81. Eksinute armee

Hommikuks oli Doktor tsirkuseartistide hulgast üksikud sobivad isendid välja valinud ja saatis ülejäänud tagasi sinna, kust nad olid tulnud. Ta lukustas labori ukse ning läks seejärel oma tuppa tööväsimust välja puhkama.

Kell oli neli hommikul. Enamus majarahvast magas sügavat und, kuid tundus, et Doktor ei suuda kuidagi rahu leida. Ta tuli peagi tagasi laborisse, vaatas seal põhjalikult ringi - ka kõige pimedamatesse nurgatagustesse ja mitme lukuga suletud kambrisse, mis olid täis läbipaistvaid kaste. Neis kastides säilitati eksinute surnukehi täpselt sellistena, nagu nad olid olnud oma surmahetkel. Doktor seisatas kahe kõrvuti asetseva klaaskirstu ees. Ühes neist oli orjatüdruk Alice, teises Max. Arst tundus millegi üle pingsalt mõtlevat. Ülevalt oli kuulda samme ja trepiastmete naginat. Silmnähtavalt ehmunud Doktor sulges kiiresti kambri ukse, puges hämarasse nurka ning äkitselt jäi temast alles ainult tühi kittel, mis vaikse sahinaga põrandale langes. Mööda seinaääri valgus laiali põgenev rotikari. Keemik ei märganud rotte. Ta oli näinud labori paokil ust ja tuli vaatama, kas Doktor pole ikka veel magama läinud. Ümber keemiku kaela läikis metallist võru. Selle sisse ehitatud seadeldise abil jälgis Doktor iga tema sammu. Labor näis olevat täiesti tühi. Keemik lahkus ruumist ja pani ukse enda järel lukku. Arvates, et Doktor ennist labori ukse kogemata lukustada unustas, ei pidanud ta vajalikuks vahejuhtumit hiljem kellelegi mainida.

Seekord peeti eksinute koosolekut Doktori kodus. Alumise korruse söögisaali olid kogunenud ka need eksinud, kes alles hiljuti tsirkuse koosseisu kuulusid. Kuna osadel neist olid kaasas vagunelamud ja treilerid loomadega, kelle eest nad pidid hoolt kandma, nägi Doktori majaesine välja nagu mustlaslaager.

„Kindlasti teavad paljud teie hulgast,“ alustas Doktor pidulikult, „et meie naaberdimensioone on laastanud seletamatu nähtus. Teadmata päritoluga olendid ilmuvad eikusagilt ja hävitavad kõike elavat. Mõnes kohas on nad teinud rohkem kahju, mõnes vähem. Nad liiguvad ühest mõõtmest teise

ilma igasuguste probleemideta ja see teeb nende tabamise eriti keeruliseks.“

Doktor köhatas ning rüüpas suurest tassist kohvi. Kuigi päike paistis juba kõrgel taevas, oli tema jaoks alles hommik. Uniste nägudega eksinud tukkusid toolidel või seisid seinte najale toetudes ja ootasid, millal arst oma jutuga lõpuks asja tuumani jõuab.

„Vähe sellest,“ jätkas Doktor, „meid ohustavad kõige rohkem kannatada saanud dimensioonide elanikud, kes loodavad leida paralleelmaailmadest toitu ja peavarju. Nad tungivad igale poole, röövides kõike, mis neile vähegi huvi pakub ja tappes kõiki, kes neid takistada püüavad.“

Kuulajaid läbis kohkunud häältesumin. „Kas te tahate öelda, et me peame hakkama võitlema inimestega, kes tahavad lihtsalt süüa ja kohta, kus elada?“ küsis Kent. Doktor vaatas teda pika pilguga üle näpitsprillide.

„Sa võid ka mitte võidelda,“ vastas ta. „Kahjuks ei usu ma, et nad oskaksid kuigivõrd hinnata su ohverdust, kui sa oled nõus lageda taeva all nälga surema selle nimel, et nemad saaksid süüa ja koha, kus elada.“

„Kent, see on karm olelusvõitlus, mitte humanistide kokkutulek,“ lisas Jim teda küünarnukiga müksates. „Mõtle ometi peaga, mees!“

„Lenda minema, nahkhiir,“ nähvas Kent selle peale pahuralt. Tundus, et talle ei meeldinud

vampiirid.

„Aga miks nad on mõne dimensiooni peaaegu puutumata jätnud?“ küsis sinise nahaga naine, kes eksinutega võideldes oli hapet sülitanud. Doktor pidi päris palju vaeva nägema tema veenmiseks, et

maailma päästmine on tähtsam ärajäämisohus tsirkuseetendusest.

„Seda, miks need olendid mõne dimensiooni vastu peaaegu üldse huvi pole tundnud, ei oska ma öelda,“ vastas Doktor. „Röövlid valivad oma retkede sihtkohti üsna juhuslikult ja on võimalik, et nad pole veel igale poole jõudnud.

“Kuidas te teate, et nad just siia tulevad?“ küsis vurrudega tädi, kes oli tsirkuses hobulausumisega kuulust kogunud. Ta suutis juba lapsest peale mõista loomade keelt ja taltsutada kõige verejanulisemaid kiskjaid. Kas hobulausuja oleks suutnud rahustada teisi maailmu laastanud olendeid, ei teadnud praegu veel keegi. See pidi selguma üsna pea.

„Mu naine näeb tulevikku,“ vastas Doktor. „Siiani pole ta veel kordagi eksinud.“ Emma noogutas põgusalt ning jätkas kööginurgas toimetamist. Tal oli pooleli lõunasöögi

valmistamine majatäiele rahvale. Vanemate valvsa pilgu alt põgenema pääsenud pisike Emma roomas köögikappide juurde ja hakkas riiuleid asjadest tühjaks tõstma. Vähe sellest, et ta ise lennata oskas, peagi lendasid ka kergemad kööginõud tema pea kohal õhus ringi.

„Kris! Lily!“ hüüdis Emma kaeblikult. „Teie laps mängib poltergeisti!“

„Kui ta noad ja kahvlid seina sisse virutaks, oleks eriti äge,“ kommenteeris Jim toimuvat lõbustatult jälgides. Ian mühatas põlglikult ja tundus, et ta oli kade, sest väike laps sai rohkem tähelepanu kui tema, kes oli staarina harjunud  alati sündmuste keskpunktis viibima. Piksi hüples üles-alla, korjates

õhust nõusid kokku, aga ta suutis mõned neist maha pillata ja Ennustaja-Emma haaras lapse kiiresti endale sülle, et pisike Emma teravate kildudega viga ei saaks.

„Andke andeks! Ma väga vabandan!“ Lily trügis rohkeid vabandussõnu puistates inimeste vahelt läbi, Kris kannul. Nad olid ainult korraks läinud õue suitsu tegema ja lapsed omavahele jätnud. Tüdrukud suutsid selle lühikese ajavahemiku jooksul korraldada totaalse kaose.

Doktor ohkas sügavalt ja ootas demonstratiivse aeglusega prille puhastades, kuni paharetid ohutusse kaugusesse olid toimetatud. „Niisiis,“ jätkas ta, „on meil aega täpselt üks nädal, et paika panna täpne plaan kutsumata külalise vastu võtmiseks. Me peame määrama positsioonid ja ülesanded igaühele, et kõik plaani järgi toimima hakkaks.“

„Kõlab nagu sõjaline õppus,“ ütles keegi kuulajate hulgast.

„Mõnes mõttes see ongi,“ vastas Doktor. „Meid on ootamas sõda elupaiga ja toidu pärast. Nagu te teate, pole keegi siin linnas päris tavaline. Isegi jäätisemüüja kuulub eksinute hulka. Järelikult oleme suutelised ennast kaitsma.“

„Aga kui nad ründavad esimesena mõnd teist linna, milles elavad tavalised inimesed?“ muretses keegi tagumisest reast.

„Siis jõuavad nad siia üsna kiiresti,“ vastas Doktor. „Tavalistest inimestest sõidetakse lihtsalt üle.“

„Äkki me peaksime neid hoiatama?“ kõlas veel üks hääl.

„Selle jaoks pole aega,“ ütles Doktor. „Pealegi muudaks paanika külvamine asjad palju hullemaks. Meie Emmaga oleme üsna kindlad, et sissetung saab alguse just siit.“

„Kas me võime pärast seda kõike tagasi koju minna?“ küsis üks kleenuke tütarlaps. Koduna mõtles ta tsirkusetruppi, millest pool asus praegu teises dimensioonis, veerand oli hukka saanud eilses kakluses ja alles jäänud olid värvatud eksinute armeesse. Kahjuks ei viibinud tüdruku vanemad viimase veerandi hulgas.

„Siin ongi su kodu,“ vastas Doktor. „Soovitan sul nii mõelda. Nii on kõigil kergem, eeskätt sinul endal.“

Tüdruk peitis näo käte vahele ja tihkus nutta. Tema keha kattus pikkade teravate okastega ning kõik tema lähedal istunud kuulajad tõmbusid ohutusse kaugusesse. Doktor jätkas häirimatult edasisest tegevuskavast rääkimist ning Kris hiilis ettevaatlikult tüdruku juurde.

„Hei, kaunitar, ma tahaks sinuga natuke juttu vesta, aga sa tundud kuidagi okkalisena,“ sosistas ta. Tüdruk ei võtnud käsi näo eest, aga nutt lakkas.

„Tule, mul on kolm last, kes sinuga tutvuda tahaksid,“ kutsus Kris. „Nad ootavad sind õues.“

„Ma nägin neid lapsi,“ vastas tüdruk. „See väike tüdruk pani asju lendama.“

„Jah, nemad ongi,“ kinnitas Kris. „Kas tuled? Nad lennutavad õhupalli ja su okkad lõhuksid selle ära.“ Õhupalli mainimine mõjus kui võlusõna. Okkad kadusid ja tüdruk keksis õue mängima, nagu poleks vahepeal midagi halba juhtunud.

„Kokkuvõteks esitan ma küsimuse suurele ringile,“ ütles Doktor. „Oskab keegi öelda, kelle käes on vile? Olgu öeldud, et lisaks dimensioonide vaheliste väravate avamisele, millega ma saan hakkama ilma igasuguste abivahenditeta, on vile vajalik ka muudeks otstarveteks.“

„Näiteks milleks?“ küsis Kent. Ta ei suutnud hetkekski vait jääda ja rahulikult kuulata.

„Ühe katse sooritamiseks,“ vastas Doktor. „Kui see katse õnnestuks, laieneks meie armee mitme olulise liikme võrra.“

Eksinud vahetasid pilke. Nad oleksid väga näha tahtnud, mida vilega teha võib. Kahjuks polnud neil õrna aimugi, kus see asuda võis. Rotipoiss oli õues teiste lastega koos mängimas ega kuulnud Doktori kõnet. Samas poleks ta nagunii reetnud vile asukohta.

„Mõelge,“ ütles Doktor. „Kui keegi vilet endale hoiab, lootes siit enne lahingu algust jalga lasta, siis ma palun tal tulla eraviisiliselt minu juurde, anda pill minu kätte ja ma lasen tal ära minna.“

Enamus kuulajaist mõtles kahjutundega, et neil pole midagi Doktorile viia ja nad peavad

sunniviisiliselt jääma kummalise sõjaväe ridadesse, et võidelda koletiste ja verejanuliste bandiitidega.

„Kuskohast see imepill pärit on?“ küsis Kent jälle. „Kas te olete selle päris omanik? Miks see pidevalt siin-seal välja ilmub ja siis jälle kaob?“

Doktor köhatas, kohendas prille ja vaatas üle õla kööginurka. Tundus, et lõunasöögiga läks veel natuke aega, sest lastega toimunud vahejuhtum oli Emmat mõnevõrra häirinud.

„Kas te olete kuulnud muinasjuttu Hamelini rotipüüdjast?“ küsis Doktor. Kuulajad noogutasid üksmeelselt.

„Kas te teadsite, et muinasjutt vastas suures osas tõele?“ kõlas järgmine küsimus.

Saali tekkis ootusärev vaikus. Doktor muigas põgusalt ning jätkas: „Vilepilli päritolu pole selge, aga teada on, et Hamelini rotipüüdja trikiks oli meelitada rotid ning hiljem ka lapsed selle abil paralleelmaailma.“

„Mis lastest sai?“ segas Kent taaskord vahele.

„Ma tõesti ei oska vastata, kuhu lapsed viidi ja mis nendega hiljem juhtus,“ vastas Doktor. „Vile pärandus edasi põlvest põlve edasi ning seda kasutati nii rottide peletamiseks, kui ka tervete laevade kaotamiseks koos meeskondadega. Kindlasti olete kuulnud lugusid inimeste seletamatust kadumisest ja hilisemast väljailmumisest kusagil mujal, vahel lausa teises maailma otsas.“

„Kas neid pille võib olla rohkem kui üks?“ jätkas Kent küsimustega pommitamist.

„Kõik on võimalik,“ vastas Doktor. „Kuid minu teada on siin kellegi käes ainult üks vile ja ma

sooviks seda juba täna tagasi saada. Tänan teid tähelepanu eest ja varsti saate te kõik võimaluse lõunasöögilauda istumiseks.“

„Küllalt juba istutud,“ pomises Kent kangeks jäänud konte sirutades. Tema peas keerles veel mitu olulist küsimust, aga kahjuks pidi ta nende esitamise esialgu edasi lükkama.