76. Teisikud

Koht, kuhu vilet puhunud habemik koos oma reisikaaslastega jõudis, polnud esmapilgul sugugi sarnane taevale ega põrgule. Nad sõitsid uhke välimusega maja ette, mille lai trepp võttis enda alla arvestatava osa õuealast. Kris väljus autost esimesena. Kui temaga midagi halba ei juhtunud, julges ka Lily koos lastega välja tulla. Auto haihtus koos selles istunud maotaltsutajaga uuesti õhku ning jättis perekonna keset täiesti tundmata kohta ilma vähimagi võimaluseta tagasiteeks.

„Kris...“ alustas Lily, hääles etteheide ja paanika, kuid kõnetatu tõstis sõrme suule.

„Oota natuke, enne kui sa mu ära tapad. Lähme vaatame, kas selle maja uksed on lahti. Äkki leidub seal keegi, kes meid aidata oskab.“

„Mida sa talle öelda kavatsed?“ küsis Lily tema kannul joostes, Emma süles. „Et me oleme kamp hulle teisest dimensioonist, kes tulid otsima üht surnud meest?“

„Just nimelt,“ nõustus Kris. Ta oleks äärepealt komistanud jalgade ümber ringi siblivate rottide otsa. Rotipoiss pidi alati kõigist ette tormama. Piksi hoidus Krisi lähedusse ning uuris suuril silmil uut ja

põnevat ümbrust.

Uks oli lukus, kuid Kris ei jätnud jonni ja koputas. Kui keegi ust avama ei tulnud, koputas ta uuesti.

„Miks sa arvad, et seal üldse kedagi olla võib?“ küsis Lily. Veel enne, kui Kris midagi vastata jõudis, oli lukuaugust kuulda võtme raginat ja ukseavasse ilmus tuttav siluett. See oli Doktor, kellega nad viimati kohtusid

postapokalüptilises rottide linnas.

„Tere,“ ütles Doktor, vaadates kutsumata külalisi nii, nagu näeks esimest korda elus. „Kuidas ma saan teile abiks olla?“

„Tere... Kas me pole varem kohtunud?“ küsis Kris, venitades näole laia naeratuse. Ta oli kusagilt kuulnud, et rõõmsatesse inimestesse suhtutakse paremini ja neil on suurem võimalus võõrastes usaldust tekitada. Praktikas polnud see tal veel kunagi õnnestunud, aga Kris ei andnud alla ning katsetas üha uuesti.

„Ma ei usu, et oleks,“ vastas Doktor. „Soovite sisse tulla?“

Kris noogutas ning nad läksid avarasse eeskotta ja sealt edasi eredalt valgustatud saali. Õnneks ei märganud Doktor ukse vahelt sisse lipsanud rotte, kes kiiresti mööda seinaääri laiali valgusid ja toolide alla peitu pugesid. Tundus, et käimas oli midagi koosoleku sarnast.

Seina äärde ritta asetatud toolidel istusid inimesed, kes nägid välja kuidagi imelikult tuttavad. Näiteks kaht kollaste maosilmadega naisterahvast oli Lily kindlasti kusagil varem kohanud. Eriti huvitav oli ülejäänud seltskonnast pisut eraldi istuv kolmik. Neist ühel olid heledad patsi põimitud juuksed, seljas lühike kleit ning jalas punased võrksukad. Teise põlvedele oli asetatud edeva paelaga ehitud kaabu ning tema näoilme ja uhke kehahoiak sarnanesid ajakirja esikaanel poseerivale modellile. Kolmas kandis seljas erksavärvilist litritega kaetud jakki, mille kaeluses ja käiseotstes

olid neoonoranžid suled. Nad kõik tundusid vanuse poolest viibivat juba hilises keskeas.

Uitmõtte ajel ütles Lily äkitselt: „Emma?“

Pika patsiga naine tõstis pilgu ja vaatas Lily´t imestunult. „Kuidas te mu nime teate?“ küsis ta.

Doktor köhatas korralekutsuvalt. „Daamid, ärge segage koosolekut. Te võite oma jutte ajada fuajees.“

Emma tõusis püsti ning kohe tegid seda ka tema kõrval istunud mehed. Nad läksid eeskotta, kus said rahulikult omavahel vestelda.

„Kas te tegelesite kunagi inimestele tuleviku ennustamisega?“ küsis Lily ilma pikema sissejuhatuseta. Emma mõtles natuke, enne kui vastas: „Võib-olla. Mis siis?“

„Ega te pole koos oma kaaslastega teatrietendusi andnud?“ jätkas Lily. Mehed vahetasid omavahel pilke.

„Me oleme rändmuusikud ja näitlejad. Juhtusite meid kusagil nägema?“ küsis helkivat kuube kandev mees. Kui välja arvata vanusevahe, olid tema näojooned Krisiga peaaegu äravahetamiseni sarnased. 

„Seda on raske seletada,“ vastas Lily, „aga ma olen lugenud teie päevikut, Emma. Ma elasin  aasta aega koos oma perega majas, kus teie kolm kunagi olite elanud.“

„Mul oli õigus!“ hüüatas Emma võidukalt ja vaatas oma kaaslastele otsa. „Noh, mis te selle peale kostate? Inimesed, keda ma unes nägin, tulidki meie majja elama.“

„Sul oli õigus,“ kordas Krisi teisik. „Mis sa selle teadmisega nüüd peale hakkad?“

„On need teie lapsed?“ küsis Emma, püüdes oma pisikesele nimekaimule pai teha. Tüdruk

võõrastas ja peitis näo Lily kleidikaelusesse.

„Osaliselt,“ vastas Lily. „Kas me saaksime minna kusagile istuma, et natuke pikemalt kõigest rääkida?“

„Kui Doktor koosoleku lõpetab, siis saame minna,“ vastas Emma. „Tal ei lähe enam kaua.“

„Me ootame siin,“ ütles Kris, samal ajal kui teisikute kolmik tagasi saali läks. Ta sosistas Lily´le: „Üks neist nägi välja täpselt nagu Max. Tal oli isegi tehissõrm nagu Maxil.“

„Mitte päris täpselt,“ vastas Lily. „Maxil oli parema käe nimetissõrm metallist, sellel mehel on aga vasaku käe oma.“

Piksi niheles kannatamatult, andes märku soovist vetsu minna.

„Kus siin selline koht veel olema peaks?“ küsis Kris närviliselt ringi vaadates. Õnneks sai koosolek läbi ja rahvas hakkas saalist välja valguma. Kris võttis Piksil käest kinni ja läks Doktorit otsima, et küsida, kus asub hoone kõige olulisem osa. Emma ja tema kaaslased jalutasid tagasi Lily juurde ning ootasid kannatlikult, kuni Doktor koos Krisi ja Piksiga tagasi jõudis.

„Kallis, tuled sa meiega?“ küsis Emma Doktorilt. Arst kohendas näpitsprille ja pomises midagi kiireloomulistest asjatoimetustest, mis vajasid kohest lõpetamist.

„Teie minge,“ lubas ta lahkelt. „Küll me õhtul kodus kohtume.“

„Hea küll, kallis,“ ütles Emma ja suudles Doktorit põsele. „Ciao!“

Nad jalutasid läbi maja ümber laiuva pargi, kuni jõudsid pisikese välikohviku juurde. Emma tellis kõigile süüa ja juua, mõeldes ka laste peale. Rotipoiss sahistas salaja Krisi jalgade ümber ja ootas, et keegi talle raasukesi laua alla poetaks.

„Kumb meist enne oma loo räägib?“ küsis Emma ning tõstis peenutsevalt tillukese kohvitassi erkpunaseks võõbatud huultele. Lily märkas, et päike ei teinud talle vähimalgi määral liiga, sest tema nahk oli päevitunud jumega ja praegugi paistev päike ei häirinud teda põrmugi. Järelikult polnud Emma vampiir.

„Alustage teie,“ vastas Lily ning kohendas oma kübarat, et näole langev vari teda päikese eest paremini kaitseks.

„Oota, Emma, ära räägi veel midagi“ sekkus Maxiga sarnanev mees ning pöördus Lily poole: „Kõigepealt tahaksin ma teada, kes te olete ja kuidas te siia saite.“

„Me tulime otsima üht mustkunstnikku, kes maeti maailma, milles praegu viibime,“ võttis Kris jutujärje üle. „Kui midagi segaseks jäi, küsige julgelt,“ lisas ta rõõmsal toonil ja vaatas kõiki lauasistujaid lapsikult avala pilguga. Ta mängis lihtsameelset ullikeset, lootes nõnda teisikute valvsust uinutada.

„Ian, see seletab, miks need kirstud aeg-ajalt igale poole kukuvad,“ sosistas Krisi teisik liiga valjusti. Tundus, et ta kasutas vist sama taktikat.

„Kent, kas sa suudaksid mõne minuti vait püsida?“ küsis Ian silmnähtava tahtejõu pingutusega ennast vaos hoides.

„Kui alustada algusest, siis me rändasime linnast linna ja mingist hetkest alates hakkasime rändama ühest paralleelmaailmast teise,“ jutustas Lily. „Niimoodi me teie endisesse peatuspaika jõudsimegi. Mind peeti teie tütreks, Emma. Ma võtsin teie töökohustused üle ja sain imekombel isegi hakkama.“

„Muidugi said sa hakkama,“ vastas Emma heldinult. „Sa oled ju mina.“

„Mis mõttes?“ Lily oli juba arvanud, et hakkab asjadest lõpuks ometi aru saama, aga nüüd jooksis kõik uuesti rappa.

„Me oleme natuke teistsugused versioonid teist,“ seletas Emma. „Kui ma oleksin sündinud hiljem, oodanuks mind sama saatus, mis sind. Aga juhtus nii, et ma kasvasin üles koos nende toredate

noormeestega siin ja sarnaselt teile rändasime me koos linnast linna, andes rahvale etendusi.“

Tundus, et Ianil oli igav hakanud, sest ta mängis laua serval all mängukaartidega, sooritades erinevaid keerulisi segamisvõtteid. Täpselt nagu Max, mõtles Lily. Ta mõistis nüüd, miks paljudes armastuslauludes kasutati selliseid väljendeid nagu „tappev igatsus“ ja „hingevalu“. Lily polnud veel kunagi varem kellegi järele nii väga igatsenud, et see lausa füüsiliselt haiget tegi. 

„Oli teil veel üks vend?“ küsis Kris. „Selline valgete juuste ja heleda nahaga?“

Kent noogutas, teenides Ianilt vihase pilgu.

„Oli teil ka õde, kes väga vähe sõi?“ jätkas Kris sarnasuste otsimist.

„Ianil oli naine, kes keeldus söömast, kui Ian teda ei sundinud. Vaene naine suri nälga, kui nad lahku läksid,“ jutustas Emma.

„Või nii,“ lausus Kris mõtlikult. „Meie maailmas oli Iani teisiku nimi Max. Ta oli Lily, minu kõrval istuva kaunitari, elukaaslane. Max suri hiljuti autoõnnetuse tagajärjel.“

„Suri? Kas ta polnudki siis... Ai!“ Kent sai lõpuks karistada oma suure suu eest. Ian oli talle küünarnuki sügavale roiete vahele vajutanud.

„Max oli surematu, aga teatud mööndustega. Teda võis tükkideks lõigata, ilma et see teda tapnud oleks, kuid lõpuks suri ta ikkagi uppumissurma,“ seletas Kris. „Ma olin talle juba ammu rääkinud, et ujumise äraõppimine tuleks kasuks, aga ta ei kuulanud mind kunagi. Kes see ikka oma nooremat venda kuulab...“

„Uppus?“ katkestas Ennustaja-Emma Krisi jutuvada. „Sa ütlesid just, et ta suri autoõnnetuses?“

„Kukkus autoga jõkke,“ täpsustas Lily ja neelatas kuuldavalt. „Ma olin koos temaga ja jäin ellu.“

Pisike Emma oli tüdinenud Lily süles istumisest ning hakkas rabelema. Kris võttis ta endale sülle ja läks väikesele jalutuskäigule. Alles nüüd märkas Emma rotte ning hüppas kiljatades toolile.

„Rotipoiss, muutu inimeseks!“ käskis Lily. Poiss võttiski inimkuju ning jäi inimeste ette alasti seisma, hoides käsi häbelikult tähtsate kehaosade ees.

„Ah, ta on kõigest kujumuutja,“ rahunes Emma hetkega. „Teid on siis päris palju. Rääkige palun uuesti, kuidas te siia sattusite.“

Lily lasi Rotipoisil laua äärde istuda, lükkas tema ette oma taldriku söömata koogilõiguga ning jutustas teisikutele juhtumist vile ja habemikuga. Juttu tähelepanelikult kuulates muutus Emma iga hetkega üha murelikumaks.

„Siis on varsti terve tsirkus siin,“ sõnas ta. „Ma arvasin juba, et oleme lõpuks leidnud koha, kus saame rahulikult elada. Need aeg-ajalt taevast alla langevad kirstud pole kuigi suureks tüliks, kui just keegi pihta saama ei juhtu. Matame kirstud maha ja kogu lugu. Kahjuks ei tea me kunagi, kelle nime hauakivile kirjutada.“

„Ühe nime võime teile öelda, kui te meid kirstu juurde juhatate,“ vastas Lily. „Ta saabus siia täna, nagu ma juba ennist mainisin.“

Kent ja Emma vahetasid pilke ja Ian pööritas sügavalt ohates silmi. „Näitame neile siis seda kirstu?“ küsis Kent. Emma noogutas. Kui nad laua tagant püsti tõusid, et minema hakata, palus Lily veel üht asja: „On kellelgi midagi Rotipoisile ümber anda, et ta alasti ringi kõndima ei peaks?“

Ian haaras laualina servast ja tegi järsu randmeliigutuse. Kõik nõud jäid lauale, ilma et oleksid millimeetritki paigalt nihkunud. Andnud lina Rotipoisile, joonistas Ian kaabuga õhus elegantse kaare, nii et selle küljes olevad pikad suled lähemal istuvaid inimesi kergelt riivasid, ning kummardas. Kaotusvalus ja leinas vaevlev Lily ei suutnud enam kauem emotsioone tagasi hoida. Ta

puhkes nutma. 

„Rahu, kullake,“ lohutas Emma oma kätt hellalt tema õlale asetades. „Kõik läheb mööda, nii halb kui hea. See on täiesti kindel.“