97. Sid

Kuusteist aastat oli Sid saanud rahulikult tegutseda ja kaotustest taastuda. Siis tulid nad tagasi ning keerasid kõik jälle pea peale. Sid kahetses seda päeva, kui ta oli lubanud Maxil enda ja Angie juures elama hakata. See paranoikust eneseimetleja suutis ainult jama korraldada. Mis veel hullem, tema pärast suri Angie nälga. Kuna Angie oli haige, ei võtnud ta toitu vastu kelleltki peale Maxi. Pärast Maxi lahkumist oli Angie iga päevaga hääbunud ja kustus viimaks nagu ärapõlenud küünal. Ainus inimene, kellest Sid oli päriselt hoolinud, suri ühe idioodi isekuse tõttu. 

Kuigi sellest oli möödas juba väga pikk aeg, surus Sid rooliratast nii kõvasti, et sõrmenukid valgeks muutusid. Angie oli alles, hermeetiliselt suletuna klaasist kirstu nagu väga kõhn Lumivalgeke, aga selle jaoks, et teda tagasi tuua, oli tarvis Maxi. Valemi leidmine polnud niisama lihtne. Keemik ei saanud lihtsalt võtta DNA proovi ja selle põhjal valmistada igavese elu seerumit. Maxi uurimiseks oli vaja aega, katseid ja kannatlikkust. Sid kartis, et enne jõuab ta ise vanadusse surra, kui sellega lõpuks hakkama saab.

Rotipoiss oli vilet puhudes üles äratanud ainult need, kelle keha oli teistsugune, parema taastumisvõimega. Maxi ja Sidi polnud kerge tappa ning selle pärast oli neid kahte lihtne ellu äratada. Angie lamas aga jätkuvalt surnuna kirstus edasi ning oli tõeline ime, et ta plahvatuses üldse terveks jäi. Teised kirstud olid tükkideks pudenenud koos nende sees olevate laipadega ja taastada polnud enam midagi. 

Paljud viled olid samuti hävinenud või kadunud. Sid kahtlustas, et teadis, kelle käes kadunud viled olla võisid. Kes lahkus koos Rotipoisiga kohe, kui suits varemete kohalt hajuma hakkas? Nüüd oli ta siis tagasi. Nüüd, kui kõik olid ilma temata kenasti hakkama saanud, tuli Kris tagasi, et kõigi elud jälle pea peale pöörata. Sidi meelest oli Kris samasugune kloun nagu vanasti. Ainsana oli muutunud see, et ta sõitis ringi lillelise rauakolakaga ja mängis superkangelast.

 Vähe sellest, Lily oli juba teist päeva kadunud. Polnud tarvis pikalt mõelda et ära arvata, kelle juures ta viibida võis. 

Ei tea, kas Lily oli talle juba rääkinud? Vaevalt, sest siis oleks Sid teadnud ja näinud. Kris, see põrunud arlekiin, reageeris alati üle. Pani maju põlema ja korraldas muid sigadusi. Olgu neetud päev, kui Max poolearulise poisinaga endaga kaasa vedas nagu tänavalt leitud kassipoja. Mõlemad oleks tulnud kohe ukse taha visata.

Keerates automaki valjemaks, surus Sid jala gaasipedaalile ja lisas kiirust. Kedagi peale tema polnud maanteel sõitmas. Otsitud lillelist monstrumit ei paistnud kusagilt. Baasi juurde oli Sid juba vaadanud. Seal ei viibinud hingelistki.

Mööda maantee serva jalutas üks tuttav kogu, kitarr selja peal ja presendist matkakott üle õla visatud. Seekord oli ta üksi, kui mitte arvestada tema kõrval lonkivat kollast koera. Läks vist iga aastasele rännakule. Keset suve... Tavaliselt tegi Päikesetõus seda sügisel ja tuli kevadel tagasi. Aga miks ta siis sedasi ilma Maxita jalutas? Korraks tekkis Sidile mõte pöörata ümber, pakkuda Päikesetõusule küüti ja küsida Maxi kohta, aga see mees polnud tavaliselt eriti jutukas ning oma teadvust kontrollis ta väga hoolikalt. Keha üle võtta poleks Sid enam enam nagunii suutnud, sest vanadus ja elu jooksul saadud rasked vigastused olid teinud oma töö. Pealegi ei sallinud Sid koeri, eriti veel enda laitmatult puhtas autos. Koerad olid tema meelest räpased, haisvad ja ilastavad olendid. Kusagil sisimas näris siiski eelaimus, et Päikesetõus teadis midagi, mida Sid ei teadnud. Maxi käest oleks saanud vastuseid, aga pärast kõiki ebaõnnestunud katseid vennaga suhelda oli Sid teda juba natuke kartma hakanud, kuigi ei julgenud seda endale tunnistada. Maxiga kaasnes alati terve fännklubi ning nendega võitlemine tekitas rohkem peavalu kui kasu. Nüüd, kui Maxi voodoo preestriks peeti, olid asjad päris hullud. Sid ei teadnud, kui palju Max Neljapäevana tegelikult nõiduda oskas või kas üldse, aga tema kahjustamine oleks Sidi jaoks tähendanud klientide kadumist ja pankrotti. Kõik, kes Sidi käest lapsi, kütust, kvaliteetset toitu (mille koostiseks oli jätkuvalt rotiliha) või luksusesemeid ostsid, olid Neljapäeva ustavad kummardajad. 

Mäenõlvade taga paralleelselt kulgevat teed pidi sõitis vastassuunas lilleline soomuk, mis oli tihedalt täis topitud eriliste võimetega lapsi. Nad otsisid peatuspaika, et valmistuma hakata peagi ees ootavaks etenduseks.