92. Uudised

Lastekodu asus tõepoolest kindlas kohas. Selle jaoks oli lausa eraldi maailm, kuhu oskasid minna ainult need, kes lapsi sinna viisid ja sealt ära tõid, lukustatuna spetsiaalsetesse puuridesse. Lastekodu omanik Sid, keda kutsuti Valgeks Meheks, oli endale värvanud omalaadse meeskonna. See koosnes eksinutest, kes olid vastaspoolele üle tulnud. Tavalised inimesed poleks suutnud eriliste lastega hakkama saada. Suureks abiks oli aastaid tagasi Doktori juurest põgenenud Keemik, kes samuti Sidi heaks töötas. Tänu temale õnnestus lapsi vähemalt lühiajaliselt kahjutuks teha. Sid võrdles kokku kogutud lapsi multifunktsionaalsete tööriistadega. Õigesti kasutades võisid nad väga palju raha sisse tuua. 

Kauba edasimüümiseks korraldati laatasid, kus vastavalt nõudmisele pakuti nii eriliste võimetega lapsi, kui ka täiskasvanuid. Näiteks eksinute hulgast pärinevad naised olid suures hinnas, sest nemad suutsid oma andeid lastele edasi anda. See tähendas, et need naised olidki pakkumises titevabrikutena. Piirkondades, mille läheduses leidus rohkem talupidajaid, läksid hästi kaubaks lapsed, kes suutsid mingil moel kasulikud olla maatöödel. Kuna suure nälja tõttu tehti isegi hobused lihaks, polnud sugugi haruldane näha tugevamaid lapsi adra ette rakendatuna. Põllutöömasinad vajasid kütust, mida samuti nappis ja lapsi, kellel oli sama suur jõud kui hobusel, tuli kokkuvõttes odavam ülal pidada. 

Artistlike oskustega lapsed osteti tsirkusesse ja rändteatrisse. Publikule meeldis vaadata väikeseid lapsi trikke tegemas, eriti veel, kui tegemist oli ehtsa andekuse, mitte õpitud silmamoondusega.

Järgmine laat toimus tühjaks tehtud lastebaasile suhteliselt lähedal. 

„Peremees, linnas on värdjate laat!“ teatas Igor, hiiglase mõõtu mees, kellel mõistust just nii palju puudu jäi, kui kasvule juurde oli antud. „Nad müüvad lapsi, kes oskavad naljakaid trikke teha.“

Usina lehelugejana säästis Igor kõiki teisi kolleege lugemise vaevast, sest ta pajatas põnevamad uudised kohe edasi, kostitades igaühte individuaalse ülevaatega maailmas toimuvast.

„Ms tean,“ vastas Sid. "Mina korraldasin selle." Ta pühkis valgelt pintsakult nähtamatu tolmukübeme ja silitas hajameelselt lumevärvi pärsia kassi. „Aga me võime ju siiski kohale minna. Saan oma silmaga veenduda, et minu tööliste poolt pakutud kaup on konkurentide omast parem, sest mina ei korja üles igasugust prügi nagu nemad,“ lisas ta pärast lühikest mõttepausi. „Eks ole, Lily?“

Kõnetatu oli juba harjunud sellega, et Sid lapsi prügiks nimetas. Mõnikord ütles ta veel hullematki. Lily võttis Igori käest lehe ja luges, kuidas inimesi müüakse nagu hamstreid lemmikloomapoes. Lemmikloomi polnud praegu enam kellelgi, sest igasugune liha läks toiduna kasutusse. Ärasöömishirm oli lastebaasi rotid ajanud Rotipoisiga ühinema. Juhtroti käskude täitmine oli igal juhul parem kui elupäevade lõpetamine inimeste toidulaual.

Lily'l oli põhjus, miks ta elas koos mehega, kes oli kunagi teda piinanud ja tappa üritanud. Tegelikult oli neid põhjuseid rohkem kui üks. Nii uskumatu, kui see ka polnud, oli Lily kõigi koos elatud aastate jooksul nägema hakanud Sidi inimlikku poolt, mis siiski ei suutnud õigustada kõiki tema kuritegusid. 

Lily sõltus Sidist. Tal ei olnud muud võimalust, kui kuuletuda. 

„Olgu,“ vastas Lily ohates. „Millal laat toimub? Täna öösel? Lähme siis.“

„Ja ära üritagi neid kõiki lapsendama või päästma hakata,“ lisas Sid, teades Lily iseloomu piisavalt hästi. "Pane ennast valmis, olen kohe tagasi."

Sarnaselt Doktori laborile olid siingi külmakirstud all keldris oma aega ootamas.  Üks neist kirstudest oli teistest erilisem. Seda keha oli Sid säilitanud juba üle kaheksateistkümne aasta. Pärast kõiki üleelamisi püsis keha ikka veel endisena ja nägi välja, nagu magaks lahkunu rahulikku und. Sid ootas kannatlikult. Tal oli vaja teada saada surematuse valemit, imerohtu, mis isegi hakkliha üheks tükiks tagasi liitis ja ellu äratas. Keemik oleks kindlasti suutnud selle välja otsida inimesest, keda miski siin ilmas tappa ei suutnud. Sid oli juba nii lähedal, kuid ainus valemi kandja, keda ta teadis, ei soovinud kuidagi koostööd teha. 

Keldri tagaosa oli eraldatud paksu klaasiga, mille taga peitis ennast üks kookoni sisse pugenud väike olend. Kaks suurt silma põrnitsesid pimedusest nagu laternad. See olend ei sallinud Sidi. Ta kartis ja vihkas üheaegselt. Kui klaasi sisse ehitatud luuk avanes ja Sid toidutaldriku kookoni juurde asetas, kadusid silmad korraks vaateväljast. Luuk sulgus ja Sid kõndis aeglaselt mööda keldri vahekäiku välisukse poole. Ta seisatas korraks ja vaatas tagasi. Kookon püsis liikumatuna. Omaette muiates avas Sid ukse ja sulges selle enda järel.