94. Liblik - Emme

Hommikuks olid päästetud lapsed tagasi baasis, kuid paljud neist olid veel jäänud Sidi lastekodusse järgmist laata ootama. Lisaks Inglisilma kasvandikele viibisid baasis ka need lapsed, kes olid kusagil mujal vangistajate küüsi langenud. Seda, kuskohast nad rööviti ja kuidas sinna tagasi pääseda, nad ei mäletanud. Laste mälestused algasid lastekodus veedetud ajaga ning kõik eelnev oli mälust kustunud. Kris üritas pisikesi lohutada ja otsis Inglisilma varudest lastele kõhutäidet. Tema peas keerles paaniline hirm, sest tal polnud vähimatki aimu, mida päästetud lastekarjaga peale hakata. Selles maailmas siin polnud riigiasutusi, kuskohast abi paluda. Igaüks võitles enda eest ja inimelu omas väärtust ainult kellegi teise jaoks kasu tuues. Eksinud uhkustasid üksteise ees oma võimetega, just nagu tavalised lapsed uute mänguasjadega. Ka öösärgiga tüdruk, kelle paljaste varvaste ümber olid nüüd kümme numbrit suuremad sõjaväesaapad ja ülakeha kattis põlvini ulatuv laiguline jakk, tahtis oma võimeid demonstreerida. Ta lubas maha lammutada kogu baasi, milles nad viibisid. 

"Issi, meil on probleem!" tõstis Emma tüdruku kavatsusest kuuldes hädakisa.

Loomulikult oli see Kris, kes sellises olukorras last rahustada oskas. Ta omas seitsmeteistkümne aasta pikkust kogemust erilise lapsega hakkama saamiseks. 

„Meie võimed on enesekaitseks,“ ütles ta. „Kui keegi oskab neid mõõdukalt igapäevastes toimingutes kasutada, lasku käia. Aga maja peab alles jääma, sest muidu poleks teil kusagil elada ja vihmasaju korral saaksite kõik märjaks.“ Pärast lühikest mõttepausi lisas Kris: „Ma oskan tulekahjusid tekitada ja küünlaid süüdata ning olen mõnikord teinud vale valiku. Uskuge, küünla süütamine on parem idee.“

Tundus, et lapsed mõistsid, mida Kris öelda tahtis. Nad mängisid rahulikumalt edasi ega tekitanud erilisi kahjustusi. Kellaparandajast poiss pani kogemata tööle ühe generaatori, mis juba ammu mahakantuna nurgas seisis, aga see tuli ainult kasuks.

„Kas te oskate kirjeldada kohta, kus teid kinni hoiti?“ küsis Kris laste käest. „Milline see koht välja nägi ja mida nad teiega seal tegid?“

„Mulle tehti süsti!“ hüüdis üks umbes viie aastane tüdruk. „Süst oli väga valus ja siis ma tegin kogemata arstionule viga, aga ta ei saanudki haiget. Tal olid juhtmed sees.“

„Või nii,“ venitas Kris. „Lausa juhtmed. Kas sa pärast süsti suutsid veel oma võimeid kasutada?“

„Natuke aega ei suutnud,“ vastas tüdruk. „Pärast jälle suutsin, aga siis pandi mind puuri ja seal jälle ei suutnud.“

„Inglisilm ütles, et ta ei saa valvuritele pähe minna, sest neil pole mõistust,“ sekkus teine laps. Kõik hakkasid läbisegi rääkima, aga keegi ei maininud, milline lastekodu välja nägi ja kus see asuda võis. Samas oligi seda lastelt liiga palju nõutud, sest nemad ju ei osanud vaadata maailma sellise pilguga nagu täiskasvanud. Nad elasid vahetult praeguses hetkes ja pöörasid tähelepanu nende jaoks kõige olulisematele asjadele.

„Kui suur on võimalus, et nad siia uuesti tulevad?“ küsis Kris. Tal oli tulnud hullumeelne idee, aga see vajas põhjalikku läbimõtlemist. Lapsed vaatasid hirmunult üksteisele otsa.

„Ma loodan, et nad ei tule enam kunagi tagasi,“ ütles poiss, kes oskas autosid remontida. „Ma ei taha enam uuesti sinna minna.“

„Ma ei lase,“ lubas Emma. „Ma tulen sulle ja teistele lastele appi, isegi kui mu isa ei luba.“ Kris oli sealsamas kõrval, kui Emma neid sõnu lausus, kuid tal oli liiga palju muid mõtteid peas, et Emma sõnadele tähelepanu pöörata.

„Keegi tuleb,“ ütles Rotipoiss. Tal oli sama terav kuulmine kui rottidel. Tema kõrvad suutsid läbi paksude betoonseinte kuulda väiksematki krõpsu. Lapsed tõmbusid üksteise lähedale ja olid valmis oma võimeid kasutama ilma igasuguste piirideta.

„Jääge siia, ma lähen vaatan,“ ütles Kris ning läks üksinda välja. Suur oli tema imestus, nähes Lily´t baasile lähenemas. Kuna hommikutaevas oli paksude vihmapilvedega kaetud, sai Lily vabalt väljas liikuda. 

Emotsioonid, mis Krisi sisemuses pulbitsesid, küündisid mõõduskaalal vihast eufooriani. Ta oli vihane, et Lily kõigi vahepealsete aastate jooksul endast märku ei andnud. Ta rõõmustas selle üle, et Lily elus oli. Kusagil nende tunnete taga näris hirm reetmise ees, sest Lily oli laadal Sidiga koos ning kuulus nüüd vaenlase poolele. Teda ei saanud enam usaldada. Isegi mitte siis, kui ta kaupmehe tappis. See võis olla ainult näitemäng Krisi poolehoiu võitmiseks. 

 See kõik jäi tema sisse ning väljaspoolt paistis Kris täpselt samasuguse lihtsameelse ullikesena, nagu vanadel headel aegadel, kui nad veel koos ringi rändasid. 

„Lily, nii tore sind näha!“ hüüdis Kris ja tormas vampiiritari kallistama. „Sa tulid üksi?“

„Ma tulin sinuga rääkima,“ vastas Lily. „On sul aega?“

Kris tõmbas hommikujaheduses jaki hõlmad koomale ja viipas baasi suunas. „Äkki tuled sisse ja räägime seal?“ Igaks juhuks heitis ta kontrollpilgu Lily selja taha ja lasi naise mõtetel oma peast läbi voolata. Puhas -peaaegu. Lily'l tundus olevat mingi mure või saladus, aga see polnud seotud hetkeolukorraga. 

Nad läksid koos suurde ruumi, kus lapsed ümber hommikusöögilauaks kohandatud pika pingi istusid, igaühel mingi riietusese istumise pehmendamiseks põrandale pandud. Lily nägemine tekitas lastes üldist elevust.

„See on tema. Ta näris kaupmehel kõri läbi ja päästis meid,“ sosistasid lapsed üksteisele.

„Kas Emma on siin?“ küsis Lily sosinal. Kuna ta oli tüdrukut viimati näinud ühe aasta vanusena, oli väga keeruline teda ära tunda.

„Tema,“ vastas Kris Emma poole osutades. „See tedretähnidega neiu.“

„Issi, kes see eit on?“ küsis Emma. "Mingi vampiir või? Kas ta päikesevalguses põlema ka läheb?" Kombeõpetus oli Emmast kauge kaarega mööda läinud. Tegelikult ei käitunud tüdruk nooremana nii ebaviisakalt, aga hormoonid muutsid teda nii väljast kui seest. Tundus, nagu püüaks Emma etendada enda arvates lahedat ja ülbet karakterit, et varjata sisemist haavatavust. Kris kutsus tütre enda juurde ja seletas talle vaikselt:

„Emma, see naine, keda sa eideks nimetasid, on sind sünnist saati kasvatanud. Tema ongi Liblik-Emme, kellest ma sulle unejutte jutustasin, kui sa veel pisike olid."

„Kas ta jääb nüüd meiega?“ küsis Emma. "Kus siis tema liblikatiivad on?“

„Need põlesid ära,“ vastas Lily Krisi eest ise. „Kui hoolikalt vaadata, on midagi näha, aga mitte palju.“

„Mis kuradi pärast sa siis päikese kätte ronisid?" ei mõistnud Emma. "Oleksid ju pidanud teadma, et põlema lähed."

Tundus, et laste juuresolekul ei tulnud omavahelisest jutuajamisest midagi välja.  „Emma, ma tahaks Lily'ga natuke omavahel rääkida,“ ütles Kris. "Palun valva lapsi, kuni ma tagasi tulen."

„Emme, sa tuled meie juurde tagasi, eks ole?“ küsis Emma. "Vampiir oligi meie kambast veel puudu. Ma saaksin kõigile öelda, et mu ema on vampiir. Vereimeja!" Lapsed tõmbusid hirmunult kobarasse ja põrnitsesid Lily't altkulmu. Üks asi oli eemalt vaadata vampiiri paha meest tapmas, teine asi temaga igapäevaselt kodu jagada. See ei kõlanud hästi.

„Emma, sellest räägime natuke hiljem,“ vastas Lily. „Siis, kui olen issiga vestelnud.“

„Aga Rotipoiss on nüüd inimene!“ kuulutas Emma, nagu oleks tegemist ülitähtsa uudisega. „Ta pole mingi poiss, vaid täiskasvanud mees ja võiks aidata meil toitu hankida, mitte niisama ringi hulkuda. Süüa tahab ta küll, tehku siis midagi selle nimel!"

„Väga tore,“ vastas Lily ja naeratas kramplikult. „Ma tulen tagasi ja siis räägid mulle kõigest põhjalikumalt. Ma pole sind nii kaua näinud.“

„Ega ma poleks mäletanud, milline sa välja nägid, aga issi joonistas sind kogu aeg igale poole,“ ütles Emma ning loivas jalgu järele lohistades teiste laste juurde. „Miks Rotipoiss ei valva? Kogu aeg mina..." õiendas ta, kuid hakkas samal ajal lastega tegelema ja aitas neid, kellel oli vaja nööpe kinni panna või saapapaelu siduda.

„Ta võiks hakata kohalikuks raadiojaamaks,“ ütles Kris vabandaval toonil. „Ükski uudis ei jääks rääkimata.“

„Täitsa usun,“ vastas Lily. „Ma kuulaks meeleldi. Aga tähtsamad asjad kõigepealt.“ Nad läksid kõrvalruumi, mida kasutati laona. Seal leidus kõike riietest toidu ja tarbeasjadeni. Kris tõstis riiulilt kuhja vanu talvemundreid põrandale ja pakkus Lily´le nende peal istet. Kõik lauad ja toolid olid samuti sõjavarustuse alla maetud.

„Millest sa rääkida tahtsid?“ küsis Kris. „Kas juhtus midagi?“

„Sina juhtusid,“ vastas Lily ja muigas mõrult. "Arvasin, et oled surnud, aga polnudki..."

"Sama siin," kinnitas Kris. "Sidil oli õnnestunud meid edukalt teineteise kohta teadmatuses hoida. Kuusteist aastat!"

"Sid on pikem jututeema," lausus Lily ning vahetas teemat: „Ma nägin unes üht tütarlast, kes sarnanes väga minuga ja ütles, et ta ongi mina. Seda on nii raske seletada, mida ta mulle rääkis."

"Ära seleta. Näita." Kris lasi Lily mälestustel silmade ees lahti rulluda. Laoruum asendus mänguväljakuga. Tinahallide pilvede vahel kiiskav ere päike muutis piirjooned eriti teravaks ja tekitas tunde, nagu oleksid kõik atraktsioonid, mis väljakul leidusid, kusagilt mujalt välja lõigatud ja uuele taustale kleebitud. Laste kummitusliku kõlaga hääled kajasid läbisegi ja moodustasid tuttava kõlaga meloodia.

„Mina olen sina, sina oled mina, mina olen sina,“ laulsid pikkade heledate patside ja valgete kleitidega tüdrukud hüppenööridega hüpeldes. Nad alustasid sama laulu üha uuesti ja laulsid läbisegi. Vastu maad plaksuvate jalgade kakofooniline kaja koos kaanonliku lauluga ajasid Lily´l pea

ringi käima. Ta püüdis põgeneda, kuid tüdrukud astusid pidevalt tema ette, katkestamata hetkekski hüppamist ja laulsid üha valjemini.

„Päästa mind!“ sosistas äkki üks tüdrukutest. Ta oli vanem kui teised lapsed ja nägi välja nagu Lily noorendatud koopia. 

„Päästa mind!“ kordas tüdruk ning kõik hüplejad kadusid, jättes vampiiritari silmitsi seisma hilisteismelise versiooniga iseendast.

„Kes sa oled?“ küsis Lily. „Kuidas ma sind päästa saan?“

„Mina olen sina ja sina oled mina,“ vastas Inglisilm. „Igas maailmas on olemas üks koopia sinust ja minust. Mäletad, kuidas sa leidsid keldrist laiba, keda pidasid oma kadunud tütreks? Su tütar elab endiselt, aga see neiu, keda sa nägid, oli versioon sinust, kellel ei vedanud nii palju kui sul.“

„Ma mäletan ka Ennustja-Emmat, kelle asemel ma inimestele kaarte panin,“ lausus Lily. „Tema rääkis sama juttu, mida sina.“

„Vanem, noorem... See pole tähtis,“ vastas Inglisilm. „Tähtis on see, et meid on alles jäänud ainult kaks. Sina ja mina. Kui mina suren, kustud ka sina. Inimene ei suuda eksisteerida, kui teises maailmas temast koopiat pole. Mitte keegi ei jää ellu, kui teda on ainult üks.“

„Sa räägid seda vaid selle pärast, et ma sind päästaksin,“ kahtles Lily.

„Kas tahad järele proovida?“ küsis Inglisilm. „Mina sinu asemel seda ei teeks.“

„Aga kuidas ma sind päästa saan?“ jäi Lily´le arusaamatuks. "Kus sa oled?"

„Tule, ma juhatan sulle teed,“ kutsus Inglisilm. „Tule...“

Nägemus katkes ja mänguväljak asendus laoruumiga. Järsk üleminek pani hetkeks pea ringi käima.

„Inglisilm,“ sosistas Kris. „Kas ta ütles sulle, kus ta on?“

„Ei," vastas Lily.

„No kuidas me teda siis päästa saame?“ Kris pööritas silmi ja ohkas dramaatiliselt. Kogu lugu kasvas tal vägisi üle pea. „Kuidas sul muidu vahepeal läinud on?“ küsis ta. „Oled nüüd õnnelik?“

„Ei,“ vastas Lily, enne kui mõelda jõudis. „See tähendab, et... Peaksin vist olema, sest toidu ja peavarju pärast muret pole.“

„Aga sa pole,“ ütles Kris. "Kas ta hoiab sind kinni? Kuidas sa siia tulla oskasid? Miks sa üldse temaga koos oled? See, mida ta lastega teeb... Oled sa sellest ikka teadlik?"

Lily otsis hääletult huuli liigutades sõnu, naeratas kramplikult ja jäi siis vait. Tal polnudki vaja midagi öelda, sest mõtete tulv, mis tema peast läbi voolas, ütles Krisile päris palju. Üks punane tuluke hõõgus endiselt, võttes aeg-ajalt imeliku vormi ja kadudes siis uuesti. Sama tulukest oli Kris Lily teadvuses märganud juba siis, kui nad enne plahvatust koos keldris viibisid. Kris aimas, aga ei tahtnud uskuda. Küsida Kris ei julgenud. Lily pidi sellest ise rääkima.

"Kus Sid röövitud lapsi hoiab?" küsis Kris. "Kas Inglisilm on samuti seal?"

"Ma ei tea, kus ta neid hoiab. Mina näen ainult neid lapsi, keda laadale viiakse," vastas Lily. "Ma ei tea isegi seda, kuidas koju tagasi pääseda. Olen kogu selle aja liikunud ainult koos Sidiga. Kui ta kuskile teleporteerub, siis võtab ta mind kaasa. Autoga sõitmas käib Sid üksinda, et ma maja ja selle juurde viivat teed väljaspoolt ei näeks."

"Miks sa peaksid üldse tagasi minema?" Kris võttis Lily käe enda käte vahele. "Sina oled nüüd siin ja ei lähe kuskile. Küll ma Sidi ja Inglisilma üles leian, sul pole vaja muretseda."

"Ma pean minema," ütles Lily. "Sa ei saa aru, aga ma pean."

"Miks? Emma vajab sind ja mina samuti. Miks sa tahad tagasi minna?"

Punane tuli vilkus üha eredamalt, kuni Lily äkki hüüdis: "Kas Max on elus?"

"Ah?" Selline teemamuutus oli Krisi jaoks ootamatu. "Max või? Aga loomulikult, ta on ju surematu." Hetk hiljem mõistis ta õudusega, et oli jälle liiga palju lobisenud. 

"Kus ta on?" küsis Lily. "Kas ta teab, et ma olen elus?"

"Lily, vahepeal on päris palju muutunud..." alustas Kris, kuid vampiiritar segas vahele, korrates küsimust: "Kus ta on?"

Kris tõstis alistuvalt käed üles. "Lily, palun lepime kokku, et mina lasen sul Maxiga kohtuda ja sina ei lähe enam tagasi Sidi juurde. Aga ma hoiatan veel kord, et Max pole enam endine."

"Ma ei saa midagi lubada," vastas Lily. "Vii mind Maxi juurde."

"Saagu sinu tahtmine," sõnas Kris ohates. "Nii nagu vanasti, nii ka nüüd."