83. Vahepeal

Lühikokkuvõte möödunud ööst:

Pidutsejad olid lahti teinud loomapuurid ja vabadusse päästnud mitu tsirkuselooma, sealhulgas tiigri ja mõned hobused. Ljuba allutas loomad kiiresti oma kontrollile ning midagi hullu nad korda saata ei jõudnud.

Viiuli mängimisest tüdinenud Ian oli näidanud trikke kaartide ja müntidega, mille käigus ta kaotas päris mitu pealtvaatajatelt laenatud münti võluväel oma taskutesse. Asi lõppes sellega, et Ian sai alkoholi mõjul agressiivseks muutunud publiku käest päris korraliku koslepi. Ta nautis peksu nii väga, et lööjad andsid alla ja läksid ära, sest neil hakkas imelik.

Üks eksinutest kukkus lõkkesse. Kent tormas karjumist kuuldes kohe akna juurde ning saatis põlevat inimest nähes talle korraliku paduvihma kaela. Sellegi poolest sai õnnetu kukkuja päris tõsiseid põletushaavu.

Lisaks leidis aset veel palju väiksemaid vahejuhtumeid eksinute ja tsirkuseasukate vahelise võistlemise käigus, kui mõlemad oma võimetega teiste omasid üle trumbata üritasid. Võistluse tulemusena nägi hoov hommikuks välja, nagu oleks viimsepäeva lahing juba ette ära peetud. Vagunelamute seintel laiutasid suured mõlgid, rohelised tatilärakad, kuuliaugud ja kõrbemisjäljed.

Doktori auto oli kummuli keeratud, muru üles songitud, lõkkease laiali, nii et söetükke igal pool vedeles, ning üks eksinu istus kurvalt maja katusel, hoidis korstnast kinni, ega julgenud enam alla tulla.

„Täna õhtul lähete pärast õppusi oma tubadesse ja püsite seal hommikuni!“ kõlas Doktori karm käsk. „Vastasel juhul oleksite homseks kõik vigased või midagi veel hullemat. Mul pole mingit kasu santide armeest.“

Eksinud ja artistid lösutasid toolidel, mõned ka põrandal, kannatades rämeda pohmelli käes. Selgus, et lõkkesse kukkunu oli Igor, hiiglasekasvu vägilane, kes tahtis sooritada kangelasliku hüppe üle kõrgete leekide. Ta oli nüüd üleni sidemetesse mähitud ja nägi üsna hale välja.

„Kas vetsu minek on samuti keelatud?“ küsis Kent. „Peame oma isiklikud potid tubadesse kaasa võtma?“

Doktor ei pidanud vajalikuks sellisele küsimusele vastata. Ta võttis prillid eest, hõõrus meelekohti ja üritas endale meelde tuletada, miks nende parasiitide hoidmine enda katuse all oli hädavajalik. Vähemalt praegu ei tundunud ees ootav metsikute rüüstajate kallaletung kuigivõrd hullem olukorrast, mis maja ees valitses.

Kuna Doktor oli pool ööd vigastatute haavu tohterdanud, arvas ta, et on ära teeninud korraliku lõunauinaku. Olles voodile pikali heitnud ja silmad sulgenud, ei avanud ta neid enam kunagi.