74. Hea ja halb uudis

Kris ei kuulanud raadiost hommikusi uudiseid. Ta oli terve öö veetnud küünla valgel muusikat kuulates ja ennast haletsedes. Lapsed magasid kogu öö rahulikult ning lasid Krisil emotsioonide meelevallas viibida. Hommikust õhtuni sadas lakkamatult ning keegi ei viitsinud läbi vihma ukse taha koputama tulla. Neil vedas, sest muidu oleksid nad eest leidnud üsna veidra välimusega tegelase. Kris tõmbas endale paruka pähe, pani kleidi selga, sidus puusade ümber narmastega räti ja mängis naeru lagistavatele lastele mustlannat, tantsides kleidisaba lehvides mööda tube. Kuigi tema 

sisemus endiselt karjus, polnud lastel tarvis sellest teada.

Märkamatult oli majja tulnud veel keegi. Ennastunustavalt keereldes ei pannud Kris alguses tähelegi keset esikut seisvat sorgus ja tilkuvat inimkuju. Kui ta lõpuks märkas, et keegi kummituse kombel hämaruses luurab, kiljatas ta heleda häälega, haaras rinnust ja ei puudunud palju, et Kris suurest ehmatusest ära minestanud oleks. 

„Issand, Lily! Kuidas sa siia said?“ hüüdis ta naist kallistama tormates ja haaras tal käest. „Lase ennustada, ilus tüdruk.“

„Palun lõpeta,“ ütles Lily ja nuuksatas. „Max on surnud.“

Kris raputas pead, nii et kõik tema kaela ja käte ümber rippuvad ehted tasakesi kõlisema hakkasid. 

„Ei, see pole võimalik. Max on surematu,“ ütles ta. „Ütle, et sa teed nalja.“

Emma hakkas valjusti nutma, kuigi ta ei suutnud veel mõista, mis tema ümber toimumas oli. Lily võttis lapse oma märga sülle, tegi pealaele musi ja nuttis koos temaga. Kris haaras teki, mässis selle Lily ümber ning talutas ta diivani peale istuma. 

„Las ma võtan Emma,“ ütles ta, aga Lily haaras tugevamalt lapse ümbert kinni ja hakkas teda edasi-tagasi kiigutama. 

„Max uppus,“ ütles Lily. „Meie haagis sõitis sillalt alla. Mina ainsana pääsesin. Ma nägin, kuidas teda veest välja toodi ja elustada üritati. Lõpuks kaeti ta linaga ja viidi kiirabiautosse. Saad aru, Kris, ta ei ärganud üles. Ta ei mänginud surnut, nagu see tal varem kombeks oli.“

Kris mõtles kuuldu üle ja ütles siis: „Lily, ma tean, et praegu on seda kohatu küsida, aga kas sa tahtsid Maxiga koos rändama minna? Esineda tsirkuses ja puha?“

„Jah, aga me tahtsime sinu koos lastega kaasa võtta,“ vastas Lily. „Ma rääkisin talle kõigest, mis vahepeal juhtus. Sinust ja minust ja…“

„Kõigest?“ katkestas teda Kris.

Lily hingas sügavalt sisse ja välja ning vedas näole krampliku naeratuse. „Kris, ma ütlesin sulle äsja, et Max on surnud. Teda pole enam. Mis tähtsust saab sinu jaoks olla sellel, mida ma talle enne surma rääkisin? Ta läks koos saadud teadmistega märga hauda.“

„Ma pean vist natuke puhkama,“ pomises Kris meelekohti hõõrudes. Ta viskas paruka peast ning jäi enda ette tühjusesse jõllitama. Kuna Kris oli üle kahekümne nelja tunni järjest üleval olnud, mahtus ühte päeva Lily kaotamine, hunnik hingevalu, kaotatu tagasitulek ja teade Maxi surma kohta. Seda

kõike oli korraga liiga palju.

„Ma võtan Emma, minge teie magama,“ pakkus Rotipoiss ootamatult enda abi. Lily lasi tal lapse sülle võtta ja kõrvaltuppa viia. Piksi näitas oma särki üles kiskudes ja paljast naba näidates, et Emma märjad riided vajasid vahetamist.

„Jah, mine aita teda,“ nõustus Lily. Tema riided oleksid samuti kuivade vastu vahetamist vajanud, aga ta lihtsalt ei jaksanud üles tõusta. Peagi hakkas kõrvaltoast kostuma Piksile ainuomast sõnadeta unelaulu Emmale.

Kris ja Lily istusid vaikides diivanil ja teises toas jäi samuti vaikseks. Tuba oli peaaegu kottpime.

Kell tiksus ühtesoodu ning Krisi hingamise järgi oli võimalik aru saada, et ta on endiselt ärkvel.

„Lily, kas sa magad?“ küsis ta.

„Ei,“ vastas Lily. „Miks sina ei maga?“

„Mõtlen,“ ütles Kris. „Sa ütlesid, et Max kutsus meid tsirkusesse.“

„Jah, nii see oli,“ vastas Lily. „Kui nüüd päris aus olla, siis alguses kutsus ta mind üksinda…“

„Miks see küll mind ei üllata,“ kommenteeris Kris.

„…aga ma polnud nõus ilma teieta minema,“ jätkas Lily.

„Mis sa arvad, kas tsirkuse omad võtaksid meid vastu ilma Maxita?“ küsis Kris. „Nad tulevad ju nagunii Maxi matustele ja meie läheme sinna samuti. Siis saaksime sellel teemal rääkida.“

„Kris, nad jäid ilma oma armastatud liidrist. Sa läheksid lihtsalt nagu: „Hei, tunnen teile kaasa, aga ega teil üht veidrat perekonda tarvis pole? Just nagu asenduseks või nii.“.“

„Kuna ta oli liider, nagu sa ütlesid, siis leidus kindlasti inimesi, kes teda juhikohale ei soovinud,“ mõtiskles Kris. „Oled sa kindel, et tema uppumine oli juhuslik?“

„Kris, ma nägin seda pealt!“ Lily virutas rusikaga pimeduses huupi ning tabas vist märki, sest Kris oigas: „Lily, ma rääkisin teoreetiliselt, jumal küll!“

„Ma vastasin sulle praktiliselt,“ sõnas Lily. „Sa ei lase inimesel korralikult jahtudagi, vaid hakkad juba kurat teab mida välja mõtlema.“

Kris nägi Lily peas toimumas häirivaid asju. Piltlikult väljendudes sarnanes üks peidetud mõte ohutulukesele, mis vilkus teiste mõtete alla maetuna ja heitis reetlikku punast kuma ka siis, kui uued mõtted järjest peale kuhjusid. Naine varjas tema eest midagi. Kris polnud kindel, kas ta tahtis teada, mis see olla võis.