82. Viimsepäeva pasun

Majaesisel platsil toimuv melu sarnanes rohkem tivoli kui õppustega ees ootava kaose ohjeldamiseks. Tundus kummalisena, et mööda ei sõitnud ühtegi autot ega jalutanud ainatki inimest, kes oleks huvi tundnud omanäolise rahvakogunemise vastu. Nad olid täiesti omaette – ainult eksinud, mitte kedagi teist.

Lapsed tunglesid hobuste ümber ja püüdsid neile selga ronida. Hobulausuja Ljuba karjus laste peale ja vehkis ratsapiitsaga, aga põngerjad olid tagasi kohe, kui ta nende poole korraks selja pööras. Kahjuks ei tulnud Ljubal laste taltsutamine sugugi nii hästi välja, kui loomade allutamine enda tahtele.

„Ma tegelen nendega,“ lubas Kris ning tõmbas taskust välja rea üksteise külge seotud värvilisi rätikuid. „Kas teate, mis nüüd juhtub?“ küsis ta lastelt.

Kris nipsutas sõrmi ning rättidest said pikad peenikesed õhupallid. Nendest voolis ta nii palju fantastilisi elukaid, et lapsed unustasid hobuste olemasolu ja kogunesid Krisi jalgade ümber kobarasse. Isegi pisike Emma nautis vaatemängu ning unustas natukeseks ajaks pahanduste tegemise.

Laboris toimusid katsed eksinutega. Doktor kutsus katsealuseid paari kaupa enda juurde, tutvustas ees ootavaid ülesandeid ning jagas juhiseid erinevate võimalike rünnakuvariantide tõrjumiseks. Ta kasutas õppematerjalidena mannekeene, märklaudu, hologramme ja muud taolist, et veenduda katsealuste võimekuses ja lasta neil oma nõrku kohti tugevamaks treenida. Mida kõike

need labori seinad nägema ei pidanud – tuld, vett, hapet, okkaid, verd, lima, nuge, pisikesi

kärbsemõõtu paharette, kes sumisedes ringi lendasid... Eksinute võimetel puudusid igasugused piirid.

Samal ajal, kui elavad eksinud kuulekalt katsejäneseid mängisid, sosistasid siitilmast lahkunud eksinute hinged Iani kõrvadesse lakkamatult erinevaid nimesid.

„Lily!“ röögatas Ian, nii et kõik kuni pööningu ja keldrini teda kuulsid.

„Kas lastega juhtus midagi?“ küsis Lily hüüdmise peale kohale tormates ja pilguga paaniliselt oma hoolealuseid otsides. „Kus Emma on?“

„Lapsed on koos Krisiga õues ja neil pole häda midagi,“ vastas Ian. „Ma kutsusin sind, sest keegi piniseb juba eile õhtust saati mulle kõrva, et tahab sinuga rääkida.“

„Kes?“ imestas Lily. „Miks ta siis ei räägi? Ma olen ju siin.“

„Ta ütleb, et tema nimi on Max,“ vastas Ian.

Neid sõnu kuuldes muutusid Lily jalad nõrgaks ja ta vajus diivanile Iani kõrvale istuma. „Kuidas Max sinuga rääkida saab? Ta on ju surnud.“

„Tema hing peab olema kusagil lähedal,“ seletas Ian. „Ma kuulen enamasti neid inimesi, kes on veel maha matmata ja hinged pole kehade juurest ära läinud. Eluaeg oma kehaga koos elamine tekitab teatud sorti kiindumust.“

„Eks ole...“ nõustus Lily aeglaselt noogutades. „Mida Max mulle öelda tahab?“

Iani helehallidesse silmadesse tekkis tühi pilk, nagu oleks keegi ta välja lülitanud. 

„Ära lase vilel Doktori kätte sattuda. Võta vile, lapsed ja Kris ning mine siit kiiresti nii kaugele kui võimalik,“ ütles Ian häälega, mis sarnanes nii väga Maxile, et Lily tundis kõiki ihukarvu püsti tõusvat.

Hetk hiljem viibis Ian jälle tavalises olekus ja vaatas küsivalt Lily´le otsa. „Noh, mis ta sulle rääkis?“

„Et ma hoiaksin lapsi ja Krisi ning ta igatseb meie järele,“ vastas Lily. „Aitäh, et sa mind kutsusid ja Maxil minuga rääkida lubasid.“

„Pole tänu väärt,“ vastas Ian ja haigutas laialt. „Ma lähen nüüd magama. Ärge mind rohkem segama tulge.“

Kohe, kui Ian oli elutoast lahkunud, hakkas seina ääres seisva kõrge kummuti alumine sahtel iseenesest avanema. Selle vahelt ilmus välja kellegi valge käsi. Lily jälgis õudusega, kuidas käsi üha pikemaks venis. Aeglaselt, nagu õudusunenäos, ilmusid käe järel sahtlist välja veel teisedki kehaosad ning ennast osavalt peitnud Jim voltis ennast Lily jalge ees lahti. „Nii-nii,“ ütles ta kavalalt silmi vidutades. „Vile on siis sinu käes?“

„Ei ole,“ vastas Lily. „Päris ausalt. Ma ei tea, kus see olla võib.“

„Kuulsin, kuidas Max palus sul vile abil siit jalga lasta,“ jätkas Jim. „Järelikult peaksid sa teadma, kus võlupill asub.“

„Ma ei tea!“ hüüdis Lily vihaseks saades. See vinniline noormees oli aidanud tal päikese käes ellu jääda. Kas ta ootas nüüd, et teda osutatud teene eest siit ära päästetakse?

„Lily, kas sinu meelest poleks ebaaus koos oma perega põgeneda ja jätta meid kõiki Doktori meelevalda, et me kuulekate sõduritena kaitseksime tema maist vara?“ püüdis Jim naise südametunnistusele rõhuda.

„Sa saad Doktori käest vereasendajat. Oleks aus teenida vastutasuks teda kuuleka sõdurina,“ vastas Lily, sundides enda sees karjuva süütunde vaikima.

„Järelikult jääd sina ka siia?“ küsis Jim. „Sa toitud samuti vereasendajast.“

„Võib-olla,“ vastas Lily. „Tundub, et jään, sest mul pole tõesti õrna aimugi, kelle käes vile on.“

Jim kummardus naisele lähemale, nii et tema hormoonide meelevallas vaevlevast kehast tulvav higilehk hinge mattis, ja sosistas: „Kujutle meid kahte öistes varjudes jahti pidamas. Tundmas tõelise vere maitset. Nautimas elu, mida me tegelikult väärime. Kas pole ahvatlev? Põgene koos minuga!“ Alles oli ta rääkinud, et Doktori juurest lahkumine pole vastutustundlik ja nüüd siis selline meelemuutus. Lily arvates polnud Jimi peas asjad päris korras.

„Kallis laps, ma olen sellist elu juba elanud,“ vastas Lily, nautides noormehe reaktsiooni, mille tekitas tema lapseks nimetamine. „Sa vist oled alles värske vampiir, et sinu kujutlused ööelust on nii naiivsed ja romantilised. Kas sa oled üldse kunagi inimverd maitsnud? Oled sa tundnud kellegi keha oma käte vahel lõtvumas ja näinud, kuidas eluvaim temast lahkub? Oled sa tundnud süükoormat, mida tekitab teadmine, et keegi teine andis oma elu selle jaoks, et sina saaksid edasi elada?“

„Ma olen söönud liha, mille jaoks loomad on andnud oma elu. Ma olen kandnud nende nahku ja teen seda praegugi. Näed, mu nahktagi ripub tooli seljatoel,“ tuli Jim lagedale uute argumentidega. „Mis vahet on sellel, kas ma tapan lehma, sea või inimlooma, et ise edasi elada? Me oleme kiskjad. Kas lõvi tunneb süümepiinu, kui tapab saaklooma?“

„Kui sinu intelligentsus jääb metslooma tasemele, siis tunnen sulle südamest kaasa,“ sõnas Lily tüdinult käega lüües. Teismelisega vaidlemine oli sama tulemusrikas kui ralliautoga võidu jooksmine. Pealegi oli ennist mainitud tagi valmistatud täiesti ehtsast kunstnahast.

„Mõtle mu pakkumise üle,“ ütles Jim. „Sa oled veel piisavalt noor, et elu nautida.“ Ta väänas võika ragina saatel oma käsi, pööras pead siia-sinna, voltis ennast tagurpidi kokku, nii et jalad õlgadele toetusid ja pea nende vahelt välja paistis, ning ronis tagasi sahtlisse pooleli jäänud päevaund lõpetama.

Kindlasti ei soovi ma enda ülejäänud elu veeta koos sinuga, mõtles Lily ja lükkas irvakile jäänud sahtli nii kõvasti kinni, et Jimil tuli üles ärgates sealt välja pääsemiseks tõenäoliselt kellegi abi paluda.

Oma toas voodile istudes tundis Lily madratsi all kõva mügarikku. Ta kobas käega, kuni leidis millegi, mis katsudes meenutas peenikest pulka.

„Rotipoiss, sa vana saatana sigitis!“ vandus Lily sosinal, kui nägi kätt välja tõmmates enda pihus kurikuulsat vilet.

„Võta vile, lapsed ja Kris ning mine siit kiiresti nii kaugele kui võimalik.“ Maxi sõnum kordus Lily kõrvus lakkamatult nagu rikkis plaat. Lily lükkas voodi seinast eemale ja kangutas põrandaliistu. See andiski järele ning vile mahtus ilusti tekkinud prakku. Lükanud voodi tagasi oma kohale, läks Lily akna juurde vaatama, mida Kris ja lapsed õues teevad.

Õhtul, kui katsed olid viimaks ometi läbi saanud, süüdati õues lõke ja Ian hakkas tule paistel viiulit mängima. Mitte ainult noored neiud, vaid ka hobulausuja Ljuba keerles pillimehe ümber ja väristas muusika taktis oma kehakumerusi. Vagunitesse peidetud alkoholivarud toodi lagedale ning alles eile

verist võitlust pidanud tsirkuseartistid vennastusid eksinutega, lauldes üksmeelselt viiulil mängitud meloodiatele kaasa. Asjaolu, et igal lauljal olid oma sõnad ja erinev viis, ei omanud enam mingit tähtsust.

Kuna aeg oli hiline ja lapsed väsinud, viis Kris nad tuppa magama ja tukkus ka ise Emma kõrval, kuulates läbi seina kostuvaid aegumatuid diskohitte. Kent nautis enda lemmikmuusikat. Järelikult oli Kent kunagi viibinud samas maailmas, kus Kris suurema osa oma elust veetis, ja toonud sealt kaasa endale meelepärased helikandjad. Nad olid kõigist erinevustest hoolimata sarnasemad, kui Kris oleks tahtnud endale tunnistada.

„Kris,“ sosistas vahepeal tuppa hiilinud Lily. Mees võpatas ja kontrollis seejärel kiiresti, ega ta oma tõmblemisega last üles ei ajanud. Emma magas sügavalt ja Piksi oli samuti ennast voodi ette kerra tõmmanud.

„Kris, mul on vaja sinuga rääkida,“ jätkas Lily. „Rotipoisist.“

„Ma vist tean, mida sa rääkida tahad,“ vastas Kris. „Mõtle ja ma ütlen sulle jah või ei. Valjusti rääkimine on selles majas ohtlik, seinad võivad pealt kuulda.“

Lily mõtles. Kris noogutas. Ta kuulas ka järgmisi mõtteid ning tema nägu muutus morniks. „Ei,“ ütles ta. „Mind ei huvita, kas seda soovis Max või mõtles Ian ise kõik välja, aga me ei saa niimoodi teha. See poleks teiste suhtes õiglane.“

Tekkis piinlik vaikus, mille katkestas Kris: „Mäletad, Doktor rääkis tänases kõnes, et ta ei vaja vilet ringirändamiseks.“

„Ta vajab seda millekski muuks,“ nõustus Lily.

„Et täiendada eksinute ridasid,“ meenutas Kris.

„Ian ütles, et lahkunute hinged on siin lähedal,“ ütles Lily. „Kas sa mõtled sama, mida mina?“ 

Kris hakkas naerma, vappudes üle terve keha. „Tead, kuidas seda vilet nimetama peaks?“

„Noh?“ küsis Lily samuti naerma hakates.

„Viimsepäeva pasun!“ kuulutas Kris. „Mõtle, Doktor puhub vilet ja terve surnuaed tõuseb jalule!“ Nii totra kujutluspildi peale itsitasid mõlemad ülemeelikult nagu koerust teinud lapsed.

Samal ajal kogus pidu väljas üha rohkem hoogu ning lahkunud ootasid klaasist kirstudes kannatlikult viimsepäeva saabumist.