88. Sõjamaalingud

Inglisilma jutust selgus, et nad viibivad endises sõjaväebaasis. Enamus sellistest kohtadest oli juba ammu maatasa tehtud ning masinad ja kütus laiali veetud. Baas, milles nad viibisid, oli kuulunud Ingisilma isale. Isa olevat pärast seda, kui kombitsalised suurema osa inimkonnast ära sõid ja järsku õhku haihtusid, seisnud automaadiga baasi ette ja tulistanud kõiki, kes läheneda julgesid. Nõnda ta selle maja koos kõigi sees olevate asjadega endale saigi. Hilisemate rünnakute tõrjumiseks oli tal juba rohkem relvi ja abivägi perekonna näol. Kõik need põngerjad, keda Kris nägi, olevat Inglisilma õed ja vennad, kes oma oskused õppisid alguses isa, hiljem vanima õe käest.

„Kus teie vanemad nüüd on?“ küsis Kris baasis ringi vaadates. Siin leidus praktiliselt kõike, mida maailmalõpus ellu jäämiseks vaja võis minna. Gaasimaske, relvi, konserve, joogivee varusid... Asju võiski loetlema jääda.

„Nad jäid ühel retkel kadunuks,“ vastas Inglisilm. „Aga me saame hakkama. Tavaliselt laseme kõik võõrad, keda näeme, kohe maha.“

„Miks meie siis ellu jäime?“ imestas Kris.

„Sest te ei näe ohtlikud välja,“ vastas Inglisilm ausalt. „Vaevalt viitsiksid vaenlased joonistada oma tanki peale värvilisi pilte ja riietuksid nii, nagu sina ja su laps.“

„Oled sa kuulnud tapjaklounidest ja maniakaalsetest jäätisemüüjatest?“ küsis Kris. „Mitte, et ma sind tappa kavatseksin, aga ole palun edaspidi ettevaatlikum.“

„Vabandan, et ma polnud ettevaatlik ja sind koos su lastega maha ei lasknud,“ vastas Inglisilm silmi pööritades. „Tahad äkki ennast pesta? Sinu tulekut oli õhus tunda juba ammu enne seda, kui hipitank nähtavale ilmus.“

Pesemisvõimalus oli luksus, mida Kris tõesti väga harva endale lubada sai. Kogu puhas vesi kulus joogiks ning mitte nii väga puhas vesi läks aurukatlasse. Pesemise jaoks olid suuremad veekogud, kus vesi mingil määral läbi paistis ja vikerkaarevärvilisi õlilaike pinnal ei hõljunud. Kris kutsus Emma endaga kaasa, et lõpuks ometi saaksud ennast puhtaks küürida. Kumbagi neist ei häirinud põrmugi asjaolu, et torudest tuli ainult jääkülma vett. 

Selleks ajaks, kui Kris ja Emma puhtaks said, olid lapsed hoovi üles rivistatud. Esmapilgul tundus neid olevat umbes kümne jagu. Inglisilm maalis lastele järgemööda nägusid pähe. Iga laps pidi kujutama mingit looma. Leidus väga erinevate liikide esindajaid koerast tiigrini ja see kõik oleks meenutanud

laste sünnipäevapidu, kui kõrval poleks olnud presendi peale laotud kuhja relvadega.

Sõjamaalingud, taipas Kris.

„Mis sa vahid? Võta värvid ja hakka pihta!“ käsutas Inglisilm. Ta viskas Krisile paleti näovärvidega ning jätkas pooleli jäänud tööd teise värvikarbi abil.

„Ma tahan ka näomaalingut!“ hüüdis Emma.

„Emma, need maalingud pole päris sellel eesmärgil...“ Kris ei jõudnud lauset lõpetada, sest tema ette tekkis lastest koosnev järjekord, igaühel kindel soov looma kohta, kes ta olla soovis. Nõnda ei jäänud Krisil üle muud, kui maalima hakata, aga see ei tähendanud, et ta poleks saanud lastega juttu ajada.

„Mis te tegema hakkate, kui näod värvitud saavad?“ küsis ta. Laps avas suu, et vastama hakata, kuid vaatas siis hirmunult Inglisilma poole ja jäi vait.

„Kas need relvad on teile?“ jätkas Kris, joonistades lapse näole pikad vurrud. See väike poiss tahtis muutuda lõviks. Poiss noogutas vaevumärgatavalt.

„Sa pead siis tõeline lõvi olema,“ sõnas Kris, lootes endamisi, et tema tütart ees ootavasse lahingusse kaasa ei võeta.

„Ma olengi,“ kinnitas poiss. „Eelmisel korral sain ma kõige rohkem saaki!“

„Tommi!“ hüüdis Inglisilm ja katkestas ühele tüdrukule orava näo joonistamise. „Mida ma sulle ütlesin võõrastega rääkimise kohta?“

„Rahune, ma oleks nagunii aru saanud,“ segas Kris vahele. „Sa käid koos lastega rüüsteretkedel, eks ole?“

Inglisilm vaikis ja jätkas pintsliga raevukaid tõmbeid tehes maalingu tegemist. Tundus, et sellest tüdrukust oli saamas vihase näoga orav. Kris ei küsinud enam rohkem, kuni näod maalitud said, ja kutsus siis Inglisilma kaugemale, et temaga omavahel rääkida.

„Sa ei pea enam laste elu ohtu seadma,“ ütles ta. „Ma võin ise teile kõik vajaliku hankida, kui te lubate mul koos Emma ja Rotipoisiga pikemaks ajaks siia jääda. Meil on juba küllalt sellest ringi rändamisest. Tahaks kusagile pidama jääda.“

„Kuidas sa mõtled üksinda kelleltki midagi kätte saada?“ küsis Inglisilm põlastavat grimassi tehes. „Pealegi meeldivad lastele meie missioonid. Nende jaoks on see lõbus vaheldus.“

„Ma olen mitu aastat koos Emmaga ringi sõitnud, otsides ellujäämiseks vajalikku kraami. Nagu näed, oleme me elus,“ vastas Kris. „Alati ei pea kõike relvaähvardusel küsima, saab ka teisiti. Usu, ma olen oma elu jooksul päris mitu inimest tapnud ega soovi seda enam rohkem teha.“

„Joonistad mõne pildi, tantsid paar tantsu ja süütad mõttejõuga mõne küünla ning teid valatakse konservide ja kütusega üle?“ iroonitses Inglisilm. „Ma olen sind varemgi näinud. Sa oled kloun ja ajad inimesi naerma, selle pärast nad sinusse paremini suhtuvadki. Meie oleme kari näljaseid lapsi. Meiesugustele ässitatakse koerad kallale.“

„Tundub, et mitte päris tavalisi lapsi, kui nad suudavad raskete relvade ja masinate käsitlemisega hakkama saada,“ tegi Kris järgmise tähelepaneku. Ta riskis oma eluga olles aus ja otsekohene, aga kaasasündinud mölapidamatus ei lubanud Krisil vait jääda.

„Sa oled päris terane,“ tõdes Inglisilm. „Jah, meil on tõesti paar last, kelle jõud ületab täismehe oma ning mõne lapse tehniline taiplikkus oleks taganud hea tuleviku insenerina, kui seda neetud maailmalõppu vahele poleks tulnud. Ega sinugi laps päris tavaline pole. Kuigi mõistust tundub tal nappivat..."

„Proovi sa ainult teda oma sõjaväkke värvata,“ urises Kris. „Ma ei luba kellelgi tema elu ohtu seada.“

„Ta oleks hea valvepidaja, sest suudab lennata kõrgele ja näha kaugele,“ vastas Inglisilm. „Sinu võtaksin ma küll retkedele kaasa. Üksinda on päris keeruline seda lasteaeda ohjeldada.“

„Ma ei jäta teda hetkekski üksinda,“ ütles Kris. „Pealegi pole mul plaanis hakata üheks neist, kelle vastu ma kunagi võitlema oleksin pidanud.“

„Oleksid, aga mis siis juhtus?“ küsis Inglisilm.

„Ma põgenesin koos Emma ja Rotipoisiga,“ tunnistas Kris. „Kartsin, et Emmaga võib midagi halba juhtuda.“

„Hea küll,“ lausus Inglisilm. „Jää siis esialgu siia laste nägusid maalima ja muid abitöid tegema. Aga kui süüa tahad, mine hangi endale ise, humaansel meetodil. Meie sind toitma ei hakka. Vett aurumootori jaoks saad maja tagant järvest ja oma aurumasina katelt võid kütta prahiga, mida meil iga päev ohtralt tekib."

Prahti leidus ka igal pool mujal, kuid öösiti ringi patrullivad kogujad sortisid kiiresti välja kõik põletamiseks sobivad jäätmed, jättes alles ainult mittepõleva või hirmsasti tahmava risu, mis oleks ükskõik millise kütteallika üsna ruttu ära ummistanud.

„Issi, kas ma võin lastega röövretkele kaasa minna?“ mangus Emma. „Palun, palun, paaaluuun!“

„Emma, see on sinu jaoks liiga ohtlik,“ püüdis Kris tütart mõistuse juurde tuua, aga tüdruk jätkas visalt: „Nad ütlesid, et seal, kuhu nad lähevad, on palju süüa. Isegi maiustusi pidi seal olema. Paluuun!“

„Kas te lähete kommipoodi rüüstama?“ imestas Kris. „Relvadega?“

„Sa ei kujuta ette, kui hästi neid kohti valvatakse, kus midagi magusat leidub,“ vastas Inglisilm. „Sina pole vist üldse üritanudki minna kuskile, kus paremat kraami leidub. Tuhnisite kõik need aastad prügihunnikutes?“

„Põhimõtteliselt,“ vastas Kris ja haaras kinni vaikselt röövsalgaga kaasa hiilima hakanud tütre käsivarrest. „Emma, ma näen sind ka siis, kui sa nähtamatu oled! Su mõtted pole nähtamatud."

"Sa ei luba mul mitre kunagi kusagile minna!" ahastas Emma uuesti nähtavaks muutudes. 

„Lähme nüüd, tule aita mul järvest vett tuua," kutsus Kris. "Lillekese katlad on üsna kuivad.“

Pettunud tüdruk lonkis Krisi kannul, samal ajal kui lapsed relvad haarasid, igaüks oma võimete kohaselt, ja läksid rõõmsalt sädistades presendiga kaetud veoauto kasti ootama, millal Inglisilm nad kohale viib. Laigulistes riietes laps-röövleid, sest sõduriteks neid nimetada ei saanud, oli valus vaadata, aga kahjuks ei saanud Kris sinna midagi parata. Need lapsed olid karmi eluga harjunud ja pidasid seda normalseks. Loodetavasti tulevad nad tagasi elusa ja tervena, mõtles Kris paigalt sõitvat veoautot pilguga saates. Eksinute elu polnud kunagi lihtne. Ei lapse ega täiskasvanuna.