ja Päikesetõusu omad. Koer oli samuti näljane, aga tal tuli oodata, kuni Neljapäev ärkas, sest Päikesetõusus valvas ja tal polnud võimalik Bobiga koos jahile minna. Kannatlikult porilombist vett lürpides püüdis koer hoida ennast tagasi, et mitte nahka panna seda kaitsetut karvadeta olendit, kes nii ahvatlevalt Neljapäeva kõrval vedeles nagu grillkana.
Keskpäeval, kui vihmapilvede vahelt langesid maapinnale valkjad päikesekiired, pannes märja rohu ebamaiselt sillerdama, jooksid telgi ette läbimärjad rotid. Nad ei moondunud inimesteks, kuid Päikesetõus mõistis loomi ka ilma sõnadeta.
"Või nii," venitas ta. "Ma annan sulle kaasa palavikku alandavad rohud. Sa võid teised rotid tagasi kutsuda, nad otsivad valest kohast. Aga ülejäänud küsimustele saad sa vastuse õhtul." Päikesetõus osutas telgi suunas. "Siis, kui Neljapäev ärkab."
Kommentaarid
Postita kommentaar