66. Vegan-veri

Keemik ei jäänud Lily viimaseks kliendiks. Kaartidelt abi küsijaid tekkis üha rohkem. Enamasti meenutasid nad heldimusega Ennustaja-Emmat ja imetlesid Lily hämmastavat sarnasust kadunukesega. Tütar olevat kui ema koopia. See tõestab veelkord, et inimesed näevad seda, mida nad näha tahavad ja kuulevad seda, mida nad kuulda soovivad, mõtles Lily klientide sõnade peale soojalt naeratades.

Pisike Emma sai endale vankri, riided ja toidu. Teised lapsed ei jäänud samuti nälga ega paljaks. Mis veel parem, keemik täitis oma lubaduse ning tõi Lily´le vereasendaja. See maitses natuke teistmoodi kui jook, millega vampiiritar harjunud oli, meenutades kummalisel kombel päris ehtsat verd.

„Kui palju see maksma läheb?“ uuris Kris umbusklikult segu nuusutades ja maitses seda, enne kui Lily´le proovida andis.

„Katseeksemplari eest ei taha ma midagi,“ vastas Erik. „Kui veri ennustajanaisele sobib, siis võime sõlmida mingisuguse kokkuleppe edaspidiseks.“ Keemik võttis taskust kokkuvolditud raamatulehe ja ulatas Krisile. „Tõin tagasi, nagu lubatud sai,“ ütles ta.

„Kui küsida tohib, siis mida need ladinakeelsed nimetused retseptis tähendasid?“ uuris Lily.

„Erinevaud taimi,“ vastas Erik lihtsalt. „See, mille ma sulle kokku keerasin, on vegan-veri.“

„Vegan-veri?“ kordas Kris naerma puhkedes. „Sa saaksid seda müües rikkaks! Mõtle, taimetoitlased saaksid hakata jõulude ajal verivorsti sööma.“

„Ma olen juba mõelnud selle võimaluse peale,“ vastas Erik kerge muigega suunurgas. „Võib-olla hakkangi asendusvere tootmisega põhjalikumalt tegelema. Kõigepealt pakuksin verd meditsiinilaboritele, sest erinevalt varasematest katsetustest tundub see versioon asendusverest täitvat kõiki päris vere funktsioone. Ja kui nad hakkavad seda tõepoolest doonorvere asemel kasutama, peame tulud omavahel ära jagama. Ilma teieta poleks ma vegan-vere tegemiseni jõudnud.“

Ja lähebki nii, nagu ma talle ennustasin, mõtles Lily. Tema mõtteid pealt kuulanud Kris noogutas vaevumärgatavalt.

„Kui küsida tohib,“ lausus ta keemikule lähemale astudes, „miks te siia tulite? Te ei tundu üldse sellise inimesena, kes usuks kaartidelt ennustamist, UFO-sid, haldjaid ja päkapikke.“ Tahtmatult tekkis Lily vaimusilma ette kujutluspilt päkapikust, kes satub tulnukaröövi ohvriks keset kaardiladumise seanssi. 

„Uusaastalubadus,“ vastas Erik. „Olin endale aasta alguses koostanud nimekirja asjadest, mida peaksin oma ülejäänud elu jooksul ära tegema. Nimekirja viimaseks punktiks oli ennustaja juures käimine.“

„Mis oleks pidanud juhtuma pärast kõigi nende asjade tegemist?“ küsis Lily, aimates vastust juba ette.

„Ma oleksin pidanud lahkuma väikese ilutulestiku saatel,“ vastas keemik siiralt. „Aga te olite mulle põneva retsepti kaasa andnud ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Lihtsalt pidin proovima. Tundub, et see õnnestus ja mu elule võib tekkida uus eesmärk.“

„Me päästsime teie elu,“ ütles Kris. „Vere hinnaga.“

Erik naeris Krisi sõnade peale vaoshoitult ja pani lauale visiitkaardi. „Ma annan teile oma telefoninumbri. Helistage, kui verejanu tekib,“ ütles ta enne minekut.

Kris ja Lily vaatasid sõnatult keemiku järel sulgunud ust ja esikulauale jäetud lipikut.

„Lily, meil on probleem,“ ütles Kris esimesena. „Kellelgi meist pole telefoni.“

Veel enne, kui Lily midagi vastata jõudis, jooksis esikusse Piksi, kes hakkas kätega vehkides närviliselt häälitsema. Kris jooksis tuppa Emma juurde ja tardus ukse juures. Ta ei suutnud oma silmi uskuda – beebi hõljus voodi kohal õhus, lalisedes õnnelikult, nagu oleks tegemist maailma kõige toredama tegevusega. Krisile järgnenud Lily lükkas

mehe eest ja tormas voodi juurde. Ta sirutas käed üles ja üritas last sülle võtta, kuid Emma polnud toimuvaga üldse rahul. Ta hakkas nutma ning vehkis käte ja jalgadega, vajudes aeglaselt allapoole nagu tühjaks voolav õhupall. 

„Vähemalt pole ta nähtamatu,“ lausus Kris, kui Lily oli lapse endale sülle võtnud ja vaikselt kussutades teda rahustada püüdis. „Mõtle, kui me peaksime nähtamatul lapselmähkmeid vahetama. Kuidas olla

kindel, et mähe vale otsa ümber ei satu?“

„Pühkida peput, mis sul eest minema lendab, on samuti keeruline,“ vastas Lily. „Igatahes on nüüd selge, et Emma kuulub samuti eriliste hulka.“

„Eksinute,“ parandas Kris. „Kerge ei saa tal olema ja igavuse tundmiseks ei teki samuti võimalust.“

„Meil ka mitte,“ sõnas Lily. „Kas me peame õues jalutades Emmale nööri jala külge siduma, et ta vankrist minema ei lendaks?“

„Vankris on turvarihmad,“ tuletas Kris talle meelde. „Tundub, et lendavad lapsed pole kuigi haruldased.“ Nähes Lily´t naermas ei suutnud temagi tõsiseks jääda. Ainult Piksi põrnitses Emmat mossis näoga, tundes kadedust selle üle, et temal nii lahedat võimet polnud.