65. Reekviem hobusele

Pärast kaheksa päeva pikkust pummeldamist ärkas Max teeäärses võsas, prügi ja kaltsude keskel. Hingematva leha järgi otsustades oli keegi mõnda aega tagasi ära surnud ning meelitas nüüd kohale parvede kaupa kärbseid. Max võis olla küll surematu, aga sellel hetkel oli ta päris kindel, et sureb haisu kätte ja liitub kohaliku lehkajaga. Ta ajas ennast vaevaliselt käpuli ja oksendas. Peavalu oli väljakannatamatu ning maomahla maitse ei tahtnud suust kuidagi kaduda. Läheduses polnud ühtegi kohta, kus oleks leidunud vett. Isegi porilompi ei olnud nägemisulatuses. Max üritas uuesti püsti tõusta. Seekord tal see isegi õnnestus. Magu oli tühi ja põis ootas kannatamatult oma järjekorda. Saanud nende toimingutega ühele poole, üritas Max riietelt mustuse maha pühkida, taipas oma tegevuse mõttetust ja hakkas siis ettevaatlikult mingis suunas liikuma. Kuhugi pidi ta ju lõpuks välja jõudma. Enne lahkumist jõudis Maxi aju registreerida tõsiasja, et tema puhkepaiga vahetus läheduses lamas ammusurnud hobuse poollagunenud korjus.

Eemalt paistsid vagunelamute read ja mahukate järelhaagistega veoautod. Keset vagunitega ümbritsetud platsi käis äge vaidlus. Rohke karvakasvuga õnnistatud matsakas naisterahvas karjus lühikest kasvu mehe peale, kes nägi välja nagu pikkade vuntsidega rannapall. Vaatemängu oli kogunenud vaatama kireva väljanägemisega seltskond. Nad tundusid olevat tsirkusetrupi liikmed. Olemas olid nii klounid kui hiiglased, kääbused ja akrobaadid.

„Mina pole su hobust varastanud!“ kaitses ennast vuntsidega mees. "Küllap lasi ta sul ise jalga. Kaua üks loom ikka peksu kannatada jõuab.“

„Maha müüsid ta! Turule viisid ja lasid lihaks teha!“ jäi naine endale kindlaks. Teda jälgides leidis Max ennast mõtlemas, et üsna vähese pingutusega suudaks naine endale sama vägevad või veel pikemad vuntsid kasvatada,  kui tema vastas seisval härral. Max köhatas ja kõigi pilgud pöördusid tema poole.

„Tere,“ ütles Max sissejuhatuseks, otsides salamisi vaguni nurgalt tuge, et mitte sinnasamasse näoli maha kukkuda. „Ma nägin seal eemal võsas hobuse korjust. Minge vaadake, äkki tuleb tuttav ette.“

Karvase näoga naine kahmas seelikust kinni ja tõttas paljaste jalgade välkudes Maxi osutatud suunas. Platsile jäänud inimesed tundusid olevat natuke pettunud, et tüli nii kiiresti lahenduse leidis. 

„Kes sa selline oled?“ küsis vuntsidega mees teda umbusklikult põrnitsedes. „Lõid hobuse ise maha, jah?“

„See hobune heitis hinge juba ammu enne minu saabumist,“ vastas Max. „Ma ei tea, kes ma praegu olen. Tean vaid seda, kes ma olin. Silmamoondajana sai elatist teenitud päris hea mitu aastat.“

„Mustkunstnik?“ taipas vuntsidega mees. „Ja mis siis juhtus? Kas tuvid heitsid hinge või aeti küülikud vardasse?“ 

„Kaardipaki andsin ära, et lastele süüa osta,“ tunnistas Max. Tal oli liiga halb olla, et hakata mingeid valesid välja mõtlema. Kuna tundus  et kohalikud hakkasid tema olemasolusse tasapisi leebemalt suhtuma, küsis Max: „Kas keegi saaks mulle vett tuua?“ 

„Kus su lapsed on?“ küsis nüüd üks kääbustest, kes sarnanes natuke rottide linnas nähtud portjeele. Samas tundusid kõik väikesed inimesed Maxi silmis üsna ühte nägu olevat. 

„Kusagil...“ vastas Max. „Ma ei sooviks seda lugu praegu rääkima hakata. Pean kõigepealt iseendas selgusele jõudma. Aitäh!“ Tänusõnad olid mõeldud väikesele tüdrukule, kelle kõhna keha kattis jahedast ilmast hoolimata ainult napp roosa sädelev trikoo. Ta tõi nõtkelt hüpeldes Maxile veekruusi, mis oli tüdruku keksimise tõttu pooleldi tühjaks loksunud. 

„Sa oled ju Max!“ müristas äkki üks laiaõlgne mees, kes just nagu majakas keset merd kõigi teiste peade kohal kõrgus. „Sa oled see keigar, kelle etenduste ajal pealtvaatajate taskud alati tühjaks tehti!“

„Mina ise,“ tunnistas Max ja püüdis publiku ees kummardada, aga hakkas seda tehes uuesti öökima. Kuna magu oli juba tühi, ei tulnud sealt enam midagi peale vastiku maitse, mida Max just äsja suust välja loputada oli 

üritanud. 

„Kui sa meie tagant midagi varastad, topin su peadpidi elevandile persse. On selge?“ ähvardas märkamatult tagasi tulnud karvane tädi. „Oli jah minu hobune,“ teadustas ta ülejäänud rahvale. „Kurat seda teab, miks ta maha kärvas. Kahju raipest."

„Võta Max endale uueks hobuseks,“ soovitas klounikostüümi kandev mees. Tema kiilakas pealagi läikis sama eredalt kui pikkade ninadega punased kingad.

„See?“ küsis naine Maxi poole osutades. „Ta näeb veel rohkem koolnud välja kui mu hobusekronu, rahu tema hingele.“

„Aga ma ei sure,“ lausus Max, silmis helkimas kummaline säde. „Ükskõik, mis minuga ei

juhtuks, ma lihtsalt ei sure.“

Artistid vahetasid pilke. „See tähendab, et me võime su kõrgelt alla visata, mõõgaga läbi torgata ja pooleks saagida, aga sa jääd ikka ellu?“ küsis vuntsidega mees mõtlikult.

„Täpselt nii,“ kinnitas Max nii uhkelt, kui seda tema armetu välimus vähegi lubas.

„Sellisel juhul... On sul äkki tööd vaja?“ Vuntsidega mehe peas oli tekkinud plaan ja Max aimas juba ette, et see plaan ei meeldi talle. Kuid alati andis korraldada läbirääkimisi.