73. Ainult korraks

„Kae nalja, sa võtsid kogemata ühe linnukese endaga kaasa,“ imestas Igor, kui leidis Lily rekvisiitide laost kostüümihunniku otsas magamast. Max tõstis sõrme huultele ja vaatas kartlikult ringi.

„Tasa!“ sosistas Max. "Ta on siin ainult korraks.“

„Seda nad kõik räägivad,“ vastas Igor ja mügistas naerda. „Päris kenake teine.“

„Jah, on küll,“ nõustus Max. „Äkki sa läheksid nüüd ja vaataksid, kas elevandi puur sai ikka korralikult kinni?“ Kui Igor oli ära läinud, kükitas Max riidehunniku juurde ja silitas õrnalt Lily põske. Ta hoidis küünisega sõrme teistest eemal, et naise õrna nahka mitte kogemata kriimustada. Lily silmalaud värelesid. Ta hakkas ärkama. Max surus käe kiiresti naise suule, sosistades: „Tasa, ära hakka karjuma. Ma ei tee sulle midagi halba.“

Vastuseks virutas Lily talle kinganinaga jalge vahele. „Mida sa enda arvates teed?“ küsis ta, hoides õnneks oma häält piisavalt vaiksena, et keegi teine seda kuulda ei võinud.

„Rahune, ma tahan sinuga ainult rääkida,“ ütles Max. „Hiljem lasen su vabaks.“

„Mille kuradi pärast sa mu siia vedasid?“ Lily oli nii vihane, et tema silmist lausa pildus sädemeid.

„Mõtle, mida Kris ja lapsed nüüd arvavad. Kris oli juba varem mures ja kartis, et ma põgenen koos sinuga.“

„Kris siin ja Kris seal…“ Max ohkas sügavalt. „Selle pärast ma sinu siia tõingi, et omavahel

rääkida. Kahekesi, ilma Krisi ja lasteta.“

„Sa oleksid võinud seda talle öelda, et…“ alustas Lily.

„Ja ta oleks meid omavahele jätnud?“ küsis Max üht kulmu kergitades ning vaevumärgatavalt muiates.

„Vist mitte,“ tõdes Lily. „Hea küll, räägi ruttu. Mida sa teada tahad?“

Max niheles ja niisutas keeleotsaga kuivama kippuvaid huuli.„Alustuseks küsiks ma seda, kas sa sooviksid meiega kaasa tulla?“

„Teiega?“ imestas Lily. „Sinu ja tsirkusega?“

„Nojah. Meil on siin igasugu toredaid ja vähem toredaid tegelasi, aga ennustajat meil praegu veel pole,“ selgitas Max.

„Karusselli, vaateratast ja kõverpeegleid teil samuti pole,“ vastas Lily. „Kui laadapalagan, siis olgu juba täie raha eest.“

„Kas see tähendab, et sa tuled?“ jätkas Max järjekindlalt pealekäimist.

„Ma ei tea,“ tunnistas Lily. „Mul on pere.“

„Perega seoses… Kas sa toitud neist?“ küsis Max.

Lily ajas silmad suureks. „Toitun? Oma perest?“ Tema mälestustesse hüppas stseen Krisist talle oma verd pakkumas, aga selle lükkas Lily kähku aju tagumisse soppi tagasi. „Muidugi ei toitu ma oma perest. Minu söögiks on vereasendaja.“

„See, mida Doktor sulle andis?“ meenus Maxile aasta tagune aeg.

„Jah, sama retsepti järgi tehtud, aga samas natuke teistsugune.“ Lily naeris närviliselt. „Muide see.veri, mida ma söön, koosneb taimsetest osadest. Keemik nimetab seda vegan-vereks.“

Maxi pähe kerkis Lily jutuvada kuulates palju erinevaid küsimusi, aga nende küsimiseks polnud praegu piisavalt aega.

„Oled sa näljane?“ küsis Max ja nihkus Lily´le lähemale. „Millal sa viimati inimverd said?“ Lily surus käed rusikasse, nii et küüned sügavale pihupesadesse tungisid. Ta võitles iseendaga. Verejanust palju suurem oli soov  ennast jälle naisena tunda. Lasta end hellitada ja hulluks ajada, nautida kõike, mida…

„Lõpeta!“ Lily hüüdis seda nii valjusti, et ehmus ka ise ja tõmbus Maxist eemale, nagu oleks elektrilöögi saanud. 

„Mis seal toimub?“ hüüdis keegi väljas akna taga. Max vandus endamisi ja tõusis püsti. Ta avas akna ning käratas õues seisvale üleni musta riietatud mehele, kes hoidis käes teravat grillvarrast: „Kas natuke privaatsust oleks palju palutud?“

„Ma kuulsin naise häält ja arvasin, et ta on hädas,“ vastas mees pisut kohmetunult. Lily piilus üle Maxi õla ja lehvitas õuesolijale koketeerivalt naeratades.

„Kes sa selline oled?“ küsis grillvardaga mees.

„Ta on külaline ja sina mine nüüd tagasi oma pooleliolevate tegevuste juurde,“ lausus Max ning tõmbas akna kinni. „See oli Sam, meie ekspert terariistadega,“ seletas ta vabandaval toonil, nagu oleks tema vahejuhtumis süüdi, mitte Lily.

„Kallis, enne kui sa lähed…“ jätkas Max, teeseldes, nagu poleks ta märganudki võpatust, mida tekitas selline sõnakasutus. „Ma tahtsin vabandada selle pärast, mis aasta tagasi juhtus.“

„Ilma selle juhtumita poleks sa endale saanud oma tsirkust,“ ütles Lily. „Igas halvas on midagi head.“

„Jah,“ nõustus Max. „Sul tundub nüüd samuti hästi minevat. Oled saanud kohalikuks kuulsuseks ja sul on oma pere, mida sa kindlasti väga soovisid.“

Lily vaikis, vaadates mõtlikult tühjusesse. „Ma armastan väga seda pisikest tüdrukut,“ ütles ta vaikselt.

„Tema kindlasti sind ka,“ lausus Max. „Nimetab ta teid Krisiga emaks ja isaks?“

„Ta ei räägi veel,“ ütles Lily. „Emma on alles aasta vanune. Ja see kõik pole nii, nagu sulle tundub.“

„Tahad sa sellest rääkida?“ küsis Max ja hakkas naerma. „Vabandust, aga viimane aasta on mulle natuke õpetanud psühholoogiks olemist. Vahel nad tulevad minu juurde, et üksteise peale kaevata või muidu kurta. Ma tunnen ennast tihti nagu lasteaia kasvataja.“

Väljast oli kuulda kolinat ja uste paukumist.„Hakkame liikuma!“ hüüdis keegi.

Max avas uuesti akna ja karjus hüüdjale vastu: „Oota palun veel üks tunnike!“

„Kurat, kaua sa kavatsed seda lindu…“ hakkas hüüdja ütlema, kui tundis äkki, et tema huuled on kinni kleepunud ja ta ei saanud kuuldavale tuua midagi peale mõmina.

„Sõimerühm,“ pomises Max omaette ja pöördus uuesti Lily poole. „On sul aega veel natuke rääkida? Mulle tundub, et sa pole ammu kellegagi väljaspoolt oma perekonda suhelda saanud.“

„Millest sa seda küll järeldad?“ imestas Lily. „Mu juures käib iga nädal trobikond vanamutte, kes tahavad hirmsasti suhelda.“

„Aga millal sina kellelegi oma muresid kurtsid?“ küsis Max.

„Küsiks vastu, et millal sina seda viimati tegid?“ pareeris Lily.

„Sinuga rääkides. Siis, kui meie ümber lendasid veel liblikad ja ükssarvikud ning päike paistis ööpäevaringselt,“ vastas Max sügavalt ohates. „Kas sul läheb nüüd Krisiga sama hästi? Olete koos õnnelikud?“

„Ei,“ jõudis Lily vastata enne, kui mõistus keelele järele jõudis. Ta pigistas silmad kinni ja vandus hääletult. Lily polnud veel kellelegi rääkinud tõde enda ja Krisi olematust suhtest, mida kõik kõrvaltvaatajad idülliliseks pidasid. Max oli küll viimane inimene, kes sellest teada tohtis. Järsku hakkas vagun nõksatades paigast liikuma. Max hüppas püsti ja tahtis karavani kinni pidada, kuid Lily haaras tal käsivarrest ja tõmbas tagasi istuma.

„Las olla, küll me hommikul vaatame, kuhu jõudnud oleme. Ma saan alati koju tagasi minna. Enam pole vahet, kas teen seda natuke varem või hiljem. Kris on nagunii endast väljas ja lapsed nutavad.“

„Äkki sa helistaksid talle ja ütleksid, et sinuga on kõik korras?“ püüdis Max enda tekitatud jama kuidagi heastada.

„Mul pole endiselt telefoni ja Krisil samuti mitte,“ vastas Lily. „Pole tarvis läinud, sest olime enamuse ajast koos ja kui üks meist käiski kusagil, tuli ta varsti tagasi.“

„Ja siis röövis üks tõbras su laste ja mehe juurest ära,“ sõnas Max ennast üsna halvasti tundes. Ta polnud oma plaani üldse läbi mõelnud. Otsus Lily uimastada ja temaga nelja silma all rääkida tuli sellel hetkel, kui ta vampiiritari publiku hulgas istumas nägi. Hetk hiljem seisis Lily laval tema kõrval, naeratades täpselt samamoodi nagu nende esimesel kohtumisel. See naeratus uinutas terve mõistuse ja pani Maxi tegema asju, mida ta muidu poleks teinud. Teda ei huvitanud karvavõrdki, et sealsamas rahva hulgas viibisid inimesed, keda Lily nimetas oma perekonnaks.

„Kris pole mu mees, me lihtsalt kasvatame lapsi koos,“ ütles Lily ühe hingetõmbega. Mure hingelt ära rääkimine pidi enesetunnet parandama, aga Lily ei märganud vähimatki muutust.

Max vahtis teda juhmilt ja ütles ainult: „Ahah.“

„Sinu armukadedus oli täiesti asjatu,“ jätkas Lily, kui oli natuke rahuneda jõudnud. „Pealegi

rääkisid sa mulle, et Kris on gei ning ma elasin selle õndsa teadmisega, kuni ta…“ Vampiiritar hakkas hüsteeriliselt naerma. „Ta isegi ei üritanud mind käperdada või midagi. Ta küsis ilusti, kas tohib mind suudelda.“

„Ja mida sa vastasid?“ küsis Max. Ta oli üleni pingule tõmbunud, kartes kuulda jaatavat vastust.

„Ma ei vastanud midagi,“ tunnistas Lily. „Siis sai see ilus hetk otsa, me tantsisime edasi, nagu poleks midagi juhtunud ja hiljem rääkis Kris, et ta polegi gei, ainult arvas seda, et on. Vihjas ääri-veeri, et ma meeldin talle, aga ma ei võtnud vedu ja nii see asi jäigi. Rohkem pole midagi juhtunud. Kogu lugu leidis aset PÄRAST seda, kui sa olid ära läinud!“

„Miks sa siis vedu ei võtnud?“ Max tahtis seda lugu lõpuni kuulda. Lily polnud veel

kõigile ta küsimustele vastata jõudnud.

„Sest ma olin harjunud mõtlema Krisit kui naljakast geipoisist,“ vastas Lily. „Ta on armas ja saab Emmaga ülihästi hakkama, aga ma ei suuda temas meest näha.“

Max köhatas, mõeldes Ennustaja-Emma päevikust loetud väljendile „ebamehelik mees“. „Kas minus samuti mitte?“ küsis ta.

„Siis, kui sa ära läksid või praegu?“ Lily mõistis, mida Max selle küsimusega öelda tahtis. Nende suhe oli enne Maxi lahkumist olnud üsna leige. Nad elasid koos nagu toanaabrid, mitte nagu armastajapaar.

„Mõlemat,“ vastas Max. "Nii siis kui praegu."

„Siis, kui sa hakkasid kurat teab mida arvama, olin ma täielikult pühendunud Emma eest hoolitsemisele. Ma olin täiskohaga ema ja naiselikkus ootas oma aega,“ seletas Lily. „Täna on asjad teistmoodi. Jah, ma tahan sind, aga see kõik tundub kuidagi vale, kui mul on kodus mees, kellega koos lapsi kasvatan. Mis siis, et me eraldi voodites magame, ikkagi on vale.“

„Kuidas siis õige oleks?“ küsis Max ja täpustas: „Sinu meelest õige.“

„Ma ei tea,“ vastas Lily. „Ma ei taha kellelegi haiget teha. Kris pole seda ära teeninud. Ta on mulle nagu noorem õde.“

„Noorem õde?“ Max puhkes naerma ja naeris nii, et õhk otsa saama hakkas. „Tundub, et sa ei suuda tõesti temas meest näha.“

„Ta kannab ju kleite, mida Ennustaja-Emma kapist leiab,“ ütles Lily samuti naerma hakates. „See on väga nunnu, aga minu ettekujutus mehelikkusest on natuke teistsugune.“

„Mõtle, kui Emma hakkab tulevikus tema eeskuju järgi endale meest otsima ja saab pettumuse osaliseks, sest enamus Krisi sarnaseid mehi otsivad endale meest, mitte naist.“

„Kas sa oled oma vanemaid üldse kunagi näinud?“ küsis Lily järsku teemat vahetades.

„Ei, vist mitte,“ vastas Max. „Miks sa seda küsid?“

„Lihtsalt mõtlesin, kas sa valisid minu enda ema järgi,“ vastas Lily.

„Ma ei oska sulle vastata,“ ütles Max mõtlikult enda ette vaadates. „Mis saab siis?“ küsis ta. „Lähed tagasi oma pere juurde ja ennustad vanamuttidele printside saabumist valgete hobuste seljas?“

„Kas sa ei tahaks meie juurde tagasi tulla?“ küsis Lily. „Elaksime edasi nii nagu varem.“

„Mida ma tegema hakkaks?“ laiutas Max käsi. „Laval lolli mängimine on ainus asi, mida ma üldse teha oskan.“

„Aga kui ma võtaksin Krisi ja lapsed siia kaasa?“ tuli Lily´le hea idee. „Emmal on samuti võimed. Me oleme juba praegu nagu minitsirkus.“

„Alustuseks paneks Kris mu põlema selle eest, et su ära röövisin,“ vastas Max. „Aga sa võid ju tema käest küsida, igaks juhuks."

„Ja mis meist saaks?“ küsis Lily.

„Sa mõtled, et kas me üritaks taastada seda, mis meil oli?“ mõistis Max.

Lily hammustas huulde ja värises üleni. „Ma kardan,“ tunnistas ta. „Kardan, et kõik läheb lõpuks jälle samamoodi.“

„Kas ma saaksin tehtud vigu kuidagi heastada?“ Max võttis väga õrnalt Lily käe oma pihkude vahele. „Sa tead, et karistus saavutaks minu puhul vastupidise efekti, aga... Äkki läheb seekord kõik teistmoodi.“

„Max,“ ütles Lily pead mehe õlale toetades, „tule homme minuga kaasa, kui ma koju tagasi lähen. Küll need tsirkuse omad saavad natuke aega ilma sinuta hakkama ja ootavad su ära.“

Max vaatas kella. See näitas juba varajast hommikutundi. Varsti pidid nad kohale jõudma.

„Olgu,“ nõustus Max. „Ma tulen.“

Need sõnad jäid tal viimasteks.