71. Seanss

Kuuldused tsirkuse jõudmisest linna levisid kiiresti. Majaseintele kleebiti värvilisi plakateid ja praktiliselt iga inimene rääkis peatselt aset leidvast suurest sündmusest. Kuigi tsirkusetuur oli möödunud aastal külastanud naaberlinna, leidus rohkelt neid, kes sinna ei jõudnud. Pealegi oli artistide koosseis vahetunud ja rahvas ihkas näha uusi vaatemänge.

„Lily, võta lapsed ja mees kaasa ning minge kindlasti vaatama,“ soovitas iganädalasele seansile saabunud Maria – punapõskne ja vormika kehaga mammi, kes käis Lily juures rohkem suhtlemise kui ennustamise pärast. „Oh, kuidas ma jumaldasin lapsena mustkunsti etendusi,“ õhkas ta pontsakaid käsi plaksuga kokku lüües. „Unistasin ikka, et abiellun suureks saades mustkunstnikuga

ja minust saab tema kaunis assistent.“

Lily nägi vaimusilmas napis sädelevas kostüümis Mariat laval Maxi kõrval seismas ja suutis vaevu tõsiseks jääda.

„Muidugi lähen,“ vastas ta kiiresti ja vahetas teemat: „Kas tulid tulevikku piiluma või tahad mõne mineviku küsimuse kohta vastuseid?“

Maria kummardus üle laua Lily´le lähemale ja sosistas: „Mu kodus kummitab!“

Paokile jäänud ukse vahelt oli kuulda naeruturtsatust. Muidugi – Kris kuulas jälle Lily ja kliendi vahelist vestlust pealt.

„Sul võiks natukenegi rohkem austust ja viisakust olla!“ hüüdis Lily pahaselt ning hakkas Maria ees rohkesõnaliselt vabandama.

„Ma tulin Emma järel, ta hakkas sind otsima,“ õigustas ennast Kris. „Ma ei kuulnud sõnagi jutust, mida te rääkisite.“ Emma hoidis Krisi põlve ümbert kinni, kuid lasi kohe lahti ja käperdas üle põranda Lily juurde.

„Nii suur laps ja ikka veel ei kõnni!“ imestas Maria. „Kui minu Gustav oli sama vana, siis…“

„Maria, sa ütlesid, et sinu kodus kummitab,“ segas Lily vahele. Kris oli ukseavast kadunud ja nad said jälle segamatult edasi vestelda. Emma püüdis kaarte laua pealt kätte saada, aga Lily ei lubanud ning tõstis ta kummuti juurde. Selle alumisse sahtlisse olid ekstra lapse jaoks pandud kirevad rätid, sallid ja muu kraam, milles ta rahulikult sorida võis.

„Jah, ma kuulen öösiti hääli,“ hakkas Maria jutustama. „Keegi justkui kõnniks mööda tuba, aga kui ma tule põlema panen, pole seal kedagi. Mõnikord nihutab ta mööblit paigast ja lehitseb raamatuid…“

„Pimedas toas?“ küsis Lily.

„No küllap ta näeb pimedas hästi,“ ei lasknud Maria ennast segada. „Ja korra oli ta mu prillid ära varastanud, aga ta tõi need järgmisel õhtul tagasi.“

„Ju siis sai aru, et prillid ei aita pimedas raamatuid lugeda,“ kommenteeris Lily ja keelas Emmat: „Ära mine tädi käekoti kallale!“

„Oh, kui kasvatamatud on tänapäeva lapsed,“ ohkas Maria. „Ja see mees sul ka selline äbarik, isegi väikese lapse valvamisega ei saa hakkama. Miks suuremad lapsed teda ei aita? Kus nad üldse on?“

„Mängivad õues,“ vastas Lily ning kutsus Krisi tagasi. Surunud viriseva lapse mehele sülle, naeratas ta Mariale laialt ja vabandas jälle: „Mul hakkas pea järsku hirmsasti valutama. Äkki tuleksid järgmisel nädalal uuesti? Ma soovitan sul vaimule mõttes öelda, et ta korralikult käituks ja võib-olla jätaksid öölambi põlema, et ta paremini raamatuid lugeda näeks.“

„Puhka, kullake,“ vastas Maria ning viibutas Krisi nina ees sõrme: „Sina mine tööle, mitte ära lase naisel kõike üksinda teha. Kasu pole neist tänapäeva meestest, ainult diivanikaunistusteks kõlbavad ja koguvad nurgas tolmu.“

Kris tahtis juba midagi vastu ütlema hakata, aga terav küünarnukihoop ribide vahele sundis teda vaikima. Lily ei tahtnud tulusast kliendist ilma jääda.

„Aitäh, Maria! Vabandan, et täna nii läks!“ hüüdis Lily hüvastijätuks. Kui külaline lahkunud oli, lasi vampiiritar kõik endasse kogunenud emotsioonid korraga välja. Ta surus näo patja ja karjus. Kris vaatas Lily´t sõnatult, oskamata midagi teha või öelda. Emma kasutas sobivat juhust Krisi kaelas rippuvate kulinatega mängimiseks. Mõtete lugemisest polnud kasu, sest Lily peas kõlav kakofoonia meenutas laine pealt ära olevat raadiot.

„Ma ei taha enam ühtegi inimest näha!“ teatas Lily ja viskas padja vastu seina.

„Meid ka mitte?“ küsis Kris. „Lähen õue Emmaga jalutama?“

„Ära mine,“ vastas Lily. „Ma tahan sinuga rääkida.“

See lause kõlas halvaendeliselt. Kris tegi nii vagura näo kui suutis ning jäi peapesu ootama, kuigi ta ei teadnud täpselt, mille eest.

„Miks sa hommikul ajalehe kohvi sisse uputasid?“ küsis Lily.

„Käsi värises,“ vastas Kris laialt naerataes. Emma hakkas tema süles samuti naerma. Tundus, nagu oleks isegi väike laps sellest aru saanud, et Kris ei rääkinud tõtt.

„Maxi nägemine võttis käed värisema,“ ütles Lily kibeda muigega suunurgas. „Küll sa varsti veel rohkem värisema hakkad, sest me läheme tsirkusesse.“

Krisi naeratus tardus kivistuud grimassiks. „Läheme või?“

„Jah, meie kõik.“

Koridorist oli kuulda laste hääli. Piksi ja

Rotipoiss tulid õuest, mõlemad üleni mudased. Väljas sadas vihma. Lily jättis Emma laste hoolde ning läks koos Krisiga verandale suitsetama.

„Palun luba, et sa tsirkusele tuld otsa ei pane,“ sosistas Lily, kui Kris tema sigareti sõrmeotsa abil süüdanud oli.

„Ma ei julge midagi lubada,“ tunnistas Kris. „Tore muidugi, et Maxil hästi läheb, aga…“

„Sa kardad, et ma lähen tagasi?“ mõistis Lily.

Kris noogutas ja näppis üht oma arvukatest käevõrudest. Äkitselt sirutas Kris käed laiali ning embas Lily´t kõvasti. 

„Ära mine,“ sosistas ta. Kogu kooselatud aasta jooksul polnud Krisi ja Lily vahel välja kujunenud midagi enamat kui südamesõprus. Tantsuõhtu ärajäänud suudlusega oli selle ajavahemiku kõrghetk. Krisil polnud piisavalt

julgust ning Lily ei olnud ikka veel Maxist üle saanud.

„Kris, kullake, palun rahune. Kõik on hästi,“ lohutas Lily. „Ma pole kuhugi läinud ega kavatsegi minna. Mul oli plaanis lapsed tsirkusesse viia ja koos on meil lihtsam seda karja hallata. Seal on ju palju teisigi artiste lisaks Maxile.“

Kris vaatas Lily´t suurte niiskete kutsikasilmadega, mis olid täis lõputut kurbust. „Lubad?“ küsis ta.

„Jah, ma luban,“ vastas Lily. „Mul on juba praegu inimestest kõrini. Miks ma peaksin tahtma mingi kambaga koos ringi rännata? Aitab, sellist elu on juba elatud. Mul on nüüd Emma, oled sina ja on Piksi koos Rotipoisiga. Teist piisab mulle täiesti.“

Kris kuulas Lily sõnu ja mõtteid ning need ei klappinud omavahel kuigivõrd. Võiks öelda, et Lily vaidles iseendale vastu. Hinges närimas must murerott, surus Kris koni tuhatoosi ja läks tagasi tuppa laste juurde.