96. Karvutu nimekaim

Neljapäeva ja Päikesetõusu telk oli kitsas, asju täis kuhjatud ning lõhnas veidralt. Max liikus kolahunnikute vahel vabalt, nagu poleks tema nägemisel midagi viga. Sarnaselt siitilmast lahkunud Esmele nägi ta teistmoodi, vaimsete silmadega.

"See tüdruk on elus," ütles Max enne, kui Lily midagi küsida jõudis. "Aga tehke kiiresti, sest teda pole enam kuigi kauaks."

"Kus ta on?" Lily püüdis leida enda ees seisvast isikust inimest, keda ta teadis. Midagigi ära tuntavat. Üks asi temas oli ikka veel endine. 

"Sa oled näljane," ütles Neljapäev ja lasi sulekuuel seljast langeda. Veri oli sama. Soontes voolas ikka veel vana hea Max, mitte tundmatuseni muutunud Neljapäev.

"Ei," vastas Lily pead raputades. "Ma ei tulnud siia selle pärast."

"Ma teadsin, et sa tuled," sõnas Max riidekuhja otsa istuma vajudes. Tema selja tagant piilus välja karvutu kass. 

"Kassi nimi on Lily. Ta kardab päikest ja on verejanuline nagu sinagi," tutvustas Max. Loom tuli ettevaatlikult peidukohast välja ja piidles nimekaimu altkulmu.

"Kui palju meil aega on?" küsis Lily. Ta tahtis teada, mis vahepealsete aastate jooksul juhtunud oli, aga see tüdruk, keda nad päästma pidid, võis iga hetk ära surra. 

"Piisavalt, et korraldada etendus," ütles Max. "Nad tulevad tagasi. Nii laste kui sinu pärast. Ja teie lähete nendega kaasa."

"Aga kuidas me pärast sealt minema pääseme?"

"Kris on alati välja rabelenud. Küll ta hakkama saab."

"Nojah siis," sõnas Lily minekule pöördudes. "Aitäh sulle abi eest."

"Temaga on kõik korras," lisas Max, rõhutades esimest sõna. Ta põrnitses Lily nägu oma pimedate silmadega. "Jah, ma tean kõike. Andestanud... Oleneb, mille eest? Olen ja ei ole. Saidki oma küsimusele vastuse. Ainult kuusteist aastat ootamist."

Lily neelatas valjusti. "Ja sa aitad ikkagi..."

"Mine, me kohtume veel," vastas Max ning sügaval kaeloori all välgatas korraks tume helk. "Kunagi räägin ma sulle kõigest."

Lily tundis, kuidas külmasööst tema kõhust läbi käis. Mälestused tulvasid kosena teadvusesse, nii halvad kui head. Tahtes veel midagi öelda, kuid tundes, kuidas nutt kurku kerkis ja kõri kinni vajutas, jooksis Lily telgist välja.

"Mis juhtus?" küsis Kris murelikult naise õlgade ümbert kinni haarates. "Kas ta tegi sulle haiget?"

"Me peame kiiresti etenduse korraldama," vastas Lily kergelt hingeldades. "Hakka plakateid joonistama, Kris."

Toimuvat vaikides pealt vaadanud Päikesetõus surus käed taskutesse ja sammus vastumeelselt telgi poole. Ta tundis, et kätte on jõudnud aeg lahkumiseks, kuid enne äraminekut oli tarvis asjad kaasa võtta.