85. Tsirkusesõdurid

Rotipoiss oli laboris toimunud vestlust pealt kuulanud. Kümned pisikesed silmapaarid nägid purustatud surnukehi ja imepille. Need olid näinud ka raamatut, milles õpetati väravaid avama, surnuid äratama ja paljusid teisi võimatuid asju võimalikuks tegema.
Juba enne Krisi ja Lily saabumist oli Rotipoiss enda jaoks kõrvale pannud raamatulehe, millele oli joonistatud eluvile ja kirja pandud üksikasjalik juhend, kuidas kutsuda siitilmast lahkunu ellu tagasi. Samuti oli ta pihta pannud maha kukkunud eluvile. Juhend sisaldas endas hoiatust mitte äratada ellu inimest, kes oli surnud kauem ühe tunni, sest tema aju ei pruukinud pärast selle ajavahemiku möödumist enam normaalselt funktsioneerima hakata.  Rotipoiss ei pidanud seda tähtsaks, sest ta ei osanud lugeda ja oli lehe varastanud vaid selle pärast, et teksti kõrvale joonistatud pilt meeldis talle. Ta moondus poisiks ning alustas elustamisprotsessiga. Sõrmed libisesid kohmakalt vilepilli aukudel ja noodid ei kõlanud õigesti, aga ta proovis üha uuesti ja uuesti, kuni kontide ja kudede puder, mis oli kunagi olnud Max, hakkas aegamisi tukslema.

„Sina, Ljuba, lähed koos loomadega sinna!“ käsutas vahepeal juhtimise üle võtnud Ian. „Teie lähete sinna ja teie sinna.“ Artistid olid tsirkuses elades harjunud käske täitma ja liikusid oma positsioonidele.
„Rünnak võib tulla sealtpoolt,“ näitas Ian käega suunas, kus praegu polnud näha midagi peale maantee, selle taga oleva tühermaa ja kauguses mustendava metsatuka.
„Aga kui tuleb teiselt poolt?“ küsis Kent. Tema tsirkuserahvale mõeldud õppustel ei osalenud, aga see ei takistanud teda kohal olemast ja küsimusi esitamast. „Äkki tulevad mitmelt poolt korraga? Neid pidi ju palju olema.“
Ian ignoreeris tema küsimusi ja jätkas juhendamist. „Teie seal varjute treilerite taha, sest nähtaval olles olete liiga haavatavad. Tulete välja siis, kui olete kindlad, et vaenlane teid ei näe. Lähenete talle selja tagant. On selge?“ Talle vastati jaatavalt. Ian jätkas: „Mina olen söödaks. Kui nad mind rappima hakkavad, siis tuleb teie etteaste. Sina seal, tekita igaks juhuks mõni hologramm või kuidas iganes sa neid nimetad, et neil oleks rohkem sihtmärke, keda rünnata.“ 
Illusioonide tekitaja, kes oli pidanud pärastlõunani katusel istuma, enne kui ta lõpuks alla aidati, mühatas pahuralt vastuseks midagi arusaamatut. Tal polnud vähimatki tahtmist kogu selles jamas osaleda.
„Sina, ussitüdruk, jääd esialgu reservi. Sinust võib rohkem kasu olla siis, kui tuleb rüüstesalk. Aga kui läheb vastupidi ja inimesed ründavad meid enne koletisi, siis tuled sina esimesena ja teised jäävad reservi,“ jätkas Ian. „Arvestage, et neil võivad olla erinevad transpordivahendid. Kõik need,
kes oskavad sõidukeid juhtida, võtavad sihikule vastaste autod, mootorrattad...“ Ianil jooksis korraks mõte kokku. „Liiklusvahendid, millel on rattad all ja mootor peal. Ärge kõiki masinaid sodiks laske, sest meil võib neid hiljem vaja minna. Relvad korjake samuti ära ja pange enda jaoks kõrvale.“
„Hei, rahvas! Avame värava ja kaome siit kus kurat!“ hüüdis Kris majast välja joostes. „Ma sain õige vile ja juhendi!“ Kõik õppustel osalenud artistid jätsid oma tegevuse sinnapaika ning tormasid Krisi juurde. Ian sülitas vihaselt ning läks väga vastumeelselt teistega kaasa. Ta oli tõesti nautinud juhtpositsioonil olemist.
„Kas sa kavatsed Doktori ellu äratada?“ küsis Kent. „Või jätad ta siia?“
„Mul pole eluvilet, on ainult surmavile ja värava avamise vile,“ vastas Kris. „Nii et jääb siia. Matame ta muidugi enne lahkumist maha.“
„Aga maotaltsutaja avas surmavilega väravaid,“ meenutas Kent. Kas asjad teistpidi ei toimi? Et elustaksid Doktori värava avamise vilega.“
„Ma ei usu,“ vastas Kris. Kuna Kent jonni ei jätnud ja talle jätkuvalt pinda käis, oli Kris lõpuks nõus proovima. Ta lehitses raamatut, seistes Doktori voodi ääres nagu eksortsist Piibliga. Ennustaja-Emma lamas kadunukese kõrval ja hingas vaevumärgatavalt. Seekord ei viitsinud enam keegi elustamiskatseid jälgida, sest kõik olid väsinud ja tüdinenud ning ootasid, millal siit lõpuks minema pääsevad.
Köögist oli kuulda kolinat. Kuna Ennustaja-Emma koomas viibis, pidid viimsepäeva sõdurid ise endale toitu valmistama. Muidugi mitte päris kõik, sest näiteks ussitüdruk toitus rottidest ja Rotipoiss hoidis temast nii kaugele kui vähegi võimalik. Õnneks suutis ussitüdruk olla kaua aega söömata ja tal oli pikk kannatus – kunagi pidi Rotipoiss ometi valvsuse kaotama.
Elustamisjuhend oli raamatust välja rebitud. Kris vandus endamisi ja tormas laborisse. Polnud tarvis olla geenius, saamaks aru, kes ja millisel eesmärgil sellega hakkama sai.
Labori põrandal keset klaasikilde lamas Max. Ta oli jõudnud peaaegu täielikult taastuda, aga polnud veel teadvusel. Silmad liikusid suletud laugude all, nagu näeks ta und. Kris kummardus Maxi kohale ja püüdis teda kõnetada. Silmad hakkasid kiiremini liikuma ja laud võbelesid. Äkitselt haaras Max oma pikkade kondiste sõrmedega Krisi kaela ümber kinni ja pigistas. Äsja ellu ärganu kohta oli tal meeletu jõud. Kris püüdis teda kõrvetada, aga Maxi raudne haare ei nõrgenenud karvavõrdki. Appi hüüda Kris ei saanud, sest kurgust tuli välja ainult vaikne kähin. Maxi peas olevad mõtted olid sama segamini, kui tema keha veel tund aega tagasi. Ta ei saanud aru, mida teeb ja kus
viibib. Kris tundis, et hakkab teadvust kaotama ning tema paaniline rabelemine vaibus aeglaselt. Ta nägi justkui läbi punase udu värelemas kellegi valget siluetti. 
Kas selline siis ongi suremine? mõtles Kris ja kustus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

263. Kivid ja viirukid ei too kedagi tagasi

Proloog: Hammasrattad

1.Imeline Max