70. Aasta hiljem

„Max, vaata seda ennustajast tibi!“ hüüdis Igor raske sammuga üle läve astudes, nii et  terve vagun korraks viltu vajus. Pean vist jälle rehve pumpama, mõtles Max pakutud ajalehte vastu võttes. Ta tõmbas fotot nähes hommikukohvi kurku. Pildil oli Lily! Ta oli peaaegu äratundmatuseni muutunud, kandes tänavatüdruku rõivaste asemel mustlaslikult kirevaid hilpe, aga ometi oli see tema. Lehte pöörates jätkus lugu koos veel mõne fotoga ja ühel neist seisis Lily kenasti Krisi kõrval. Nad hoidsid süles väikest tüdrukutirtsu ja nägid välja nagu õnnelik hipipere.

„See pesakond pidi olema natuke omamoodi, eriliste võimetega,“ jutustas Igor. „Mõtle, kui meil õnnestus nad meie trupiga liita. Raha voolaks nagu muda!“

„Jah, Igor,“ vastas Max äraolevalt. Mälestused Lily´ga koos veedetud ajast voolasid kõik ühe korraga pähe ja matsid mõistuse enda alla, just nagu Igori mainitud mudalaviin

„Kas pole tore, et me läheme juba homme samasse linna, kus see perekond elab?“ jätkas Igor lapseliku vaimustusega. „Ma pole päris ehtsat selgeltnägijat oma ihusilmaga näinud, kuigi mamma pajatas ikka, et Alberti esimene naine olevat kristallkuuli pealt tulevikku vaadanud. Tal oli selle jaoks lausa oma telk, kuhu ta rahvast õhtuti kutsus.“

Kahjuks ei viibinud Albert elavate hulgas. Ta oli juba mitu aastat põdenud rasket haigust ja ühel hommikul ei suutnud Albert enam voodist üles tõusta. Läksid vaid loetud päevad, et eluküünal lõplikult kustuks. Enne surma oli Albert pärandanud oma tsirkuse Maxile. Ühtegi last tal polnud ja Alberti silmis oli Maxil piisavalt tahtejõudu kogu selle hullumaja ohjes hoidmiseks. Tsirkuserahvas

võttis uue juhi vastu mõningaste erimeelsustega. Suurem osa rõõmustas, väiksem osa oli kade, sest ei saanud ise Alberti pärijaks. Kaks klouni ja üks loomataltsutaja lahkusid pärast Maxi

tsirkusejuhiks saamist. Nad ei suutnud leppida mõttega, et mingi taskuvargast keigar, kes suhteliselt hiljuti nende trupiga liitus, juhtimise üle võttis.

„Puhaku rahus meie vaene Albert,“ vastas Max. „Mis seal ikka. Loodame, et see ennustaja meid oma konkurentideks ei pea ja etendust vaatama tuleb.“ 

Samal ajal luges Kris köögis hommikukohvi kõrvale ajalehte, milles kuulutati uudist rändtsirkuse peatsest linna saabumisest. Nähes esikaanel Maxi täies hiilguses poseerimas, lükkas ta kogemata kohvitassi ümber, nii et pool ajalehest lugemiskõlbmatuks muutus. Nii palju suutis ta siiski välja veerida, et tsirkusetrupp pidi saabuma juba homme. Kris ei teadnud, kas uudise üle rõõmustada või muret tunda. Ühest küljest oli ta Maxi järele igatsenud ning sageli mõelnud, kuidas tal läheb ja kas ta

üldse veel elus on, aga teisest küljest kartis Kris vampiiritari reaktsiooni. Maxi saabumine võis ilusa, kuigi natuke ebatraditsioonilise pereelu hetkega uppi lüüa. Kõige halvema stsenaariumi kohaselt oleks Lily jooksnud tagasi Maxi embusesse, jättes Krisi koos lastekarjaga nälga ja vaesusesse.

Kuuldes lähenevaid samme, kägardas Kris ajalehe kiiresti kokku ja valas selle peale kannust veel kohvi. Kunagi oleks Lily Maxi saabumisest nagunii teada saanud, aga Kris kavatses saatuslikku hetke edasi lükata nii kaua, kui vähegi võimalik.