112. Kood

Tagasi lastekodusse jõudes leidis Kris eest korras toad ning vanu multifilme vaatavad lapsed. Aga Lily't ja Kristoferit polnud kusagil näha. 

"Tädi ütles, et ta käib korraks ära ja me saame hakkama, sest sa lubasid varsti tagasi tulla. Aga sa olid nii kaua ära," ütles väike tüdruk, keda Kris oli Kristoferi eest hoiatanud. "See imelik laps on ikka keldris ja uks on kinni. Me ei tohi teda vaadata."

"Ei tohi, aga proovisite ikka," sõnas Kris. Ta tundis, kuidas kõhus õõnsaks tõmbas. "Kas ta jättis mulle mingi kirja või palus midagi edasi öelda?"

"Ta ütles, et vaata arvutisse ja parool on sinu sünnipäev," oli teine, natuke vanem tüdruk abivalmis. "Millal su sünnipäev on?" 

"Suvel," vastas Kris. "Palun laske mul nüüd vaadata, millise teate Lily mulle jättis." Ta lootis, et Lily ei unustanud öelda, kuidas Kristoferi juurde pääseda. 

"Minu sünnipäev on samuti suvel," jätkas tüdruk. "Praegu ongi suvi. Kas meil on täna sünnipäev?"

"Kus üllatus on, mille sa tuua lubasid?" segas vahele väiksem tüdruk. 

"Homme on sünnipäev ja siis tuleb üllatus ka," lubas Kris, vandudes mõttes iseennast, et oli suutnud lastele lubatud üllatuse täiesti ära unustada. "Minge vaadake, mida poisid teevad." Tüdrukud jooksidki kisades ja teineteist nügides poisse otsima.

"Issil on homme sünnipäev!" hõiskas vestlust pealt kuulanud Emma.

"See on alles homme. Mine hoia palun lastel silma peal," vastas Kris, kuid Emmast polnud nii kerge vabaneda. "Homme on esimene august. Kas see on tõesti sinu sünnikuupäev?" küsis Emma igaks juhuks üle. 

"Mu sünnipäev on juunikuu lõpus, mitte augustis," täpsustas Kris ja taipas, et oli ennast sisse rääkinud. Kuidas see tüdruk teadis, et praegu oli algamas augustikuu? Tal polnud ju kalendrit. Tõenäoliselt oli Emma seda järeldanud teeäärtes kasvavate marjapõõsaste järgi, mis hakkasid juba esimesi vilju kandma. 

"Tead, mine juba. Mul on vaja natuke asju teha," viipas Kris tõrjuvalt käega. "Kui soovid, võime homme sinu sünnipäeva ka tähistada."

"Sa ei tea, kuna mul sünnipäev on," heitis Emma solvunult üle õla. "Ole siis üksi ja mine nunnuta oma nahkhiirt, mul on jumala ükskõik. Ükskõik mida ma teen, ikka pole see sinu jaoks küllalt hea."

"Emma, ei ole nii!" hüüdis Kris ahastavalt, kuid tüdruk oli juba nähtamatuks muutunud ning koridoris oli kuulda tema eemalduvaid samme. Jäi üle vaid loota, et hormoonidetulvas vaevlev teismeline kiiresti maha rahuneb. 

Kris tõmbas kätega üle juuste, tegi kanna peal täispöörde ja jooksis kiiresti arvuti taha. Õnneks mäletas ta veel iseenda sünnikuupäeva ning sai ilusti sisse logida. Lily oli jätnud teate et läks toitu otsima ja jättis kirja lõppu neljakohalise numbri.Arvutis leidus veel palju huvipakkuvat infot, kuid Kris otsustas siitilmast lahkunud venna järel nuhkimise hiljemaks jätta. Loodetavasti oli kirja lõppu jäetud uksekood, mitte Lily enda sünnikuupäev. Krisil polnud õrna aimugi, millal Lily sündinud oli ja kui vana ta olla võis, kuid nende numbrite järgi võinuks teda päris hästi säilinud naisterahvaks pidada. Vampiiri puhul polnud see muidugi imekspandav.

Keldri ukse kõrval oli tõepoolest väike numbritega ristkülik. Kui Kris koodi sisse pani, klõpsatas lukk lahti ja ta sai sisse minna. Klaaskirstudest kumas kummituslikku ainist valgust ja Kris ei suutnud leida lambilülitit. Igaks juhuks püüdis ta vältida Sidi kirstust möödumist. Ta oli unes näinud, kuidas vend teda läbi paksu klaasi oma jäähallide silmadega jõllitab. Parem oli mitte kontrollida, kas ta ka päriselt oli silmad avanud või viibis endiselt surnute ilmas.

Kristofer kössitas enda pesas ja tundus magavat. Nähes Krisi tulemas, puges ta tekkide vahelt välja. 

"Ootasid juba?" küsis Kris. Ta silmitses ust, mille kaudu sai akvaariumisse Kristoferi juurde. Samasuguse koodlukuga. Kas ka samasuguse koodiga? Jah, nii see oli. Sellises ebaturvalises kohas hoiti siis eksinutest lapsi, kellest mõne intelligentsus võis ületada professori oma. Piisanuks ainult ühe koodi äraarvamisest, et pääseda kõikjale. Ka selle ukse taha, mida ei avanenud isegi eriolukorras. Oli täielik vedamine, et need pisikesed ei viitsinud keldrisse pääsemiseks rohkem vaeva näha.

"Emme?" küsis Kristofer. See olend oskas rääkida! Tema hääl oli vaikne ja peenike nagu väikesel lapsel.

"Emme läks sööma, ta tuleb varsti tagasi," lohutas Kris. "Kas sul on samuti kõht tühi?"

Libliklaps raputas pead. "Välja," ütles ta. Oli  arusaadav, et ta ei soovinud enam kauem üksinda keldris istuda, olles näinud, et väljas on elu. 

"Äkki ootad natuke. Seal on teised lapsed, kes sind kohe torkima hakkavad. Me võime ju siin juttu ajada," vastas Kris. Ülevalt oli kuulda laste hääli. Varem või hiljem oleksid nad tulnud keldrisse teda otsima. Oli vaja kiiresti midagi välja mõelda. 

"Tead, ma lasen su siit välja ja mängime üht mängu. Ma lähen välja, loen sajani ning sina peidad seni ennast ära."

Kristoferi huuled liikusid hääletult loendades.

"Ei, mina loen ja sina peidad," kordas Kris. "Ma lähen nüüd lugema, sina otsi hea peidukoht."

Hääled olid juba päris lähedal. Kris lükkas keldriukse enda järel kinni ja ütles lastele: "Aga meie mängime peitust. Minge kähku peitu, ma loen sajani."

"Kas see karvane laps peitis ennast juba ära?" küsis erkpunaste silmade ja valge nahaga albiino poiss. 

"Peitis ja tuleb ise sind otsima, kui sa kiiresti ei tee," vastas Kris. Ta toetas selja vastu seina, sulges silmad ja hakkas sosinal numbreid lugema. Olles jõudnud sajani, läks ta keldrisse tagasi.