69. Seebimullid

Hommikul silmi avades nägi Lily, et Kris istub põrandal tema vastas, joonistusplokk põlvedel ja pliiats käes. Kuna akende ees rippusid paksud kardinad, tundus Lily´le, et öö kestab endiselt.

„Kaua ma magasin?“ küsis ta. Kris vaatas kella, mis rippus seinal otse Lily pea kohal, nii et ta ei saanud seda ise näha.

„Pool kaheksa,“ vastas Kris. „Magasid hästi?“

Lily hüppas ehmunult püsti. „Emma! Kas ta magab ikka veel?“

„Emma magab, ole nüüd tasa,“ rahustas teda Kris. „Ma olen talle vahepeal paar korda süüa

andnud.“ Ta ulatas Lily´le tassi asendusverega ja istus siis tagasi joonistama.

„Tänan sind,“ vastas Lily rahunenult, istus tagasi tugitoolile ning rüüpas lonksu keemiku kokku segatud jooki. Vegan-veri hommikukohvi asemel. „Mida sa joonistad?“

„Ah, niisama,“ vastas Kris pooleliolevale pildile kiiresti puhast lehte peale pöörates. Lily tõusis aeglaselt, pani tassi lauale ja kõndis pehmel kassisammul üle vaiba Krisi juurde.

„Palun näita,“ nurrus ta meela häälega ja silitas sõrmeotstega mehe põske. „Ole pai.“

„Lily, kas sa pole veel kaineks saanud?“ küsis Kris temast eemale tõmbudes. Naise kummaline käitumine hirmutas teda. Alles eile tõrjus eemale ja nüüd flirtis... Lily mõtted olid kummaliselt udused, fookusest väljas. 

„Mis sul viga on? Nalja ka enam ei mõista,“ turtsus vampiiritar nagu hormoonide küüsis vaevlev teismeline, pööras Krisile selja ja marssis kööki, tõmmates ukse enda järel kinni. Sees keeras. Pea käis ringi. Lisaks sisemusele keerles ka väljaspoole jääv maailm. Köök tuhises silmade eest mööda nagu karussell ja Lily pidi kramplikult kraanikausi servast kinni hoidma, et maakera pealt mitte maha kukkuda. Ta tundis, kuidas tema seljale kasvasid liblikatiivad ja ta ise kahanes pisikeseks, täpselt nagu Alice imedemaal pärast võlujoogi joomist. Kusagilt kaugelt oli kuulda Krisi häält. Või oli see Maxi hääl? Või oli see jumala hääl ülevalt taevast? Saatana hääl põrgust? Karussell pöörles üha kiiremini, kuni värvid silmade ees ühte sulasid ning jahe maapind ta oma kaitsvasse embusesse haaras. 

Kui Lily oma voodis üles ärkas, ulatas Kris talle joogikruusi. Meeletu janu käes vaevlev vampiiritar haaras tass ja jõi selle paari sõõmuga tühjaks. Alles siis taipas Lily, et vedelik, mida ta oli joonud, polnudki asendusveri.

„Kris, mida sa teed?“ Lily oli ühtaegu ehmunud ja vihane, et mees teda jälle oma verega toitis.

„Üritan sinu elu päästa,“ vastas Kris väsinult. „Tundub, et su keha ei kannata alkoholi või reageeris see kuidagi asendusverega.“

„Rahune,“ vastas Lily. „Ega sa mind eile õhtul vägisi jootnud. Ise olin loll, et piiri pidada

ei osanud.“ Häbi- ja süütunne ei lubanud tal enam Krisile silma vaadata. Selline ema ta siis oligi - jõi ennast silmini täis ega suutnud iseendaga hakkama saada. Kris hoidis ja söötis nii lapsi kui Lily't...

Põrandal omaette siputanud Emma hakkas aeglaselt õhku tõusma ning Kris haaras kinni tema jala külge seotud nöörist.

„Kris,“ ütles Lily, „kas sa lubad mulle üht asja?“

„Mida?“

Õhus siputav ja hambutut naeru lagistav Emma keerles nööri otsas nagu propeller.

„Et sa mind enam kunagi oma verega ei toida,“ ütles Lily. „Ma ei taha sinu surma oma hingele.“

„Sa ei tapaks mind,“ arvas Kris. „Verevahetus pidi olema organismile kasulik.“

„Kas sa ei mäleta, kuidas doonoriks olemine Maxile mõjus? Ometi on ta surematu!“ hüüdis Lily kannatust kaotama hakates. Ta tundis Krisi tervise pärast tõsist hirmu ega tahtnud temast ilma jääda, nagu ta Maxist oli juba jäänud.

„Ta pole surematu,“ vastas Kris. „Lihtsalt natuke vastupidavam kui teised inimesed.“ Ulatades nööri Lily kätte, ütles ta: „Hoia, ma lähen suitsu tegema.“

Emmat polnudki enam tarvis hoida, sest ta väsis õhus hõljumisest ja hakkas aeglaselt allapoole laskuma. Lily ootas, kuni Kris oli välja läinud, võttis Emma sülle ja kõndis elutuppa. Joonistusplokk vedeles ikka veel vaibal. Pannud lapse sülest maha, võttis Lily

ploki põrandalt üles ja sirvis kiiresti joonistusi, heites silmanurgast kõõrdpilke veranda suunas. Enamusel piltidest nägi Lily iseennast. Mõni joonistus kujutas ka Emmat, Piksit ja Rotipoissi. Ühel oli Max oma tavalises elemendis – staarlikku poosi võtmas, peas uhkete sulgedega ehitud kaabu ja seljas arvukate neetidega kaunistatud nahktagi. Aga Lily´t kujutas Kris oma piltidel väga erinevalt – kord liblikatiivulise haldjana siis jälle verejanulise vampiirina. Kõige uuemal pildil magas Lily tugitoolil, just nii nagu ta hommikul seda oli teinud. Tema ümber lendasid suured seebimullid. Iga mulli sees oli peidus veel midagi. Ühes oli pisike süda, teises võti, kolmandas lill, neljandas pealuu ja viiendas liblikas. Mulle oli rohkem, aga Lily´l ei olnud aega pilte kauem vaadata, sest Kris tuli tuppa tagasi. Ta sai kohe aru, millega naine vahepeal oli tegelenud.

„Oleksid ju võinud küsida,“ ütles ta etteheitvalt pead vangutades.

„Ma küsisin hommikul, aga sina arvasid, et ma pole veel kaineks saanud“ vastas Lily ja vahetas ruttu teemat: „Sa oskad väga hästi joonistada. Miks sa pole oma annet kasutanud elatise teenimiseks?“

„Ma joonistan seda, mis mulle meeldib, mitte seda, mida mul joonistada kästakse,“ vastas Kris. „Ma olen kunstnik, mitte printer-skänner-koopiamasin.“

Krisi vastus ajas Lily muigama. „Järelikult meeldis sulle see pirukamüüja, keda sa turul

joonistasid?“

„Jah,“ vastas Kris lihtsalt. „Ta oli omamoodi kena, aga seda polnud võimalik kohe esimese pilguga märgata. Ma pidin vaatama tema sisse, et seda ilu paberile püüda.“

„Sa vaatad inimeste sisse,“ kordas Lily ja tundis, kuidas külmajudinad mööda selga alla jooksid. „Arvasin, et sa oskad ainult mõtteid lugeda.“

„Ma vaatan siis, kui nad lasevad vaadata,“ täpsustas Kris. „Mõned on kinni nagu merikarbid.“

„Kas sa näed tema sisse samuti?“ küsis Lily Emma poole osutades.

Kris noogutas. „Emma on nagu valge paberileht, millele iga päev midagi uut joonistatakse. Teda on põnev jälgida.“ 

Õues mänginud Piksi tuli hüpeldes tuppa, paljad jalad põlvini porised. Ta huilgas võidukalt ja jooksis kööki, jättes endast maha mustade jalajälgede rea.

„Piksi, vanni! Kohe!“ hüüdsid Lily ja Kris üheaegselt. Emma jälgis neid kahte suurte silmadega, tehes täiendusi valgele lehele joonistatud kahele kriipsujukule - emale ja isale.