110. Eriliste laste kodu

Lastekodu ruumides käis vilgas tegevus. Need lapsed, kes ülestõusu ajal hoolikalt peitu pugesid ja Inglisilmaga kaasa ei läinud, olid nüüd terves majas juhtimise üle võtnud. Kõikjal valitses kohutav segadus. Põrandat kattis paks prügikiht, mis oli tekitatud ainult ühe ööpäeva jooksul. Laboris mullitasid teadmatu koostisega segud. Arvutiekraanidel jooksid multifilmid ja köögis oli kõik vähegi magus kraam peaaegu otsa saanud. Õnneks asus lastekodu eraldi kütusetehasest ja kassitoidu vabrikust. Kes teab, mida seal oleks veel korraldatud. 

Samal ajal, kui Kris lapsi ühekaupa üles otsis, läks Lily koos Kristoferiga keldrisse kärbsevarusid otsima. Kuivatatud kärbsed olid libliklapse lemmikud. Õnneks seisid kõik karbid Kristoferi toiduvarudega samas kohas. Sama ei saanud öelda aga kunstvere kohta. Külmik, milles kunstverd hoiti, oli katki. Uks rippus hädavaevu ees, riiulid vedelesid maas ja terveks jäänud pakid verevarudega olid jõudnud lootusetult hukka minna. 

Lily vaatas, kuidas libliklaps ahnelt sõi ning püüdis ignoreerida üha suurenevat näljatunnet. Olukord polnud veel päris lootusetu. Max oli pakkunud Lily'le oma verd. Iseasi, mida Päikesetõus sellest arvata võis. Teine võimalus oli hakata uuesti jahil käima, aga siis oleks ta pidanud toitu otsima teistest maailmadest, sest siin oli inimesi vähe ja vampiiritar oleks varem või hiljem vihaste talunike saagiks langenud. Isegi Sidi kindluses õndsas teadmatuses elades teadis ta, kuidas kohalikud vereimejatesse suhtusid. Igor oli hommikuti uudiseid ette lugedes andnud päris põhjaliku ülevaate. 

Kus Igor praegu viibida võis? Laipa polnud kusagil näha. Järelikult põgenes koos teiste ellujäänud töötajatega. Küllap leiavad varsti endale uue peremehe, mõtles Lily.

"Ma pean need tegelased baasi kaasa võtma," ütles Kris keldrisse tulles, kannul viis algkooliealist põngerjat. "Nad on siin nii palju pahandust teinud, et ma ei julge neid enam omapead jätta."

"Viid Inglisilmale uued sõdurid?" lipsas tahtmatult üle Lily huulte. Krisi silmades välgatas korraks tume helk, kuid ta hoidis ennast tagasi ega vastanud sõnagi. Laste kuuldes polnud tarvis tüli üles kiskuda. 

"Nii nunnu loomake!" hüüdsid väikesed tüdrukud ja tahtsid tormata Kristoferit paitama. Libliklaps jättis söömise pooleli ja puges peitu oma turvalisse pessa klaasi taha. Kuigi uks jäi tema järel lahti, ei jõudnud tüdrukud talle järgneda, sest Kris oli neil varrukatest kinni haaranud. 

"Ei tohi! Ta pole loom," keelas Kris. "Ta on väga eriline laps, kes kardab tavalisi lapsi. Kui teda kiusata, juhtub midagi väga hirmsat."

"Aga me ei tahtnud kiusata, ainult pai teha," õigustasid ennast tüdrukud. Kolm poissi, kes jäid keldri sissekäigu juurde ootama, itsitasid kahjurõõmsalt. 

"Tema jaoks on pai tegemine ka kiusamine, sest ta kardab," selgitas Kris kannatlikult. "Ei puutu, vaatate eemalt. Kui ta teiega harjub, siis tuleb ise teie juurde. Aga sellisel juhul ka ei näpi  on selge?"

"Aga mis siis juhtub?" küsis üks poistest. Vastuseks tekitas Kris avatud pihule leegitseva palli. "Kujutle nüüd, et see on palju suurem ja siis plahvatab." Pall lendas sädemetena laiali, nii et poiss ehmunult eemale hüppas. "Vot nii juhtubki. Ta on armas, aga väga ohtlik. Olge ettevaatlikud, muidu..." Kris jäljendas käsi üles tõstes pommi lõhkemist. "Pauh!"

Ehmunud lapsed ainult noogutasid vaikides. Neil polnud enam vähimatki tahtmist Kristoferit torkida. 

"Lähme," kutsus Kris. "Hakkame ees minema, küll nad tulevad järgi."

Kristofer ootas, kuni lapsed olid ära läinud, ning piilus oma pesast välja. Tekkide seest tõusis suitsuvine. Hetk hiljem kustutas laest alla langev kunstvihm tulekahju. Lily otsis libliklapsele kuiva teki, lukustas puuri ukse ja ütles Kristoferile: "Oota siin, ma tulen kohe tagasi."

Kris ja lapsed ootasid väljas. Lily kõndis ukse juurde, vaatas Krisile silma ja ütles: "Mine, ma jään Kristoferiga siia."

"Aga..." alustas Kris ja jäi siis vait. Ta kõndis lähemale ning küsis vaikselt: "Kardad, et lapsed teevad talle liiga?" 

Lily noogutas. "Tema võib lastele veel rohkem liiga teha. Ja mitte ainult neile."

"Sa ei saa teda igavesti siin vangis hoida."

"Kris, sa võid iga päev tulla teda vaatama." 

"Aga kui me kolimegi siia? Lapsed ei pea elama baasis, kus pole korralikke voodeid ega sooja vett. Oleme kõik siin, hoiame Kristoferit esialgu teistest eemal ja harjutame tasapisi inimestega."

Mõttel oli jumet. Kui keegi lastel silma peal hoidis, võisid nad tõesti lastekodusse edasi jääda. Lastekodust oleks nõnda saanud täiesti tavaline kodu väga eriliste laste jaoks. 

"Olgu, proovime," nõustus Lily. "Lase nad tuppa tagasi. Hoian nii kaua lastel silma peal, kuni baasis ära käid."

"Ma teen kiiresti," lubas Kris ning hüüdis: "Plaanimuutus! Nüüd lähete kõik sisse tagasi ja koristate selle jama ära, mis te vahepeal tegite. Ma tulen tagasi ja kontrollin!"

Lapsed loivasid nurisedes ukse poole. Et nende tuju tõsta ja motivatsiooni anda, lisas Kris: "Kui ära koristate, toon teile baasist üllatuse."

"Üllatus!" hõiskasid lapsed uksest sisse tormates. Ei neil ega Krisil endal polnud õrna aimugi, mis see üllatus olla võiks.