72. Kaks päeva hiljem

Sellel sombusel hommikul ei tundnud Kris ennast sugugi hästi. Peas kummitas kummaline viimsepäeva eelaimus. Kõik tundus olevat kuidagi lõplik. Iga sõna, mida Lily ütles ja iga liigutus, mida ta tegi, olid just nagu viimased. Hajameelselt, just nagu unes, otsis ta kapist puhtaid riideid ning tõmbas selga esimesed ettejuhtuvad hilbud. Suuremad lapsed hüppasid suurest elevusest üles - alla, sest nad ei jõudnud tsirkusesse minekut ära oodata. Lily vahetas lillelise kleidi, mis oli kunagi kuulunud Ennustaja-Emmale, punase miniseeliku ja lühikese liibuva pluusi vastu. Ta nägi nüüd samasugune välja nagu algusaegadel. Siis, kui nad veel Maxiga koos ringi rändasid.

„Sa oled väga ilus,“ ütles Kris siiralt ja salvestas Lily sellisena endale mälusse. Kirsivärvi huulte ja kollaste juustega kaunitar. Ööliblikas oma uhkes rüüs. Kusagil sügaval põletusarmide all olid tiivad endiselt alles. Kris tundis, kuidas pisarad talle silmadesse tõusid ja läks tualettruumi rahunema. Ta nuuskas nina puhtaks, pesi nägu külma veega ning silus juuksed märgade kätega üle pea. "Kõik

läheb hästi," ütles ta iseendale.

„Kris, kas Max on ka tsirkuses?“ hüüdis Rotipoiss vetsu ukse taga. „Lily ütles, et on.“

„Tsirkuses on palju artiste,“ vastas Kris ja avas ukse. „Seal on akrobaadid ja mõõganeelaja ning hobused ja tiiger. Isegi elevanti lubati näidata.“

„Kas see on õige, et elevandid kardavad hiiri?“ küsis Rotipoiss kavalalt naeratades.

„Ära mitte mõtlegi,“ vastas Kris. „Kui sa midagi korraldad, lukustan su rotipuuri ja sa pääse sealt enne pensionile minekut.“

„Ma olen sinust noorem ja elan nagunii kauem,“ vastas Rotipoiss.

„Mis tähendab, et sa jäädki puuri, sest selleks ajaks, kui sina vanaks jääd, olen mina juba ammu surnud,“ ütles Kris ning hakkas Emmale jalanõusid jalga panema.

„Lily, palun vii lapsekäru õue. Ma tulen Emmaga sulle järgi,“ ütles ta üle õla kiigates. Piksi jooksis kõigist ette ja viskas õues vihma käes hundirattaid. Pärast mitmeid erinevaid viperusi õnnestus värvikal perekonnal teele asuda ja nad jäid ainult pool tundi hiljaks. 

Kui etendus lõppes ja artistid asju kokku panema hakkasid, sest tegemist oli olnud tuuri viimase etteastega selles linnas, ei pannud esialgu keegi tähele tsirkusetelgi taga trügivat veidrat meest koos kolme lapsega.

Viimaks käskis üks tusane abitööline neil eest astuda ja näitas, kuhupoole jääb väljapääs.

„Vabandage, kas te oskate öelda, kuhu läks see heledate juuste ja punaste riietega naine, kelle mustkunstnik tänase etenduse ajal liblikaparveks moondas,“ küsis mees. Tööline kehitas õlgu. „Küllap läks minema, kui ta lava tagant välja lasti.“

„Kas ma saaksin Maxiga rääkida?“ palus Kris, kuid töölisele appi tulnud hiiglane lükkas ta eest. „Maxil pole aega fännidega kohtumiseks,“ mörises ta. „Meil on kiire, peame jõudma hommikuks järgmisse esinemispaika. Kui soovite, võite homme õhtul tulla etendust vaatama. Aga praegu jätke meid rahule. Värav asub seal.“ Ta osutas jämeda nimetissõrmega üle tühjaks jäänud platsi.

Emma tihkus nutta ja vihmast läbi ligunenud riietega Piksil värises külmast. Rotipoiss oli jälle kuhugi kadunud. Kris andis vihmavarju

Piksile, kohendas Emma vankri vihmakilet ja lasi sajul ennast läbi leotada, sest nüüd sai ta lõpuks ometi vabalt nutta, ilma et keegi tema pisaraid näeks.