80. Ussitüdruk

Ennustaja-Emma võttis Krisi ja Lily lahkelt naeratades uksel vastu, hoides hellalt süles pisikest nimekaimu. 

„Emma on nii tore laps!“ kiitis ta. „Tahaks endalegi sellist pisikest marakratti.“

„Te saate teda mõni teine kord uuesti laenata,“ vastas Lily last enda kätte haarates. Tundus, nagu oleksid nad lahus olnud terve igaviku. Pisike Emma oli Lily nägemise üle silmnähtavalt rõõmus ja haaras tal kõvasti kaela ümbert kinni.

„Tõin Doktori raamatu tagasi,“ ütles Kris ning andis raamatu Ennustaja-Emma kätte.

„Tulin vereasendaja pärast,“ ütles Jim pisut häbelikult ning libistas ennast, külg ees, ukse vahelt sisse. Kris otsis pilguga Piksit ja Rotipoissi. Esimene neist tuli peagi huilates trepi ülemisele astmele ja libistas ennast mööda trepi käsipuud alla, aga Rotipoissi polnud kusagil näha.

„Kas Rotipoiss polegi vahepeal välja ilmunud?“ küsis Kris otsivalt ringi vaadates.

Ennustaja-Emma kehitas õlgu. „Mina pole teda küll näinud.“

„Kas vile on teie käes?“ küsis tulijate selja taha hääletult ilmunud Doktor.

„Kallis, nad tõid sinu raamatu tagasi,“ sädistas Ennustaja-Emma, kuid arst teeskles, nagu poleks teda kuulnudki.

„Vile on ussitüdruku käes,“ ütles Lily. „Nad kõik kaklevad praegu tsirkusetrupiga.“

„Ussitüdruku?“ küsis Doktor. „Mõtled maosilmadega kaksikuid?“

„Jah, ma ei teagi, kumb neist seal oli,“ vastas Lily, askeldades mööda maja ringi nagu oma kodus. Ta vaatas hoolikalt üle lastel seljas olevad riided ja küsis Piksilt, kas ta on ikka korralikult süüa saanud.

„Mõlemad olid teie äraoleku ajal siin ja on praeguseni,“ lausus Doktor. „Kelle käes on vile?“

Kellegi käes, kes näeb välja nagu ussitüdruk, mõtlesid Kris ja Lily üheaegselt. Tundus, et Doktor ei osanud mõtteid lugeda, sest ta vaatas nõudlikult Krisi, nagu ootaks temalt ausat ülestunnistust.

„Noh?“ küsis ta kannatamatult. „Kus see on?“

„Ma ei tea,“ tunnistas Kris. „Mulle tundus, nagu oleks vile võtnud kollaste silmadega neiu, aga ma võisin ka eksida. Igatahes hammustas ta maotaltsutajat.“ Doktor mõmises pahaselt midagi arusaamatut ja läks trepist alla laborisse, sest Jim ootas ikka veel oma vereasendajat.

„Poiss, kas sa olid ka seal?“ küsis ta, hoides verekotti enda käes, nii et Jim seda nähes kuuldavalt neelatas.

„Jah, ma nägin kõike pealt,“ ütles Jim. „Nägin, kuidas madunaine küsis lõunamaalaselt vilet ja see ei tahtnud anda ja siis see eit hammustas teda, tüüp hakkas täiega röökima ja kõik tormasid talle appi ja siis läks löömaks.“ Jäi mulje, nagu poleks Jim pikka lauset vuristades kordagi hinganud. Kõik sõnad järgnesid üksteisele ilma vahepausideta ja Doktor oli vist ainus, kes

noormehe kirjeldusest üldse midagi aru sai.

„Kas sa nägid, et keegi võttis vile lõunamaalase käest ära?“ uuris Doktor verd ikka veel käest andmata.

„Ei,“ tunnistas Jim pead norgu lastes. „Rahvast oli liiga palju.“

„Siis võib see endiselt tema käes olla,“ järeldas Doktor ja andis lõpuks Jimile soovitud vere. Kui noormees oli ära läinud, tahtis Doktor tagasi laborisse minna, aga Kris palus tal oodata.

„Mille jaoks teil seda vilet tarvis läheb?“ küsis Kris. „Te oskate ju ilma selleta ka maailmade vahel ringi liikuda. Muidu poleks te saanud alles aasta tagasi viibida linnas, kus rottide tekitatud valguses ajalehte loeti.“

„Vile abil saab teha rohkem asju, kui ainult väravaid avada,“ vastas Doktor.

„Mida täpsemalt?“ oli Kris uudishimulik.

„Ma ei saa öelda,“ puikles Doktor. „On asju, mida ei tohiks teha.“

„Te äratate niimoodi vaid rohkem huvi,“ tunnistas Kris. „Mis teil ometi plaanis on ja miks te meie lapsi siit ära lasta ei taha, aga meid teise maailma lõksu jätsite?“

„Teid kõiki on vaja,“ vastas Doktor. „Tundke ennast nagu kodus. Ma pean minema tööd tegema.“

Ta jättis külalised Ennustaja-Emma hoole alla, kes kööginurgas kohvitassidega kolistas ja lauda katma hakkas. Teda vaadates mõtles Lily: Kas tõesti saab minust kunagi samasugune kodukana? Hakkan elama ainult mehele ja lastele ning unustan iseenda vajadused täielikult. Võib-olla ma olingi juba selliseks muutumas, enne kui siia sattudes rutiinist välja murdsin.

Krisi murelikku pilku märgates hakkas Lily mõttes leelotama lastelaulukest ja laulis seda ka pisi-Emmale. Ta keeldus viisakalt kohvist ja kohvikõrvasest, kui Ennustaja-Emma talle seda pakkus.

Lily toitis tüdrukut lauale pandud hõrgutistega, mõeldes samal ajal pingsalt, millise ettekäände abil saaks koos laste ja Krisiga majast välja.

Võimalust põgenemiseks ei tulnud ega tulnud. Rahvast saabus üha rohkem ning neil kõigil oli tarvis jutustada muljeid artistide ja eksinute vahel aset leidnud võitlusest.

„Me viisime ellujäänud tagaukse kaudu laborisse,“ raporteeris üks eksinutest, kelle näojooned meenutasid Lily´le taas kedagi varem nähtud inimeste hulgast. Oli ta lennukis jooke serveerinud stjuuardess? Võimalik, täiesti võimalik. Eksinuid võis leiduda ükskõik kus.

„Doktor ei tahtnud tsirkuseartiste siia maailma,“ meenutas Kris. „Millest äkki selline huvi?“

„Iga eksinu on kullahinnaga ja tundub, et hoolimata Doktori eelarvamustest on illusionistide hulka eksinud ka tõsiseid tegijaid,“ seletas üks ümmarguse kehaehitusega naisterahvas. Ta hingeldas pisut ja tema kleidi rinnaesine oli verepritsmetega kaetud. Kuna tal endal ei tundunud ühtegi vigastust

olevat, pidi tegemist olema kellegi teise verega.

Kõik need tegelased, kes endid eksinuteks nimetasid, jagunesid tubadesse laiali, kuigi uksi oli tunduvalt vähem, kui nende taha kadunud inimesi. Lily tundis, et tal hakkab kogu sellest virr-varrist pea ringi käima. Ta vajus diivanile istuma ja toetas pea kätele.

„Lily, kas sul hakkas halb?“ küsis Kris tema juurde kummardudes, hoides samal kõvasti kinni nöörijupist, mis ohjeldas igaõhtuseid lennutuure koguvat Emmat. „Oled sa näljane? Kas ma küsin Doktorilt sinu jaoks vereasendajat?“

„Ma tahaks magada,“ vastas Lily väsinult. „Kõik kuhjub kokku ja ma ei suuda enam selgelt mõelda.“

Ennustaja-Emma juhatas Lily pisikesse tuppa, kus oli ainult üks kitsas voodi ja väike laud selle kõrval. Nad pidid koos lastega sinna ära mahtuma. Lily ja Kris panid oma seljakotid voodi ette maha ja valasid need sinna tühjaks. Piksi haaras kaissu korduvalt nõelutud ja kokku lapitud roosa jänese, tõmbas ennast riidehunniku otsas kerra ja uinus hetkega. Pisike Emma haigutas ning Lily asetas ta õrnalt voodi peale magama, heites ise samuti lapse kõrvale. Kris pressis ennast Lily selja taha. Vähemalt olid nad kõik jälle koos. Just nimelt kõik, sest voodi jalutsis täitis karvase vaiba rolli vahepeal välja ilmunud Rotipoiss. Üks rottidest ronis Krisi näo ette ja kirtsutas nina. Ta tõstis käpad näo ette, justkui imiteeriks vile puhumist.

„Ma tean,“ vastas Kris ja sulges silmad, pomisedes poolunes: „Ma tean, et see olid sina. Hästi tehtud, poiss.“

Silmnähtavalt rahulolev näriline sibas tagasi teiste omasuguste juurde ja jäi samuti magama.