86. Ellujääjad

„Kuradi Rotipoiss!“ olid esimesed sõnad, mis Kris ärgates kuuldavale tõi. Ta püüdis kätt liigutada, et katsuda oma valutavat kaela, kuid ei saanud seda teha, sest käed olid voodiraami külge rihmadega kinni seotud. Pead pöörates nägi Kris vasakul veel üht haiglavoodit, millel lamas Max. Ta oli samuti kinni köidetud. Kris üritas rihmu läbi kõrvetada, aga avastas enda suureks ehmatuseks, et tema võime ei toiminud enam. Ükskõik kui palju ta ka ei pingutanud, mitte midagi ei juhtunud.

Uks avanes ja tuppa astus Sid. Mehe heledat nahka kattis tihe armirägastik, mälestusena rottide rünnakust.

„Kuidas sina siia said?“ imestas Kris. „Sa pidid ju surnud olema.“

„Täna Rotipoissi,“ vastas Sid. „Kas pole naljakas, et tänu temale ma surin ja ärkasin uuesti ellu?“

„Sina olid siis samuti Doktori laboris,“ järeldas Kris. „Kas Rotipoiss töötab sinu heaks?“

„Rotipoiss on sõltumatu isiksus,“ vastas Sid. „Ma võtaksin ta meeleldi tööle. Tal on annet.“

Max oigas võikalt ja avas silmad.

„Hei, kaunitar!“ hüüdis Sid ja lehvitas talle rõõmsalt nagu lastesaate tegelane. Nähes Sidi enda ees seismas, sulges Max õuduses silmad ja avas need uuesti. Ei, kahjuks polnud tegemist halva unenäoga. Max püüdis ennast liigutada, aga taipas kiiresti, et see pole võimalik. Toonud kuuldavale ropu vandesõnade rea, lõpetas Max asjatu rabelemise ning üritas aru saada, kus ta on ja mis temaga juhtus.

„Nii tore. Peaaegu nagu suguvõsa kokkutulek,“ ütles Sid, keerutades valge kitli hõlmade lehvides mööda haigetuba ringi. Kahjuks oli see tema ainus riietusese. Kris ja Max pöörasid pea kõrvale ja üritasid tema poole mitte vaadata.

„Kus kõik teised on?“ küsis Kris. Vastuseks osutas Sid lae suunas. „Ikka seal, kus ennegi,“ vastas ta. „Muide, ma hoidsin teil silma peal, kui mu keha klaasi all vedeles. Teiega koos juba igav ei hakka.“

„Kas keegi mulle ka räägiks, kus me oleme?“ küsis Max. „Mu viimaseks mälestuseks on vesi, väga palju vett.“

„Sa olid surnud,“ vastasid Kris ja Sid üheaegselt. „Sind maeti maha ja äratati hiljem uuesti ellu.“

Max ohkas sügavalt ega küsinud esialgu rohkem midagi. Sid kolistas instrumentidega ning täitis süstla mingi vedelikuga. Ta lähenes Maxile, kes püüdis asjatult vastu hakata, kuid tema tegevuse katkestas kõrvulukustavalt vali plahvatus, mis raputas põhjalikult kogu maja ja purustas keldri lae.

Üks lae tükkidest sadas Sidile kaela, teine tabas Maxi. Kris jäi imekombel terveks. Ta oli küll igast küljest ümbritsetud betoonilahmakate ja muu prahiga, aga ükski neist polnud talle tõsiselt viga teinud. Vänge gaasihais reetis plahvatuse põhjuse. Muidugi, eksinud olid ju köögis toimetanud ja küllap unustas keegi neist gaasikraani kinni keerata. Mis lastest sai? Kas Lily jäi ellu? Kris üritas

uuesti rihmu läbi kõrvetada, riskides sedasi veel ühe plahvatusega, mida õnneks siiski ei juhtunud. Rihmad hakkasid aeglaselt kõrbema, kuid ei põletanud tema nahka, sest iseenda tekitatud tuli ei teinud Krisile vähimatki kahju. Lõpuks õnnestus tal ennast voodi küljest lahti rebida. Rusude alt välja pugenud, püüdis Kris vendi üles otsida, aga neid polnud kusagil näha. Eemalt oli kuulda haledat lapsenuttu.

„Emma!“ hüüdis Kris hääle poole longates. Parem jalg oli rusude all natuke muljuda saanud. Emma hõljus kõrgel suitsevate varemete kohal, surus määrdunud ja katkist kaisujänest kramplikult enda vastu ning kriiskas südantlõhestavalt. Kui Kris temaga rääkis, hakkas laps rahunema ja laskus

aeglaselt allapoole.

„Emma, kullake, sa oled elus ja terve,“ sosistas Kris last endale sülle haarates. Prahi ja kivide vahelt oli kuulda sahinat ja nähtavale ilmusid mustad nööpsilmad koos vurrudega.

„Sa julged veel ennast näidata!“ hüüdis Kris vihaselt. „Tulid vabandama?“

Rotipoiss krabistas pisut ning lükkas nähtavale vile koos kõrbenud paberitükiga. See oli väravavile ning paberile oli kirjutatud puhumisjuhend.

„Tahad ära minna?“ küsis Kris. „Aga Piksi?“

Rott joonistas koonuga tolmu sisse ristimärgi.

„Lily?“ uuris Kris edasi. Rotipoiss ei vastanud. Järelikult oli Lily samuti surnud. 

Kris märkas alles nüüd, et teise rotte polnud kusagil näha. „Kas sa oled üksi?“

Rotipoiss noogutas. Tema keha ülejäänud osad olid plahvatuses hukka saanud.

„Mis Maxist saab?“ küsis Kris hajameelselt Emma juukseid silitades. Vastuseks lükkas rott uuesti ninaga paberit ja vilet.

„Max on ellujääja,“ ütles Kris, mõistes, mida Rotipoiss öelda üritas. Küllap lapib Max ennast varem või hiljem uuesti kokku. Aga tema järel ootamiseks ei jätkunud enam aega, rüüstajad võisid iga hetk saabuda.

„Olgu,“ ohkas Kris. „Lähme siis, enne kui koletised, pätid ja kaabakad kohale jõuavad.“

Ta puhus vilet ja läks läbi värava, süles väike tüdruk ja õlal istumas üksainus rott.