99. Päikesetõus

Päikesetõus jalutas koos truu neljajalgse sõbraga mööda maantee serva ja rada nende järel kasvas rohtu. Kaugemal kõrgus sakiline mäeahelik. Päikesetõus ei teadnud, kuhu minna. Samas polnud vahet - kõik kohad olid nagunii üpriski sarnased. Tee oli tühi ja tolmune. Tunni jooksul sõitis mööda üks auto, kui sedagi. Kütus ei olnud raisata. Inimesed hoidsid omaette ja tulid välja ainult siis, kui selleks mõjuv põhjus oli. Nõnda polnud Päikesetõusul tarvis muretseda röövlite küüsi sattumise pärast. Mitte, et temalt midagi väga võtta oleks olnud. Tegelikult oleksid röövlid pidanud muretsema Päikesetõusuga kohtumise pärast. Iga inimene neelas oma toitu süües vähemalt ühe seemne alla. Kui Päikesetõus vihastas, sai selle emotsiooni põhjustaja teada, mida tähendab see, kui kirsikivist hakkab kõhus puu kasvama või seemnest sirgub väljapääsu otsiv päevalill. Päikesetõus armastas loodust, eriti taimi. Taimede sirgumiseks läks alati väetist tarvis. 

Ilm oli palav ja koer tahtis juua. Päikesetõus tegi peatuse ja otsis kotist välja veepudeli. Veevarud olid otsa korral, mis tähendas, et ta pidi varsti vihma välja kutsuma. Enne seda tuli aga leida peavari, sest kuigi Bobile, nii oli koera nimi, meeldis vesi, ei tahtnud Päiesetõus lageda taeva all läbi liguneda. 

Silmapiirilt lähenes lumivalge auto. See möödus hetkegi peatumata ja haihtus hetk enne mäeahelikuga kokku põrkamist. Päikesetõus teadis, kellele auto kuulus. Nüüd, kui sõiduk sedasi silmist kadus, arvas ta teadvat ka seda, kus Sid peitis lapsi, keda Kris nii paaniliselt taga otsis. Päikesetõus tõmbas koera endale lähemale ja hakkas väga ettevaatlikult mägede poole liikuma. 

Õhtu saabudes oli Päikesetõus endale laagripaiga välja valinud. Ta laotas maha vihmamantli, asetas kitarri ja kompsu isiklike asjadega selle kõrvale ning heitis pikali. Tõmmanud kaabu silmadele, hakkas Päikesetõus peagi sügavalt hingama. Hingamine aeglustus, kuni muutus vaevukuuldavaks. Justkui käsu peale, tõusis Bob oma kohalt ja asus teele, jättes peremehe üksinda puhkama. Üksinda hulkuv koer polnud kuigi haruldane nähtus. Loomi leidus hoolimata sellest, et neid saakloomadena maha notiti ja ära söödi. Jõudes mägedele üha lähemale, jäi Bob seisma ja laskus kõhuli, nii et teda teeäärsest kraavist näha polnud. Loom ootas kannatlikult. Sama kannatlik oli tema teadvuse üle võtnud Päikesetõus. Varem või hiljem pidi keegi lastekodu juurde liikuma. Tuli vaid oodata õiget aega ja kaasa minna.