84. Surm ja elu

Uudis Doktori surmast mõjus ühtaegu kurvastavalt ja rõõmustavalt.

„Me oleme vabad!“ hüüdis Kent käsi üles tõstes, kuid lasi need kohe alla, kui taipas, et tal pole kusagile minna. Ilma Doktori abita olid nad kõik siin lõksus ja pidid jääma koletiste kallaletungi ootama.

„Äkki oleks abiks see, kui läheksime naaberlinna. Siis on meid rohkem,“ pakkus Jim välja tema kohta üllatavalt aruka lahenduse.

„Seal pidid ju elama tavalised inimesed,“ vastas Ian. „Mõtled linnaelanikud koletistele sööta, et nad täis kõhuga aeglasemalt võitleksid ja meil oleks neid lihtsam kahjutuks teha?“

„Suurepärane idee!“ sattus Kent vaimustusse. „Nii teemegi!“

„Pea lõuad,“ urises Igor. Tavaolukorras oleks ta Kentile virutanud, aga praegu suutis ta ennast vaevu liigutada ja seegi oli meeletult valus. Üle maja laskus rõhuv matusemeeleolu. Keegi ei teadnud, mida ilma Doktorita edasi teha.

„Keemik on põgenenud,“ teadustas Ennustaja-Emma. „Käisin just teda laborist otsimas ja leidsin ainult kaelavõru tükid maas vedelemast.“

Mida oligi arvata – kui isand oli surnud, siis ei omanud ahelad vangi jaoks enam vähimatki tähtsust. Ühtlasi tähendas keemiku põgenemine seda, et lahkunud oli ainus inimene peale Doktori, kes oskas maailmade vahel liikuda ilma vile abita.

„Kas keemik tappis Doktori?“ küsis Kent. „See oleks olnud täiesti mõistetav, arvestades, et teda laboris lõksus hoiti.“

Tekkis pinev vaikus. Kõik ootasid Ennustaja-Emma vastust. Naine naeratas sõbralikult, nagu oleks Kent kõigest üks rumal laps, silitas tal õrnalt juukseid ja läks magamistuppa. Voodi peal lebas tema abikaasa surnukeha. Emma heitis mehe kõrvale ja sulges silmad. Täpselt samamoodi

oli ta harjunud igal õhtul uinuma kogu koos elatud aja jooksul. Praegu polnud õhtu ja Doktor ei maganud, aga pisiasjad ei omanud vähimatki tähtsust. Ennustaja-Emma kavatses magada täpselt nii kaua, kuni tema mees surmaunest üles ärkab.

„Emma?“ Kent istus voodi serval ja raputas teda õlast. Naine ei reageerinud. Ta hingas sügavalt ja tema keha oli täiesti lõtv.

„Emma!“ hüüdis Kent ja raputas veel kõvemini, kuni Ian ta jõuga eemale rebis.

„Las ta olla. Emma on šokis ja vajab puhkust,“ ütles Ian. „Me kõik peaksime natuke puhkama. Eilne öö oli päris väsitav.“

Kenti huuled värisesid ja suurtes silmades läikisid pisarad. „Miks Emma ei vasta?“ sosistas ta. „Miks Emma käitub, nagu kavatseks ta koos oma mehega hauda minna?“

Ian viis Kenti teise tuppa rahunema ja saali jäänud inimesed hakkasid omavahel sosistama. Paljud olid seda meelt, et keemik segas tõepoolest midagi Doktori kohvi sisse. Mõned arvasid, et vana mehe süda ütles lihtsalt üles, sest viimastel päevadel valitsenud pinge oli olnud päris kurnav.

Üks oli aga kindel: neil, allesjäänutel, tuli varem või hiljem seista silmitsi verejanuliste koletistega.

Pisikese Emma jaoks oli see päev nagu iga teine. Ta tahtis süüa, mängida, tähelepanu ja kuiva mähet. Kordamööda lapsega tegeledes mõtlesid Kris ja Lily pingsalt, kas rääkida teistele vile olemasolust või lasta vaikselt jalga.

„Märkmik,“ ütles Kris. „Meil pole seda.“

„Vaevalt Doktorgi ilma selleta hakkama oleks saanud,“ arvas Lily. „Võimalik, et märkmik on kusagil tema asjade hulgas.“

„Maotaltsutaja küll ei vajanud mingeid abivahendeid, kui vilet puhus,“ tuletas Kris meelde. 

„Meil on vile, aga me ei oska seda kasutada,“ võttis Lily Krisi jutu lühidalt kokku. „Järelikult

peame vastu võtma selle, mis tuleb. Loodan, et lapsed ellu jäävad.“

„Ma võin ju proovida, äkki õnnestub,“ ütles Kris. „Kaotada pole meil midagi.“

„Väravaid avada või surnuid äratada?“ küsis Lily sarkastiliselt. Nad jäid teineteisele otsa vaatama. Lily´l polnud tarvis valjusti öelda seda, mida Kris niigi tema mõtetest kuulda võis: Doktor oli vaja ellu äratada.

Kõlas küsimus suurele ringile: Kas keegi siinviibijaist oskab kasutada võluvilet surnute ellu äratamiseks? Tõusid mitmed käed. Nii eksinute kui artistide hulgas leidus neid, kes tahtsid vilepuhumist proovida. Keegi neist polnud kindel, kas see ka päriselt õnnestuks.

Doktori voodi juures läks lahti omapärane kontsert. Mängiti üsna lõbusaid viisijuppe ja

kakofoonilisi trillereid, aga ükski neist ei suutnud surnut üles äratada. Emma magas samuti nagu surnu ja isegi kõige jubedamad hääled, mida vilest välja pigistada suudeti, ei pannud teda oimugi liigutama.

„Ma olen deemoni välja kutsunud!“ hüüdis Jim. „Selle jaoks pidin ma...“ Noormehe hääl muutus üha vaiksemaks ja ta jäi lõpuks päris vait, sest pilk, millega teised teda vaatasid, ei tõotanud midagi head.

„Mida see deemon tegi?“ küsis Kent oma tavapärases naiivuses.

„Ta ütles, et suudab surnuid üles äratada,“ vastas Jim.

„No ja kas suutis?“ küsis Ian umbusklikult.

„Ma ei tea,“ vastas Jim. „Mul polnud tarvis ühtegi surnut üles äratada. Tegelikult tahtsin ma üldse teist deemonit välja kutsuda. See, kes kohale tuli, nägi välja nagu mingi täiega nunnu anime tegelane. Ta polnud nagu vähimalgi määral deemoni moodi. Saatsin ta tagasi sinna, kust ta oli tulnud.“

Jimi jutt kõlas väljamõeldud hooplemisena. Deemonite väljakutsumine polnud sugugi naljaasi. See võis lõppeda väga kurvalt. Üks eksinutest teadis rääkida lugu, kuidas tema tuttav oli kogemata üles äratanud terve surnuaia ning hommikuks oli ta lahtiste haudade vahele juppidena laiali jagatud. „Kuhu üles ärganud laibad kadusid?“ küsis Jim.

Rääkija kehitas õlgu. „Ju nad läksid paremaid jahimaid otsima,“ arvas ta.

Üks jutt oli jaburam kui teine, aga Doktor ja Emma lamasid endiselt voodil ja aeg tiksus

halastamatult. Mõned lõid juba käega ja läksid ära oma asjatoimetusi tegema. Üksikud kangekaelsed üritajad püüdsid veel vilest mingit imet välja puhuda.

„Meil on Doktorit juba ainuüksi vereasendaja pärast vaja,“ sosistas Lily. „Ma sõin täna just oma viimased varud ära.“

„Äkki on laboris seda veel,“ arvas Kris. „Lähme vaatame.“ Nad jätsid pisi-Emma Piksi ja mõne suurema lapse seltsi. Tüdruk oli jala külge seotud nööri abil ukselingi külge kinnitatud, et ta minema lennata ei saaks.

Labori uksed olid lukustamata. Tundus, et keegi oli alles äsja siin käinud. Asjad olid laua peal segamini aetud, sahtlid ja kapid lahti tõmmatud ning tagumine kamber, kus siitilmast lahkunud eksinuid säilitati, oli samuti lahti jäetud. Seal avanevat vaatepilti nähes Lily kiljatas ja taganes paari sammu võrra, komistades maha kukkunud mõõtenõu otsa. Peaaegu kõik kirstud olid puruks löödud

ja nende sees olevad laibad tundmatuseni moonutatud. Keegi oli millegi väga raskega purustanud kadunukeste kolbad ja rindkered, nii et alles jäi ainult kontidest ja liharäbalatest koosnev puder. Mõni üksik sark ruumi tagaosas oli veel terveks jäänud. Võib-olla häiris miski laamendajat, nii et ta ei saanud oma tööd lõpuni viia.

„Miks?“ sosistas Kris šokeeritult. „Miks pidi keegi ometi midagi sellist tegema?“

„Ma ei tea,“ vastas Lily. „Äkki tampis keemik enne lahkumist vihahoos labori segi?“

Ta ohkas sügavalt ning jätkas: „Enam pole sellel vähimatki tähtsust. Max on nüüd jäädavalt läinud“

„Arvad?“ kahtles Kris. „Ta suutis hullemastki seisundist ennast uuesti kokku kasvatada.“

„Sa mõtled, et me ärataksime ta... Sellisena?“ küsis Lily jubedusvärinaga hääles. Kuigi olukord oli päris hirmus, muigas Kris, kui vastas: „Mäletad, kuidas ma tema tükke ämbrisse kokku korjasin? See oli siis, kui Max sind esimest korda lavale kutsus.“

„Kris, ma leidsin midagi.“ Lily oli avanud sahtli, mille põhjas lebasid erineva suuruse, kuju ja värviga viled. Igaühe juures oli väike märge pilli otstarbe kohta. Vilede keskel haigutas tühi koht. Selle juures oli silt kirjaga: „surm“. Tühja koha kõrval oli vile tähistusega „elu“.

„Meie käes on surmavile,“ järeldas Kris. „Vedas, et keegi meie oskamatu puhumise järel hinge ei heitnud.“

„Värava avamise vile on siin!“ rõõmustas Lily vastava märgistusega pilli üles tõstes. „Ja vaata, siin on raamat koos kõigi juhenditega.“

„Jumala eest, peida see ruttu ära!“ käskis Kris kartlikult enda ümber vaadates. „Kes teab, mida nad muidu veel tegema hakkavad.“ Ta noppis viled kiiresti sahtlist välja, mässis hoolikalt iga pilli ümber sobiva nimega lipiku ja toppis need enda põhjatutesse taskutesse.

„Nüüd saame Maxi ellu äratada!“ teatas ta rõõmsalt ja hakkas raamatut lehitsema.

„Mul on kõrini sinu viledest!“ hüüdis Lily ning rebis raamatu Krisi käest, nii et eluvile samuti maha kukkus ja riiulite alla veeres. „Me tulime siia vereasendajat otsima!" 

Vampiiritar tuiskas mööda laborit, ajades seda veel rohkem segamini. Mõned pudelid kukkusid maha, paisates laiali vedelikke,

mis omavahel kokku puutudes sisisema, suitsema ja mullitama hakkasid.

„Nii et sa siis ei taha Maxi ellu äratada?“ küsis Kris, kui oli ehmatusest toibunud. Ta korjas raamatu põrandalt üles, et see mõne maha voolanud ainega kokku puutudes kahjustada ei saaks. Eluvilet polnud enam kusagil näha. Lily katkestas otsimise, sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. „Ma ei tea, kas see oleks hea mõte,“ vastas ta välja hingates.

„Mida sa sellega öelda tahad?“ küsis Kris. Punane tuluke Lily mõtetes oli hakanud eredamalt põlema. See polnud üldse hea märk. „Mida sa minu eest varjata püüad?“

Lily ei vastanud. Ta vahtis pudelite rida uduseks tõmbuvate silmadega ning mööda tema põski hakkasid alla voolama suured pisarad.

„Räägi, mis iganes see ka poleks“ palus Kris ennast rahulikuks sundides, kuigi oleks sellel hetkel väga soovinud Lily´t raputada nagu kaltsunukku ja tema peale karjuda. Neil oli terve sahtlitäis vilesid ja hunnik võimalusi, aga tema märatses ja tönnis nagu tujukas teismeline.

„Ma teadsin, et vesi on Maxi ainus nõrkus.“ vastas Lily. „Ma jätsin ta vagunisse lõksu ja ujusin üksinda pinnale. Siis tundus see ainuõige otsusena ja pärast oli juba liiga hilja, et midagi muuta. Ma kartsin, Kris. Kuigi olin Maxile lubanud, et lähme koos sinu ja lastega tema tsirkusesse, kartsin ma, et kõik kordub. Et tekivad uued tülid ja...“ Rohkem ei suutnud Lily enam rääkida. Ta toetas pea vastu tolmust riiuliäärt, lasi juustel näo ette vajuda ja vaikis, just nagu nurka unustatud nukk. Midagi oli veel rääkimata, punane tuli plinkis endiselt. Mis sai veel hullem olla?

Kris seisis nõutuna keset segi pekstud laibahoidlat, keerutades käes peenikest filigraansete mustritega kaetud vilet, ega teadnud enam, mida arvata või tunda. Ühtegi emotsiooni polnud. Sees valitsev tühjus tundus isegi hullemana kui viha või pettumus, mis seal oleksid pidanud olema. 

„Leidsid vereasendaja?“ küsis ta. Lily raputas pead. Kris libistas sõrmedega üle riiulile ritta laotud pudelite, kuni leidis otsitu ja andis selle vampiiritarile.

„Lähme, enne kui lapsed mingi jama kokku keeravad,“ kutsus ta. „Kuivata oma nägu ära. Vaevalt keegi usuks, et sa Doktorit leinates nutsid.“