78. Tagasi kodus

Samal ajal tuhnisid Lily ja Kris meeleheitlikult oma asjade sees ning üritasid kokku pakkida kõige hädavajalikumat kraami. Alguses oli Lily hakanud mahajäänud laste pärast ahastama, kuid Kris suutis teda rahustada, tuletades meelde Doktori lubadust neid tagasi viia.

Saanud pakkimisega ühele poole, läksid nad tagasi mahajäetud mänguväljakule, kus viimane värav oli asunud. Roostetanud konksude otsas rippuvad kiigud kriiksusid kõleda tuule käes ja karusselli pealt koorus helvestena punast värvi. Taevas oli pilves ning õhk täis peenikesi uduvihma piisku. See kõik meenutas stseeni vanast õudusfilmist.

„Hei! Me oleme valmis!“ hüüdis Kris. Mitte midagi ei juhtunud. „Halloo?“ üritas ta veelkord, aga väravat polnud ega tulnud.

„Meid peteti!“ Lily ja virutas raske koti vastu karusselli, mis läbilõikavalt krigisedes pöörlema hakkas. „Me oleme nüüd lastest ilma. Vaene Emma, kuidas ta meieta hakkama saab?“

„Tsirkusetrupis on vilemees,“ vastas Kris. „Kui meil õnnestuks neile järele jõuda, siis saaksime uuesti tema abi kasutada, et tagasi Doktori juurde minna.“

„Nad võivad praeguseks olla juba ükskõik kus,“ kahtles Lily. Olukord tundus nii lootusetuna, et ta istus karusselli peale, peitis näo põlvede vahele ja hakkas nutma.

„Lily, palun rahune,“ sosistas Kris õrnalt naise juukseid silitades. „Me leiame nad üles ja kõik saab korda. Kui ma ei eksi, siis liikusid nad edasi naaberlinna. Sinna peaksid sõitma rongid. Raudtejaam asub siinsamas lähedal.“

„Ja kui sa eksid?“ küsis Lily endiselt nägu peites.

„Siis mõtleme edasi,“ vastas Kris ja luristas nina. Vihmased ilmad tekitasid tal alati nohu. „Ega sa taskurätte kaasa pakkinud?“

„Võta mu koti taskust,“ juhatas Lily. „Ei, mitte sellest. Alumisest. Parempoolsest!“ Nuusanud nina puhtaks, kohendas Kris pükse, sidus lahti läinud kingapaelad kinni, tõmbas jaki hõlmad koomale ja oli valmis minema. Lily kuivatas pisarad ning vaatas eemalt paistva raudteejaama tumedat siluetti.

„Viimati sõitsin ma rongiga siis, kui meie seiklus algas,“ meenutas ta. „Max ühendas meie vaguni lahti...“

„Enam ta seda teha ei saa,“ sõnas Kris. „Nii et hakkame liikuma.“

Nad ei pidanud kaua ootama, kui saabus rong, mis pidi viima neid naaberlinna. Esimest korda elus sõitis Kris piletiga nagu täiesti tavaline aus kodanik. Lily oli talle pileti ostnud, et vältida sekeldusi, mis segaksid nende sihtpunkti jõudmist. Aega polnud, lapsed ootasid.

Linnakese keskele üles löödud tsirkusetelk oli juba kaugele näha. Telgi ümber parkis arvukalt autosid. Need kõik olid artistide omad, sest käimas olid ettevalmistused homseks etenduseks ja külastajate jaoks oli tsirkus praegu veel suletud.

„Mida me nüüd teeme?“ küsis Lily. „Tungime sisse ja nõuame relvaähvardusel vilet koos

maotaltsutajaga?“

„Plaan pole iseenesest paha, aga see tõmbaks liiga palju tähelepanu,“ arvas Kris. „Püüame salaja sisse hiilida ja selle habemiku kusagilt üles otsida.“

„Aahil!“ röögatas suurt kasvu mees üle platsi. „Kus sa oled?“

Hüütu istus oma autos ja sõi pappkarbist mingit idamaist rooga. Osa toidust oli pudenenud tihedasse musta habemesse. Raadiost käis taustaks rütmikas araabia muusika ning habemik ei kuulnud, kuidas

teda kutsuti.

„Aahil, sa vana eesel, tule kohe siia!“ karjuti nüüd veel kõvemini, kuid keegi ei vastanud.

Äkitselt kaikus üle terve väljaku kaeblik vilemeloodia, mis oli märgiks hädaohust. Kohal, kus hetk tagasi oli seisnud Aahili auto, haigutas nüüd tühi auk. Õhk virvendas pisut. See tähendas, et värav oli veel avatud. Igor vandus endamisi, tormas veoauto rooli taha ja andis gaasi. Kohe järgnesid talle ka teised autod, mõned koos haagistega ja mõned ilma. Telgi juures askeldanud abilised olid

tunnistajaks vaatepildile, kuidas sõidukid üksteise järel lihtsalt õhku haihtusid. Elevandiga ringi jalutanud päkapikukasvu tegelane raputas rusikat ja vandus ropult. Nad olid ta jälle maha jätnud!