67. Kondiproov

Rändtsirkuse eestvedaja Albert oligi see prussakavuntsidega härra, keda alusetult hobusevarguses süüdistati. 

Ta reisis koos oma trupiga mööda maailma ringi ning artistide pidev vahetumine lühikese aja jooksul oli täiesti tavaline ja paratamatu nähtus. Tihtipeale jõudis mõni noor akrobaadineiu nädala-paari jooksul, mis  nad ühes kohas veetsid, armuda kohalikku noormehesse ja paikseks jääda. Mõnikord soovis trupiga liituda  uus ja huvitav artistikandidaat. Vahel soovis eluaeg mööda maailma rännanud tsirkuseartist lihtsalt puhata ja  tegeleda millegi muu, kui laval esinemisega. Näiteks hakkas üks kloun kingsepaks. Ta oli oma pika karjääri jooksul pidanud nii palju kordi iseenda ja teiste tsirkuseinimeste jalavarje parandama, et 

suutis seda tööd juba peaaegu kinnisilmi teha. Nõnda jäigi ta elama ühte väikesesse külakesse,  kogus seal kiiresti kuulsust ja varsti tulid inimesed tema juurde isegi suurtest linnadest, kingad näpu vahel, sest mujal lihtsalt ei suudetud sedavõrd kvaliteetset tööd teha.

Enne Maxi saabumist Alberti tsirkuses töötanud mustkunstnik oli jäänud eelmises peatuspaigas haledalt vahele, kui püüdis tühjaks varastada kullapoodi. Õigemini oli kulla vargus tal isegi õnnestunud, aga mustkunstnik tegi suure vea, viies väärtusliku kraami kohalikku pandimajja. Sealt läksid jutud kohe liikvele ja peagi olid politseimehed tema vaguni ukse taga.

Nüüd istus endine mustkunstnik vanglas ja Max sobis ideaalselt tema asendajaks, sest ükski tsirkus ei saanud jääda ilma silmamoondajata.

Albert soovis näha, kuidas Max oma etteastega hakkama saab. Ta lajatas lauale eelmisest  mustkunstnikust alles jäänud narmendava kaardipaki ja käskis sellega midagi ette võtta. Max sirvis mängukaarte ning kirtsutas põlglikult nina. „Need on ju täiesti tavalised kaardid,“ ütles ta.

„Mida sa siis ootasid? Taro kaarte?“ küsis Albert. „Noh, hakka pihta!“

Max hingas sügavalt sisse ja hakkas kaarte segama. Ta palus Albertil mõelda ühe kindla masti ja numbri peale. Seejärel ladus ta kaardid ühekaupa lauale, pildid pealpool. Kõik olid Ärtu viied, iga viimane kui kaart.

„Kuhu sa õiged kaardid panid?“ küsis Albert laua tagant püsti tõustes. „Näita varrukaid!“ Max  võttis rahulikult särgi seljast. Ta pööras pükste taskud pahempidi ja oleks ennast täiesti paljaks koorinud, kui Albert poleks vahele seganud ja palunud tal lõpetada 

„Olgu ma neetud,“ sosistas ta. Laual olid kõige tavalisemad mängukaardid. Ometi oli Albert just äsja oma silmaga näinud, et need kõik nägid välja ühesugused. Millal see uus mustkunstnik kaardid tagasi vahetada jõudis?

„Kas soovite veel midagi näha?“ küsis Max laialt naeratades. „Ma võin oma kõhu lõhki lõigata ja soolikad lae alla riputada. Või siis murda mõlemad käeluud ja need hetkega kokku kasvatada. Või...“

„Igor!“ hüüdis Albert. Hüüdmise peale astus vagunisse hiiglase mõõtu mees, kes oli ennist platsi peal Maxi ära tundnud. Ta mahtus vaevu uksest sisse ja hoidis ennast küürus, et pead mitte vastu madalat lage ära lüüa. 

„See härra siin soovib, et sa ta korralikult sõlme keeraksid,“ ütles Albert, osutades sardellijämeduse nimetissõrmega Maxi suunas. „Lase käia, Igor. Näita, mida sa teha oskad.“

Järgmine pooltund oli täis võikaid kondimurdmisi, mille vaatamine ajanuks südame pahaks ka kõige paadunumal sadistil. Sellist naudingut polnud Max enam ammu tunda saanud. 

Ma jään siia, mõtles Max, kui Igor tema koljut raudsete kämmalde vahel puruks pigistas. Isegi kui nad mulle esinemise eest sentigi ei maksa, tasub siia jääda ainult nende piinade nimel, mida hiiglane mulle tekitada suudab. See tunne on taevalik!