75. Matus

Maxi matusepäeva hommik oli ebaõiglaselt päikesepaisteline. Linnud laulsid ja õhku täitis magus lillelõhn. Verandale suitsu tegema tulnud Kris tundis, et keegi seal ülal ei austa Maxi mälestust. Muidu oleks ta lasknud vihmal kallata, just nagu sellel päeval, mil` Max siitilmast lahkus. Kõik oli nii vale, nii kokkusobimatu nagu täiesti teistsuguse värvi ja kujuga pusletükk karbis, mille päritolu ei tea keegi, aga ometi on see seal teiste hulgas. Mitte kellegi matusepäeval poleks tohtinud paista päike, laulda linnud, lennata liblikad ja õitseda värvilised lilled.

„See on sulle,“ ütles Lily verandale astudes, aurav kohvitass käes. Lapsed magasid veel ja täiskasvanutel oli põgus hetk iseenda jaoks. Kris pöördus Lily poole, näol peegeldumas sügav nukrus.

„Lily, kallis, kui ma suren, kas sa korraldaksid palun nii, et mind maetakse ainult siis, kui vihma sajab?“ küsis ta.

„Ma loodan, et sa ei sure kõrbeliival ja ootad hinge heitmisega, kuni oleme jõudnud kusagile, kus iga päev vihma kallab,“ vastas Lily. „Muidu läheks pisut keeruliseks, aga ma püüan anda endast parima.“

„Aitäh, sa oled nii hea!“ Kris embas naist nii tormakalt, et loksutas poole kohvist põrandale. Joonud tassi alles jäänud joogi kiiresti ära, sukeldus ta riidekappi, et matuse jaoks sobivaid kehakatteid leida. Vahepeal ärganud Emma tegi häält ning Lily ruttas temaga tegelema. Kui ta koos lapsega tagasi tuli, oli Kris jõudnud ennast üles ehtida, just nagu oleks päevakangelane tema, mitte Max.

„Kris, me läheme matustele,“ tuletas Lily talle igaks juhuks meelde.

„Jah, ma tean,“ vastas Kris. „Täna peaks olema kurb päev, taevast peaks alla sadama vihma, rahet ja pussnuge, kaarnad peaksid kraaksuma kabeli katusel hukatust ning kõik peielised peaksid nakatuma kõhugrippi, et halvasti alanud päev veel hullemini lõpeks. Aga sa näed ju isegi, et väljas paistab päike. Kui ilm on vale, siis olen mina ka vale ja riietan ennast nii, nagu läheksin karnevalile, mitte oma venna matustele.“

„Vähemalt näeks ta sind sellisena, nagu sa alati olid,“ sõnas Lily. „Kui tema hing ikka on seal, mitte kusagil mujal.“

„Tema hing teeb matuselistele kaarditrikke ja sügavaid kummardusi, aga mitte keegi ei aplodeeri,“ vastas Kris. „Kas sa Emmale süüa anda jõudsid?“

„Veel mitte. Muide Piksi keeldub voodist välja tulemast ja Rotipoiss ei soovi inimkuju võtta.“

„Ma lähen räägin lastega,“ oli Kris abivalmis. „Sina anna seni Emmale midagi süüa, et ta matuse ajal näljast karjuma ei hakkaks.“

Nad jätkasid tavapäraste hommikurutiinidega, nagu ootaks neid ees minek lõbustusparki või loomaaeda, sest täpselt sellist ettevõtmist oleks sedavõrd ilus päev soosinud. Rusuv mõte Maxi ärasaatmisest tundus sama ebareaalsena kui halb unenägu.

Surnuaed oli tõeline, kirst oli päriselt olemas ja selle sees lamav inimene oli sama mees, keda kõik lähedased olid harjunud nägema laval rambivalguses. Saabunud oli tema viimane etteaste.

Lily kandis küünanukkideni ulatuvaid kindaid, maani ulatuvat kleiti, päikseprille, laia servaga musta kübarat ja igaks juhuks ka päikesevarju, et kaitsta oma õrna nahka uute põletuste eest. Ta seisis eemal, vabandades ennast sellega, et Emma käru poleks haua äärde kogunenud inimeste hulka mahtunud. Rahvast oli tõesti omajagu, sest Maxiga tulid hüvasti jätma kõik tsirkuseartistid, kellega ta viimase aasta jooksul koos oli töötanud.

Piksi hoidis Krisi käest kõvasti kinni ja nuuskas nina tema kaelas rippuvasse suleboasse. Tegemist polnud enam sama aksessuaariga, mida Kris erinevatel eluperioodidel kõikvõimalike kostüümidega

kombineeris. See siin oli uhiuus ja erkroosa.

Rotipoiss peitis ennast osaliselt Emma juures lapsekärus. Teine osa piilus matusepärgade hunnikust, et kindel olla, kas kirstus lamas tõepoolest see inimene, keda poiss salamisi oma suureks iidoliks oli pidanud. Jah, kahjuks oli see tema. Veel kõhnem ja rohkem lohkuvajunud põskedega kui varem.

Surnud, kuigi tema puhul poleks see tohtinud võimalik olla. Väga vähesed teadsid Maxi hästi hoitud saladust selle kohta, et vesi ainsana teda tappa suudab.

Kohal, kus oleks pidanud olema lahtine haud, oli plankudega ääristatud ristkülik. Selle keskele astus triibulist turbanit kandev puhvpükstega habemik, seadis ennast rätsepistesse ja hakkas vilet puhuma.

Olles oma esitusega ühele poole saanud, tõusis ta püsti ja astus ristküliku seest välja. Kirstukandjad asetasid puusärgi kohale, kus habemik oli istunud, ning kirst haihtus kõigi silme all õhku.

Teadmatule vaatajale võis see näida illusioonietendusena, mida sooritati lahkunud mustkunstniku mälestuseks, aga Kris ja Lily taipasid kohe, mis tegelikult juhtus. Nad avasid värava ja lükkasid Maxi teise dimensiooni. Kes teda seal ees ootas ja mis temast edasi sai? Kas see habemik ise teadis vastust või oli ta seal ainult selleks, et surnuid läbi värava saata?

„Me peame temaga rääkima,“ sosistas Kris. „Tule kaasa!“

„Kuhu?“ küsis Lily. Kris osutas vaid silmi liigutades parklas seisvate autode poole, mis kuulusid tsirkusetrupile.

Kui artistid matustelt lahkuma hakkasid, ootas vilepilli mänginud habemikku ees üllatus. Ta avastas autosse istudes, et see on ääreni rahvast täis. Kõrvalistmelt vaatas talle vastu Kris, näol kõrvast kõrvani ulatuv naeratus, ning tagaistmel oli Lily koos lastega.

„Räägi nüüd mulle, mis värk selle vilepilliga on,“ ütles Kris leebe hääletooniga, mis kõlas kuidagi kurjakuulutavalt. „Ära proovigi valetada, sest ma kuulen su mõtteid ja saan tõe teada nagunii.“

„Kes... Kus... Kes sa oled?“ kogeles habemik näost valgeks muutudes. „Ma pole paha teinud! Madusid taltsutan, sellega leiba teenin.“

„Härra maotaltsutaja, palun rääkige, miks teil tsirkuses on selline imelik komme lahkunute

ärasaatmiseks?“ pinnis Kris edasi. „Kas sa taltsutad madusid sama vilega?“„Ei, see on matusevile,“ vastas maotaltsutaja kiiresti. „See viib surnud teise ilma.“

„Mis sa selle peale kostad, kui ma ütlen sulle, et me tulime koos Maxiga teisest ilmast?“ küsis Kris.

Maotaltsutaja silmad läksid suureks ja ta hakkas hirmust üleni värisema. „Te tulite surnute maailmast? Kas nägite seal Maxi?“

„Kui sa seda nõnda nimetad, siis tulime tõesti surnute maailmast,“ nõustus Kris. Oled sa ise

proovinud sinna minna?“

„Ei, ma pole surnud!“ hüüdis habemik. „Palun ärge tapke mind!“

„Mina pole samuti surnud,“ vastas Kris. „Max kahjuks on, aga ta pole ära teeninud, et tema keha lihtsalt kusagile loobitakse nagu kosmoseprügi.“ Kris tegi lühikese pausi, et oma taskuid kobada. „Sul suitsu ei juhtu olema?“

„Ma ei suitseta,“ vastas maotaltsutaja. „Kopsud peavad terved olema, et vilet puhuda jõuaks.“

„Tubli,“ nõustus Kris. „Aga ma paluks sinult nüüd üht teenet.“

„Millist?“ küsis habemik tärganud lootusesädemega silmis.

„Palun puhu veelkord seda vilet,“ vastas Kris, nihkudes samal ajal vaevumärgatavalt juhiistme poole, millel maotaltsutaja istus. Tema peas oli tekkinud plaan. Habemik kõhkles pisut, aga võttis siis taskust vile ja mängis sama meloodiat, mida kõik matustel olid kuulnud. Samal ajal pööras Kris süütevõtit, lükkas välgukiirusel käigukangi õigesse asendisse, surus oma jalad rooli alla ja vajutas gaasi. Auto kihutas otse edasi ja kadus ainult sekundi murdosa võrra varem, kui oleks kokku põrganud vastu sõitva bussiga. Bussijuht vajutas pidurit ja reisijad

kukkusid üksteise otsa hunnikusse. Taustaks sõim ja karjumine, pilgutas bussijuht imestunult silmi ega suutnud aru saada, mis just oli juhtunud. Juba samal päeval pani ta lahkumisavalduse lauale, sest midagi pidi ikka väga korrast ära olema, kui ta juba keset päeva õhku haihtuvaid autosid nägi.