114. Emma

Hommikul jõudis läbimärg külmast värisev Emma tagasi baasi. Ta hiilis nähtamatuna ümber maja, vaatas kustunud tuleriita ja suletud uksi. Kõik vist magasid veel. Emma hiilis ettevaatlikult sisse ja hakkas märgi riideid seljast võtma. Õnneks vedeles siin piisavalt kuivi mundreid, millega külmetavat keha katta. Kui Emma oli riided vahetanud, astus lattu Rotipoiss. 

"Ah sina," ütles ta pettunult. "Ega sa Inglisilma pole näinud?" 

"Tore sind ka jälle näha," vastas Emma. "Miks sa meiega kaasa ei tulnud?" 

"Ma..." alustas Rotipoiss, kuid jäi ehmunult vait, kuuldes väljast püssitärinat. Ta jooksis õue, Emma tihedalt kannul. Õnneks polnud keegi baasi vallutama tulnud. See oli kõigest Inglisilm, kes oma viha solgiauku visatud lapsetapjate peal välja elas. 

"Nad olid juba enne surnud," ütles Rotipoiss. "Hoiata teinekord ette, enne kui paugutama kukud. Ma juba mõtlesin, et nende sõbrad tulid meile kätte maksma."

"Las tulevad. Kuule jätkub," vastas Inglisilm sõjakalt, kuid tema näost võis näha hirmu. Valutav keha tuletas liiga hästi meelde, kui tugevad tema vastased tegelikult olid. 

"Seda et... Kas ma tänasin teid selle eest, et need raiped maha nottisite?"

"Ei tänanud," vastas Emma. "Ega ma seda sinu pärast teinud. Lastest oli kahju." 

Inglisilm surus hambad kokku ja tuhises Emmast mööda. Rotipoiss järgnes talle, nagu polekski Emmat üldse olemas. Ennast reedetuna tundev tütarlaps jäi üksinda keset tagahoovi seisma. Isegi Rotipoiss ei tahtnud temaga enam suhelda. Millega Inglisilm ta küll ära võlus? Aegamisi nähtamatuks muutudes sammus Emma tunneli sissekäigu suunas. Kui selles maailmas polnud kellelgi teda enam tarvis, siis tuli minna mujale. 

Rotipoiss märkas Emma kadumist alles lõuna ajal. Kuna Miikaelil oli tõusnud palavik, jätkus temal ja Inglisilmal paariks tunniks tegevust, enne kui laps lõpuks uinus. 

"Äkki läks Emma tagasi lastekodusse, isa juurde," arvas Inglisilm taskuid kobades. Praegu oli hull tahtmine suits ette panna ja tal olid mõned eriolukordade jaoks hoitud, aga neid polnudki enam. "Rotipoiss, anna kohe tagasi! Sa ei suitseta!'

"Ma pole võtnud," vastas Rotipoiss. "Kris on meil see suitsuvaras. Küllap jõudis matuse ajal su taskud tühjaks teha." Sügavalt ohates lisas ta: "Emma oli kuidagi liimist lahti. See, et ta ilma Krisita tuli, polnud tema puhul normaalne. Tal tundus mingi mure olevat."

"Tema vanuses ainult mured ongi," rehmas Inglisilm käega. "Peaks selle targa mehe tagasi kutsuma, kes Miikaeli kokku lappis. Äkki suudab palavikuga ka midagi teha."

"See mees oli Päikesetõus," vastas Rotipoiss. "Ma võin ju minna ja ta uuesti siia kutsuda, aga midagi peaks vastu ka andma. Ega nad paljast õhust ela."

"Nemad?" küsis Inglisilm.

"Päikesetõus elab koos Krisi vennaga, kes on voodoo preester," seletas Rotipoiss.

"Põrunud perekond," kommenteeris Inglisilm. "Hakka juba minema, kaua sa heietad seal."

Rotipoiss moondus näriliste karjaks ja jättis endast maha tühjad riided, kuid mitte saapaid. Inimesena käis ta paljajalu nii palju kui vähegi võimalik. 

Enne maanteele jõudmist hargnes rotikari kaheks. Üks salk läks otsima Päikesetõusu, teine Emmat.