95. Neljapäev

"Tema nimi on Neljapäev," ütles Kris, kui nad kohale jõudma hakkasid. Silmapiirilt kerkis esile tipi telki meenutav teravatipuline moodustis. 
"Ta on voodoo preester ja aitab inimesi, kes vastutasuks liha või tarbeesemeid viivad. Selle pärast liha, et taimi kasvatavad nad ise." Kris jäi seisma ja hingas sügavalt sisse. "Oled sa täiesti kindel, et temaga kohtuda soovid?"
"Muidugi," vastas Lily. Ta oli üleni rättide sisse mähitud nagu sügavalt usklik mosleminaine, et eredas päikeselõõsas ellu jääda. "Miski on temas kindlasti endiseks jäänud," jäi vampiiritar optimistlikuks.
"Ee... Tegelikult mitte," sõnas Kris ettevaatlikult. "Aga võib-olla on siiski parem, kui sa ise näed."

Telgi ees istus liivakollases riietuses mees, lössis kaabu silmini tõmmatud ja õlevärvi juuksed üle kõrvade ulatumas, ning mängis suupilli. Tema kõrval lamas suur kuldse karva ja lontis kõrvadega koer. Loom ja tema peremees olid teineteisega sarnased nii välimuse kui rahumeelsuse poolest. Tulijaid nähes tõstis koer pea. Mees lõpetas suupilli mängimise ja pani muusikainstrumendi taskusse. Ta vaatas Krisi ja Lily't mõtlikult oma taevasiniste silmadega. "Sind, Kris, olen ma juba näinud," ütles ta. "Sina oled Neljapäeva vend. Aga kes on see kaunis daam sinu kõrval?"
"Päikesetõus, palun kutsu Neljapäev õue," vastas Kris. Ta pöördus Lily poole: "Kas sa tahad, et ma ära läheksin või..." 
"Palun jää siia," vastas Lily. Hirm selle ees, millise Maxiga ta pärast kõiki neid aastaid kohtuda võis, oli suur. Kris polnud nii palju muutunud. Kui vananemisega kaasnevad iseärasusi ja veel halvemaks läinud stiilitunnetust mitte arvestada, oli ta endiselt sama inimene, keda Lily mäletas. Truu kaaslane nii halvas kui heas. Ning ometi lahkus ta just siis, kui Lily oli teda kõige enam vajanud. Vampiiritar sulges silmad ja lukustas oma mõtted. Ta kuulis Krisi allasurutud pettumusohet. Just siis, kui läks põnevaks, löödi teadvus nagu raamat Krisi nina ees kinni.
Telgist oli kuulda liikumist. Ukseava ees rippunud tekk lükati kõrvale ja õue astus voodoo preester Neljapäev. Esmapilgul polnudki ta nii drastiliselt muutunud, kui Krisi hoiatuste põhjal arvata võis. Ta kandis endiselt uhket torukübarat ja sätendavate detailidega kaunistatud kuube, mis tundus põhiosas koosnevat suurtest mustadest kaarnasulgedest. Koolnukõhna nägu raamistasid helekollased juuksed. Siis, kui Lily viimati Maxi nägi, olid tal veel olnud ronkmustad juuksed ning kaabu küljes ei rippunud linnuluid. 
Siis, kui Lily viimati Maxi nägi, nägi Max teda samuti. Nüüd olid tema silmad peidetud paksu valkjashalli kae alla. Sellest hoolimata polnud tarvis tema külalistel sõnagi lausuda. Max teadis suurepäraselt, kes tema ees seisid.
"Tere, Lily," ütles ta. Lily ei saanud sõnagi suust. Ta oli paigale tardunud nagu vahakuju ning tema silmist voolasid pisarad. 
"Ära nuta," lausus Max. "Kõik hakkab peagi muutuma. Sul pole tarvis hirmu tunda."
"Ma jätan teid omavahele," sõnas Kris ja hakkas vargsi Lillekese poole taganema, kus teda ootasid tihedalt kokku pressitud lapsed koos Emma ja Rotipoisiga. Kris poleks julgenud meid maha jätta, sest iial ei võinud teada, kuna neid uuesti rünnata võidi.
Päikesetõus jalutas Krisiga kaasa, sigaret hambus. Kuna tubakas oli otsa saanud, polnud tal võimalik piipu teha ja tuli leppida kehvema aseainega. Loomulikult ei jätnud Kris kasutamata võimalust Päikesetõusule tuld pakkuda. Koer jalutas natuke kaugemal nende järel ega lasknud mehi hetkekski silmist. 
"Kas Neljapäev on sulle Lily'st rääkinud?" küsis Kris. Tema käest oligi Päikesetõus sigareti saanud, sest nii tähtsate inimeste juurde ei mindud kunagi tühjade kätega. Neljapäev ja Päikesetõus olid kohalike hulgas maapealsete jumalate staatuses. Kuna Lily elas valikulises infosulus ja teadis ainult seda, mida Sid tal teada lubas, oli see religioon temast siiani mööda läinud.
"Neljapäev on teist kõigist rääkinud. Väga üldiselt, aga samas piisavalt," vastas Päikesetõus. Tundus, et ta oli natuke murelik. "Miks sa ta siia tõid?" küsis Päikesetõus. "Ta ei kuulu siia."
"Ta ise tahtis ja ma lootsin, et Max... See tähendab, Neljapäev, paneb talle mõistuse pähe," kokutas Kris. "Jah, ma tean, et see ei meeldi sulle, aga ma arvasin, et Lily on surnud ja kui ta äkki välja ilmus, koos Sidiga, siis ma ütlesin kogemata, et Max on ka elus ja..."
"Muutused," lausus Päikesetõus. "Suured muutused tulevad. Pean vist sellel aastal oma rännakut varem alustama. Ja hiljem tagasi tulema. Või siis üldse mitte."
Kris jäi Päikesetõusu üksisilmi vahtima. "Mida sa sellega öelda tahad?" küsis ta.
"Kõik juhtub, mis juhtuma peab," vastas Päikesetõus ning hõõrus koni saapakannaga mulla sisse. Sama koha peal tärkas roheline võrse, mis sirutas ennast kiiresti päikese suunas. 
"Neljapäev ei jäta sind selle pärast, et Lily tagasi tuli," lohutas Kris, kuid ta polnud oma sõnades eriti kindel ja tundis halba eelaimust, et muutuste põhjustajaks on suures osas tema ise.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

256. Vaoshoitud sadism ja eksistentsiaalsed küsimused

47. Tiivad ja sõõrikud