77. Katsed

„Siia see kukkus, otse meie aeda,“ näitas Ian keset lillepeenart vedelevat kirstu. „Kent leidis selle. Ta suudab alati igalt poolt laipu leida. Tal on selle peale annet.“

„Ma läksin lilli kastma,“ täpsustas Kent ning nihkus Krisile lähemale. „Kas sina oskad samuti mõttejõu abil vihma tekitada?“ küsis ta vandeseltslaslikult silma pilgutades.

„Pigem vastupidi,“ vastas Kris ning tõmbus teisikust kaugemale. Sarnane või mitte, aga liigne pealetükkivus polnud talle meeltmööda.

Kirst oli suletud ja selle sees võis olla ükskõik kes. „Palun tee kirst lahti,“ ütles Lily Krisile. „Ma tahan kindel olla, et seal on tõesti tema.“

Kris kõhkles, kuid nähes kõigi ootusärevaid pilke temale suunatuna, läks ta viimaks kirstu juurde ja hakkas seda lahti kangutama. Puusärk oli tühi.

„Järelikult pole see kirst õige ja teie kadunuke kukkus kusagile mujale,“ leidis Emma müsteeriumile lihtsa lahenduse. „Tuleb loota, et te oma sõbra varsti üles leiate.“

„Tegelikult peame me koju tagasi minema,“ sõnas Lily. „Kõik meie asjad on seal, kaasa arvatud Emma mähkmed.“

„Te panite lapsele minu järgi nime?“ küsis Ennustaja-Emma naeratades. „Nii tore! Aga kahjuks ei saa te koju tagasi minna.“

Tõepoolest, neil polnud enam vilet, millega avada väravat. See oli alati kadunud kohe pärast uude maailma astumist... Või siis mitte – habemik tsirkusest suutis sama vilega teise maailma minna ja koju tagasi pöörduda. Tsirkuse asukatel oli rohkem oskusi ja teadmisi. Ennustaja-Emma mainis võimalust, et nad võivad peagi siia tulla. See tähendas omakorda värava avanemist. Aga kus ja millal?

„Mis variandi te siis välja pakute?“ küsis Kris alistunult. 

„Te jääte siia,“ vastas Kent rõõmsalt, silitades samal ajal kirstu siidist voodrit. „Nii mõnus, tahaks ise siin lamada.“

„Lase käia,“ ühmas Ian. „Ma võin sulle mulla peale ajada.“

„Poisid, rahunege,“ kutsus Emma mehi korrale nagu kaklevaid lapsi. „Meil on külalised. Pidage ennast korralikult ülal.“

Ta viipas käega, kutsudes Lily ja Krisi koos lastega majja, mis oma peene väljanägemise poolest ei erinenud kuigivõrd häärberist, milles Doktor koosolekut oli pidanud.

„Siin me kõik siis elame,“ tutvustas Emma maja sisemust. „All on Iani ja Kenti toad, üleval magame meie abikaasaga. Ta peakski varsti saabuma. Keldris on mu abikaasa labor, kus praegu peaks töötama tema abiline.“

Viimasena näidatud kohta viis pikk puust trepp, mille pimedusse mattunud alumistelt astmetelt oli kuulda nagisevaid samme. Kissitades valguse käes silmi, jäi tulija trepil seisma ning Lily ja Kris tundsid koheselt ära keemiku.

„Tere!“ ütles ta näole midagi virila irve sarnast venitades. „Tore teid kõiki näha.“

„Kas keegi seletaks mulle, mis kurat siin toimub?“ küsis eeskoja seintelt vastu kõmisev madal hääl. Tundus, et Doktor polnud sugugi rõõmus, kui leidis koju jõudes eest sellise rahvamassi. Kõik hakkasid läbisegi seletama oma versiooni juhtunust

ja hetkeolukorrast.

„Aitab!“ hüüdis Doktor veel rohkem raevu sattudes. „Erik, miks sa laboris pole?“

„Ma... ee... kohe lähen,“ kokutas keemik.

„Emma, kes need inimesed on?“ küsis Doktor oma naiselt. Ennustaja-Emma keerutas juuksesalku ümber sõrme ning vastas kassi kombel nurruvalt: „Kallis, palun rahune. Soovid sa midagi süüa?“

„Ma soovin teada, keda sa jälle meile koju vedasid,“ vastas Doktor. „Alles eile tõid siia oma vennad, nüüd juba terve pesakonna mingeid võõraid inimesi.“

„Doktor, kas te tõesti ei mäleta meid?“ küsis Kris arstile sügavalt silma vaadates. „Te võtsite vastu sünnituse ja lapse ema suri. Laps on praegu minu süles. Te ravisite põletushaavu naisel, kes seisab minu kõrval. Te andsite süüa ja hädapäraseid riideid neile lastele siin, kui nad pääsesid tulekahjust.

Te vihastasite mu peale, kui laenasin teie hommikumantlit. Kindlasti märkasite pärast meie lahkumist, et olin kaasa võtnud ühe teie raamatutest.“

Doktori näost vilksatas üle reetlik vari, kuid ta vastas: „Ei, ma pole teid, teie naist ega lapsi kunagi varem näinud.“

„Sellisel juhul peaks teil olema ükskõik, et Erik kasutabteie raamatust pärinevat retsepti vereasendaja tootmiseks ja teenib selle abil teises maailmas päris palju raha,“ jätkas Kris.

„Mida?“ röögatas Doktor ning tormas laborisse otsima keemikut, kes jõudis aegsasti keldrisse peitu pugeda. Ennustaja-Emma vahtis segadusse sattunult ringi ega saanud toimuvast mitte midagi aru. Piksil oli vahepeal igav hakanud ja ta sisustas aega trepi käsipuul akrobaatikat tehes. Tema

trikkidest vaimustunud pisike Emma kilkas ja naeris ning üritas ennast Krisi sülest vabaks rabeleda, et samuti trepi peale turnima minna. Varsti hõljus ta juba õhus ning Kris pidi tema jala külge seotud nöörist kõvasti kinni hoidma, et laps minema ei lendaks. Rotipoiss oli aga taaskord vaikselt laiali

voolanud, et uuele kohale põhjalik läbivaatus teha.

„Ma ju ütlesin, et su mees on kuidagi kahtlane,“ lausus Ian. „Need koosolekud tundusid mu jaoks alati kuidagi veidratena.“

„Kes seal koosolekutel käisid?“ küsis Lily. „Miks nad seal olid?“

„Mu abikaasa nimetas neid eksinuteks,“ vastas Ennustaja-Emma. „Nad olevat tõrjutud inimesed, kellel on raske tavalises maailmas hakkama saada.“

„Kas nad käivad korra nädalas üksteisel kätt hoidmas nagu anonüümsed alkohoolikud?“ ironiseeris Kris.

„Me peame oma jõud ühendama,“ sekkus Kent. „Doktor kogub kokku kõik eksinud, et saaksime koos ära hoida kaose, mis tabas teisi maailmu.“

„Kent!“ hüüdis Ian. „Mida ma sulle ütlesin?“

„Et ma ei räägiks sellest suvalisetele inimestele,“ vastas Kent. „Nemad pole suvalised inimesed. Nad on meie, järelikult on nad samuti eksinud.“

Vahepeal laborist naasnud Doktor kandis nüüd seljas valget arstikitlit. Ta muutis kogu maja ühe sõrmenipsuga suureks saaliks, mis oli omakorda täis klaasidega eraldatud väiksemaid toakesi.

„Kris, mine sinna,“ näitas Doktor ühe klaaskabiini poole. Kris ei läinud ning jäi hirmuga ootama, mis edasi juhtub.

„Olgu,“ vastas Doktor. „Sellisel juhul jää sinna, kus sa oled. Süüta palun need asjad, mida laual näed.“ Klaasist kuubikus, kuhu Kris minna ei tahtnud, seisis laud kergesti süttivate materjalidega. Kris täitis oma ülesande mängleva kergusega.

„Kas te saaksite mulle anda klaasikese...“ alustas ta, kui teda tabas järsku jahe värskendav vihmasabin. Märjaks sai ainult Kris, teisi vihm ei tabanud. Kent naeratas uhkelt, olles rõõmus, et sai enda võimeid demonstreerida. Janu see vihm ei kustutanud ja Doktor saabus peagi veeklaasiga.

„Nüüd on sinu kord, Lily,“ käskis Doktor vampiiritari. „Näita, mida sa oskad.“

„Mina? Ma ei oska midagi,“ vastas Lily. „Noh, ehk natuke ennustada, aga see ei tee minust

eksinut.“

„Võta palun revolver,“ ütles Doktor.

Lily võttis tema ette kerkinud laua pealt miniatuurse relva. See oli ju tema kuldne revolver, mis teise maailma maha jäi.

Ennustaja-Emma tõmbas oma põuest välja teise samasuguse. Kui naised põrandale teibitud valge joone taha seisid ja laskeasendi võtsid, kõndis Ian nende vahelt läbi, seisis seina äärde ja rebis särgi hõlmad lahti. Tema rinnale oli tätoveeritud märklaud.

„Start!“ hüüdis Doktor ja naised tulistasid kordamööda mõlema revolvri trumlid kuulidest tühjaks. Iani rindkeres haigutas suur verine auk, sest naised olid tabanud täpselt märklaua keskpunkti. Ükski kuul ei läinud mööda. Silmad naudingust pahupidi pöördunud, vajus Ian seina äärde istuma.

Vaiksed oiged, mis ta kuuldavale tõi, seostusid tahtmatult millegi muu kui laskmisharjutustega.

„Tublid tüdrukud,“ kiitis Doktor. „Kas suurematel lastel on samuti mingid võimed?“

„Piksi oskab ronida nagu ahvipärdik ja Rotipoiss moondub, enamasti rottideks,“ vastas Lily.

„Praegu peakski ta kusagil rottidena ringi hiilima.“

„Enamasti rottideks...“ kordas Doktor. „Oskab ta veel kelleksi moonduda?“

„Kelleks iganes,“ vastas Kris. „Kahjuks ei saa me tema oskusi hetkel näidata.“

„Ja see pisike oskab lennata,“ konstanteeris Doktor silmnähtavat fakti. „On ta veel midagi

erakordset teinud?“

„Mitte eriti,“ vastas Kris. „Mõnikord suudab ta erakordselt haisvat sisu mähkmesse toota, aga seda suudavad vist kõik lapsed.“

„No vaatame, mida ta suuremaks kasvades korda saadab,“ lausus Doktor mõtlikult habet siludes.

„Hea küll, ma lasen teil korraks tagasi minna. Võtate oma asjad ja minu raamatu ning tulete siis uuesti siia. Meil pole enam palju aega jäänud.“

„Doktor, mul on teile üks küsimus,“ ütles Kris. „Õigemini kaks. Esiteks: kas te oskate öelda, kuhu kadus Max?“

„Teie surnud kaaslane?“ Doktor mõtles pingsalt. „Te ütlete, et tsirkuse asukad matsid ta maha? Järelikult nende käest küsigegi.“

„Teiseks tahaks ma teada, miks te tsirkuserahvast siia ei soovi? Mõelge, kui palju eriliste võimetega inimesi te oma kommuuni juurde saaksite!“

„Nad pole millegi poolest erilised. Akrobaatiline sooritusvõime ja veenmisoskus on õpitavad. Kaasa sündinud pole neil midagi, kui kasvu ja välimuse iseärasusi mitte arvestada,“ vastas Doktor. „Tehke nüüd ruttu.“

„Kuidas me...“ Kris haihtus poole lause pealt õhku ning tema järel kadus ka Lily. Piksi jäi tühja kohta kohkunult häälitsedes vahtima ja järelvalveta jäänud Emma hõljus üha kõrgemale. Seda märganud Piksi tegi meeleheitliku hüppe ning sai Emma jala küljes rippunud nöörist hädavaevu kinni.

„Küll nad tagasi tulevad,“ lohutas Doktor lapsi. „Teie jääte nii kauaks meie juurde, pandiks.“