87. Aurumootoriga Lilleke ehk 16 aastat hiljem
Mööda võsastunud kõnnumaad veeres aeglaselt kummaline monstrum. Sõiduki kere katsid värvilised lillepildid ning rataste asemel olid masinal roomikud. Agregaat sarnanes tankile, kuid sellel puudus kuulipilduja.
Masina katusel tantsis rõõmsa muusika saatel üks inimene, kes oli riietatud nii kirevatesse hilpudesse, et teda vaadates hakkas silmadel valus. Tumepruunid pulstunud juuksed olid kukla taha patsi köidetud ning käte ümber kõlisesid ohtrad ketid ja võrud. Kaelas rippusid kõikvõimalikud ehted amulettidest hammasratasteni ning tantsuhoos läksid need omavahel lootusetult sõlme.
Tanki moodi masin veeres omasoodu, kuni muusika järsku vait jäi ning monstrum jõnksatades peatus.
Aimates halba, ronis katusel tantsinud mees läbi kitsa luugi masina sisemusse ja hakkas mõõdikuid uurima. Nagu juba arvata võis, oli aurukatla kütus otsa saanud. Mis veel hullem, ka varud olid otsa lõppenud. Kris virutas jõuetus vihas rusikaga vastu juhtpaneeli. Ta oli enda peale tige, et jälle niimoodi juhtuda lasi. Kütusevarude kontrollimine peaks olema elementaarne, juhtides mootori jõul liikuvat masinat, aga tema lihtsalt unustas selle, iga kord. Juhiistme alt ilmus nähtavale must vurrudega ninaots, mis kohe uuesti vaateväljast kadus. Kui Kris vihastas, tuli olla ettevaatlik, sest sellist asja juhtus üliharva. Enamasti oli viha põhjuseks kütus, õigemini selle puudumine...
„Issi, mis juhtus?“ küsis katuseluugi servale ilmunud Emma, lastes lahtistel juustel üle ääre alla rippuda. Kris ohkas sügavalt ja pomises: „Mis sa ise arvad?“
„Mis me nüüd teeme, issi?“ Emma tegi kukerpalli ja kukutas ennast osavalt põrandale. Temast oli sirgunud kena noor naine, kes meenutas natuke oma ema. Emmal olid samasugused tedretähnid ja õbluke keha, tänu millele ta igalt poolt kergesti läbi mahtus.
„Ära kurvasta, Rotipoiss,“ lohutas ta uuesti nähtavale ilmunud närilist. „Küll me kuskilt ikka kütust leiame. Alati oleme leidnud.“
Olukord oli üsna nutune, sest lisaks kütusele olid otsakorral ka toiduvarud. Ainult vett jätkus veel piisavalt.
„Me sõidame lähima tanklani,“ teatas Kris ja jõi suurte sõõmudega vett otse kahekümneliitrisest kanistrist.Tal polnud muud võimalust, kui panna mootor tööle, kasutades iseenda jõuvarusid. Põhimõtteliselt hakkas Kris kütuseks, sest tuli, mida ta eimillestki luua suutis, oli kuumem kui sulalaava. Miski ei tulnud niisama - kui Kris enne ja pärast suuremat põletustööd piisavalt palju vett ei joonud, tekkis reaalne oht surra vedelikupuudusesse.
Viimaks ometi hakkas mootor valju mürina saatel tööle. Kris vajus kurnatuna juhiistmele ja Emma tõstis veepudeli tema suule.
„Aitäh, kullake,“ ütles Kris ning sulges silmad. Ta pidi natuke puhkama, enne kui nad jälle edasi liikuda said.
„Issi, seal on majad!“ hüüdis Emma. Tüdruk hõljus kõrgel katuse kohal nagu ininesekujuline õhupall ja nägi palju kaugemale kui tema teekaaslased. Kris nimetas Emmat selle omaduse pärast rääkivaks periskoobiks.
„Millised need majad on?“ küsis Kris. „Kas sa selle juures autosid näed?“
„Suurte ustega,“ vastas Emma. „Õues seisab palju autosid. Kindlasti saad sa sealt kütust, sest autod peavad ju millegagi sõitma. Eks ole, issi?“
Kris polnud selles nii kindel, kuid ta ei tahtnud tütre tuju rikkuda ja noogutas, lootes parimat ja kartes kõige hullemat.
Kohale jõudes selgus, et tegemist oli autoremondi töökojaga. Ilma ratasteta autod, soomukid ja muud masinad, millele Kris ei osanudki õiget nime anda, olid tõstetud telliste peale ning neist ühe alt paistsid välja kellegi jalad. Kui Krisi sõiduvahend õuele veeres, ei katkestanud autoremondiga ametis olev tegelane hetkekski oma tegevust. Tõenäoliselt oli ta harjunud, et kliendid suurte ja raskete masinatega hoovi sõidavad. Avanud katuseluugi, ronis Kris soomukist välja ja jättis Emma ootama, keelates tal välja tulla enne, kui on selle jaoks loa saanud. Kris köhatas hääle puhtaks ja silus patsist lahti läinud juuksed üle pea, enne kui rääkima hakkas: „Tere! Vabandan, et teid tülitan. Sooviksime paluda natuke vett ja veel parem oleks, kui teil kütust ka leiduks.“
Jalad hakkasid auto kere alt välja nihkuma ja said ootamatult kiiresti otsa. Neile järgnes veel lühem keha ja peagi ilmus nähtavale väikese poisi nägu.
„Ma kutsun Inglisilma siia, ta räägib teiega,“ ütles poiss, pühkis käed õlise lapiga veel mustemaks kui need enne olid ja jooksis angaari rullukse alt sisse.
„Poiss parandas autot!“ avaldas katuseluugi serval kõõluv Emma valjusti oma imestust. „Ta oli nii väike, aga oskas juba autot parandada. Issi, miks sina ei oska? Sa oled ju palju vanem.“
See oli valus, mõtles Kris ja vastas tüdrukule: „Samas oskan ma hästi joonistada, aga väga paljud ei oska, ka vanas eas. Emma, miks sa välja tulid? Mine kohe tagasi!“
Enne, kui Emma veel mõne küsimuse esitada jõudis, tuli autot parandanud poiss tagasi, kaasas Emmast mitte palju vanem tütarlaps. Ta kandis seljas liiga suurt sõdurimundrit. Tüdruku pikad heledad juuksed olid punutud pikka patsi. Tema siis oligi Inglisilm. Tõepoolest, tal olid väga ilusad sinised silmad ning ta meenutas Krisile naist kes oli Emmale sünnist saati ema eest olnud. Kuid Lily, puhaku ta rahus, poleks iialgi selga pannud laigulist mundrit, sest selline riietus ei sobinud tema stiiliga kuidagi kokku.
Kris kordas oma palvet ja Inglisilm põrnitses teda umbusklikult.
„Mida sa meile vee ja kütuse eest annad?“ küsis Inglisilm.
„Mul on natuke raha...“ sõnas Kris taskutes tuhnima hakates, kuid neiu tõstis tõrjuvalt käe.
„Mida sa teha oskad?“ küsis ta.
„Issi oskab hästi joonistada!“ hüüdis pea uuesti luugi vahelt välja pistnud Emma. „Ja tuld süütab ta ilma tikkudeta!“
Tundus, et see avaldas Inglisilmale muljet. Ta mõtles natuke ja käskis siis poisil vett tuua.
„Millega su hipitank sõidab?“ küsis tütarlaps.
Kris vastas uhkelt: „Sõidab kõigega, mis põleb ja kütteväärtust omab. Sellel kaunitaril nimega Lilleke on aurumootor.“
Vahepeal olid majast välja tulnud veel mõned lapsed. Kõik olid umbes sama vanad kui autot remontinud poiss. Nad uurisid uut sõidukit asjaliku näoga ja katsusid sõrmega roomikuid.
„Mitu hobujõudu Lillekesel on?“ küsis pruunide pipipatsidega tüdruk. Tundus, et teda ei häirinud masina veider nimi sugugi. Kris kehitas õlgu. Tal polnud õrna aimugi oma sõiduki tehnilistest parameetritest. Tema jaoks oli oluline, et see monstrum sõidaks. Kui üks lastest tahtis minna masinat
seestpoolt uurima, keelas Kris teda ja teenis lapselt solvunud pilgu.
„Miks see tüdruk siis võib, aga mina mitte?“ küsis laps Emma poole osutades.
„Karmen, käitu viisakalt!“ kutsus Inglisilm tüdrukut korrale ja naeratas Krisile vabandavalt. „Nad ei näe kuigi tihti uusi inimesi ja masinaid.“
„Kas need polegi siis klientide omad?“ küsis Kris õuel seisvatele autodele osutades.
„Need on meie omad,“ vastas Inglisilm. „Kuule, mul on sulle pakkumine... Mis su nimi on?“
„Kris.“
„Ja mina olen Emma!“ hüüdis tüdruk ülevalt. „Meil on Rotipoiss ka.“
„Nii tore,“ ütles Inglisilm ilma ühegi emotsioonivarjundita. „Igatahes, meil oleks siia abikäsi tarvis.“
„Mille tegemiseks?“ küsis Kris. „Kahjuks ei tea ma autodest suurt midagi.“
„Sa oskad joonistada," vastas Inglisilm. "Kas need maalingud hipitanki peal on sinu tehtud?“
„Nojah, mul oli igav ja olin just leidnud mõned spray-värvid...“ hakkas Kris jutustama.
„Suud pidada oskad?“ lõikas Inglisilm vahele.
Nii ootamatu küsimuse peale jäi Kris sõnatuks. Ta püüdis kiiresti sirvida Inglisilma teadvust, kuid nägi ainult uduseid pilte värviliste näomaalingutega lastest.
„Kris, sul on valida, kas sured koos oma tütrega nälga ja janusse, sest lähima tanklani on päris pikk maa, või teed meiega koostööd ja me anname sulle süüa, juua ning kütust,“ ütles Inglisilm ning lisas mõttes: Ära sori mu teadvuses!
Ta on eksinu! hüüdis Kris mõttes ning ehmus oma reaktsiooni peale, sest see võis ju tähendada, et Inglisilm näeb tema mõtteid samuti.
„Olgu,“ andis Kris alla. „Ma võtan su pakkumise vastu.“
Kommentaarid
Postita kommentaar