68. Üks ilus õhtu

Lõpuks ometi oli Emma hakanud öösiti magama natuke kauem kui kaks tundi järjest. Raatsimata väärtuslikku vaikusehetke niisama raisata, täitis Kris selle muusikaga. Lapsi ei häirinud, kui Kris raadio natuke valjemaks keeras. Lily´t ei häirinud muusika siis, kui tal polnud plaanis magada. Vastasel juhul andis ta oma soovist kiiresti märku. 

Taustaks retroajastu diskorütmid, keerles Kris mööda tuba, käes konjakipokaal. Ta oli pärast rottide linnast tagasitulekut leidnud Ennustaja-Emma baarikapist omajagu varusid. Joomatsüklisse langenud Max tühjendas pudelid üsna ruttu ja Kris tänas enda kaasasündinud ettenägelikkust, et oli õigel ajal taibanud parema kraami ära peita.

„Soovid ka,“ küsis ta vampiiritarilt, kes parajasti Ennustaja-Emma päevikut luges. Lily tõstis pilgu kirjaridadelt ja noogutas. Pärast kolmandat pokaali tantsis ta juba koos Krisiga nostalgiliste diskohittide saatel. Nad jäljendasid lapsepõlve muusikavideotest nähtud tantsuliigutusi, naersid ja lollitasid. Kõrvaltoas magavad lapsed ei lasknud ennast lärmist häirida ja magasid õndsat und.

Kui tantsuhoog oli raugenud ja disko asendus aeglase ballaadiga, heitis Lily Krisilt laenatud suleboa mehele kaela ümber ja tõmbas ta endale lähemale. Nad kõikusid kaelakuti keset põrandat nagu purjus teismelised klassiõhtul.

„Lily,“ sosistas Kris, „kas ma tohin sind suudelda?“

Lily heitis pilgu üle õla, kartes, et Piksi või Rotipoiss ootamatult toauksest sisse astuvad. Kui ta uuesti Krisi poole vaatas, oli maagiline hetk juba möödunud ja kõlasid ballaadi lõpuakordid. Nagu polekski vahepeal midagi juhtunud, hakkas Kris järgmise loo saatel tantsu vihtuma. Kas tõesti oli tema küsimus kõlanud vaid Lily kujutluses? Krisi näoilme muutus murdosa sekundiks. Ta kuulis seda mõtet. Kurat võtaks, ma pean õppima hääletult mõtlema, vandus Lily tugitoolile istuma vajudes. Tantsusoov hakkas asenduma unerammestusega. Kris tegi veel paar piruetti, tuikus siis Lily juurde ja astus tema selja taha, põimides käed ümber naise kaela. „Sinu väikeses peakeses on nii palju küsimusi,“ sosistas ta vampiiritari kõrva sisse, hääldades sõnu natuke pehmel keelel.

„Kuidas need küll sinna ära mahuvad?“

„Räägi,“ vastas Lily ja asetas enda käed Krisi omadele. „Räägi mulle, mis neetud teema sinu ja su ori... oren... o-ri-en-tat-si-oo-ni-ga on? Mul on keel nii sõlmes, kas tead!“

„Olgu peale,“ ohkas Kris. Ta kukutas ennast pehmelt Lily sülle ja vajutas naise sügavale tugitooli polstrisse. „Kui ma sulle päris ausalt vastan, siis...“ Kris hakkas idiootselt itsitama ja ahmis õhku. „See on nii tobe, et ma vist ikka ei julge sulle rääkida.“

„Sa juba naerad,“ vastas Lily. „Mida see enam muudaks, kui mina ka naerma hakkaksin? Siis me naeraksime koos.“

„Sul on õigus,“ vastas Kris. „Olgu, ma ütlen sulle. Asi on selles, et..." Kris tegi dramaatilise pausi, enne kui jätkas. "Mul pole ühtegi suhet olnud. Kogu elatud elu jooksul, mitte ainsatki.“

„Nii?“ Lily isegi ei muianud, naermisest rääkimata.

„Mis mõttes „ nii“?“ küsis Kris segadusse sattudes. Sellist reaktsiooni ta ei oodanud.

„Kas sa siis oled gei või mitte?“ täpsustas Lily. Teda ei huvitanud üldse Krisi rabav ülestunnistus, sest ennist vastuseta jäänud küsimus ei andnud kuidagi rahu. 

„Ma ei tea,“ vastas Kris. „Või, noh, ma arvasin, et olen ja kõik teised arvasid sama, aga tegelikult vist ei ole. Muidu ma poleks ju sinu käest seda küsinud, mida ma enne küsisin.“

„Miks sa arvasid, et oled?" jätkas Lily küsitlemist. Olles tihedalt kaelakuti koos meesterahvaga, kelles Lily kuni tänase päevani mehelikkust märgata ei osanud, tekkisid paratamatult mõned küsimused, sest olukord oli rohkem kui kummaline. "Okei, ma saan aru, miks teised nii mõtlesid – sinu riietusstiili nähes hakkab igaühel ajus vilkuma lilla hoiatustuluke, aga sa ise peaksid ometi teadma, kuidas asjad tegelikult on.“

„Sest..." Kris oli näo Lily juustesse peitnud ning tema sõnu võis vaevu kuulda. "Mäletad, sa nägid kaartidelt üht juhtumit minu minevikust?“ 

„Sind kasutati ära,“ ütles Lily. „Ärakasutajaks oli mees. Ma aimasin seda juba enne kaartide panekut. Sinu käitumise põhjal. Ära küsi, kuidas. Ma olen näinud asju. Liiga palju asju."

„Jah, nii juhtus. Kuna see oli kõige...“ Kris otsis õigeid sõnu oma mõtete väljendamiseks, „intiimsem kogemus, mis mul üldse kunagi kellegagi on olnud, siis arvasin ma, et olengi see, kelleks kõik mind peavad.“

„Aga nüüd sa enam seda ei arva,“ võttis Lily jutu lühidalt kokku. Kõik oli selge, rohkem sõnu polnud vaja. „Kas sa roniksid mu sülest maha? Ma ei tunne oma jalgu.“

Kris lahkus pisut vastumeelselt Lily soojast rüpest ja hakkas kassettides sorima. Tema tegevuse katkestas lapse nutt.

„Ole siin, ma lähen ise,“ ütles Kris ja tormas magamistuppa. Kui ta tagasi tuli, magas Lily tugitoolis sügavat und, kuldkollased juuksed vaibana üle käetoe rippumas. Kris oleks meelsasti veelkord vampiiritari pehmeid juukseid puudutanud, kuid ta jätkas ennist pooleli jäänud tegevusega, valides välja päevinäinud kasseti ajatute armastuslauludega. Valanud endale uue klaasitäie konjakit, sulges Kris silmad ning tantsis üksinda, kujutledes, et Lily on ikka veel tema käte vahel.