107. Üki, kaki, kommi, nommi

Baas oli ilma lasteta tühi ja kõle. Kummituslikud autoromud vedelesid õuel ja tunnelisuu mustendas nagu põrguvärav. Kõik peale Krisi magasid. Suitsetades Lily käekotist varastatud sigaretti, silmitses Kris tunnelit, justkui lootes, et lapsed koos tema tankiga tagasi sõidavad. Ta oli püüdnud magada, kuid nägi jubedat und. Unes olid sõdurlapsed need, keda sihikul hoiti. Seina äärde rivistatud mudilaste ees kõndis musta suusamaskiga mees, seljas musta värvi munder ning jalas tanksaapad. Must mees joonistas iga lapse laubale punase täpi ja hakkas siis püssitoruga osutades salmi lugema: "Üki, kaki, kommi, nommi..."

Üles ärgates oli Kris üleni külma higiga kaetud. Karma, öeldi selle kohta, kui keegi oma tegude eest õiglase tasu sai. Aga nad olid ju nii pisikesed, nende elu oleks pidanud veel kaua jätkuma!

Tunnelist paistis ähmane tuluke, mis tuli iga hetkega üha lähemale. Valguse liikumise põhjal võis arvata, et tegemist oli pealambiga. Hoides igaks juhuks ennast rünnakuvalmis, seisis Kris tunneli ette ja ootas, kuni tulija nähtavale ilmus. See oli ju Inglisilm! Ta oli verine, räbaldunud riietega ja lonkas. Süles hoidis Inglisilm poissi, kes oli baasis autosid parandanud. 

"Kris..." ütles Inglisilm hingeldades. "Anna andeks, hipitank jäi... maha..." Ta pani teadvusetu poisi muru peale lamama ja vajus tema kõrvale põlvili. "Surnud, kõik on surnud... kõik peale Miikaeli." 

Miikael avas silmad ja raporteeris sosinal: "Esimeses rühmas seitse hukkunut, teises rühmas kuus hukkunut ja üks vigastatu. Vaenlaste kaotused teadmata."

Kris kompis kiiresti poisi keha üle ja avastas, et lapsel võisid olla mõned luumurrud. Teda ei tohtinud liigutada. Kes teab, kui palju kahju süles tassimine juba teinud oli. Inglisilma jalg näis olevat välja väänatud aga terve. Haavad polnud kuigi sügavad. 

"Meil on arsti vaja," otsustas Kris. "Minu teadmistest jääb praegu väheks."

Inglisilm värises üleni ja kordas üha uuesti sõna: "Surnud, surnud..."

"Sina oled elus ja Miikael samuti," lohutas Kris. "Ma lähen korraks ja palun Rotipoisil abi tuua."

Inglisilm tõstis pea ja vaatas Krisile silma. "Üki, kaki, kommi, nommi..."

Nii et see polnudki uni. Must mees oli päriselt lugenud seda salmi, enne kui kolmteist last järjest teise ilma saatis. Miks nad enda kaitsmiseks võimeid ei kasutanud? 

"Ma ei lubanud," vastas Inglisilm Krisi mõtetele. "Olin öelnud, et röövretkede ajal võivad nad oma võimeid kasutada ainult siis, kui mina loa annan. Aga ma ei lubanud, sest..."

Sest samal ajal, kui üks must mees salmi luges, hoidsid teised Inglisilma kõrvalruumis kinni. Ta ei saanud karjuda ega ennast kaitsta. Mõtete lugemisest ja unenägudes käimisest polnud vähimatki abi nende kolme vastu, keda vähimalgi määral ei huvitanud, kellena Inglisilm oli sündinud.

"Ära Rotipoisile räägi," palus Inglisilm Miikaeli kõrvale vajudes. "Lihtsalt unusta ära. Kõik, mida nägid."

Kris noogutas vastuseks ja jooksis baasi. Ta oli peagi tagasi esmaabi varustusega. Samal ajal tormas musta vaibana läbi muru voolav rotikari abi kutsuma. 

"Ma lähen tagasi," tõotas Inglisilm. "Ma lähen tagasi ja põletan nad elusalt. Ei, ma rebin neil sisikonna seest ja sunnin iseenda soolikaid sööma. Ma..."

"Kuskile sa ei lähe," vastas Kris. Ta seisis ukse ees ja valvas. Iial ei võinud kindel olla, kas vaenlased jäid teisele poole piire või pidasid vajalikuks järele tulla. Inglisilma jutu põhjal võis järeldada, et tegemist oli konkurentide vahelise jõukatsumisega. Teine röövsalk võitis. 

Appi kutsutud Päikesetõus oli asetanud Miikaeli baasist leitud kanderaamile ja ta katuse alla toonud. Asjatundlikult poisi kallal askeldades ei rääkinud ta palju. Koer kössitas laua all, mille oli teadvusetult lamav poiss koos kanderaamiga. Bob urises vaikselt, jälgides pingsalt varustuselao suletud ust. Ukse taga magasid päevaund Lily ja Kristofer.

"Luud on paigas, aga paranemisega läheb aega, nii umbes paar tundi," ütles Päikesetõus ja sirutas kangeks muutunud selga. 

"Paar tundi?" ei uskunud Kris oma kõrvu. 

"Nojah. Ma andsin poisi kehale käsu taastada oma endine olek, aga enamasti läheb natuke aega, kuni info kõigile rakkudele pärale jõuab," seletas Päikesetõus. "Bob, mida sa näed seal?"

"Seal on mu ema koos minu uue vennaga," vastas Emma. Ta oli alles ärganud teismelistele ainuomasest lõputust unest. Emma jaoks algas hommik alles siis, kui teised valmistasid juba õhtusööki. 

"Koos sinu uue vennaga?" kordas Päikesetõus kulmu kortsutades. "Kas sa mõtled seda tegelast, keda lastekodu keldris hoiti?"

"Mhmh," noogutas Emma. "Ta on nüüd suures purgis ja magab."

Tavaliselt Päikesetõus ei vandunud, aga nüüd tõi ta kuuldavale päris mitu roppust. 

"Kui kedagi hoitakse viisteist aastat kinni kuulikindla klaasi taga, siis võiks ju selleks olla mõjuv põhjus?" küsis Päikesetõus, kui oli vandumise lõpetanud. Kris vaatas teda arusaamatu pilguga. "Mida sa sellega öelda tahad?"

"Et me jagame praegu sama katusealust granaadiga, millelt on splint küljest tõmmatud," vastas Päikesetõus. Ta kutsus koera endaga kaasa ning hakkas kiiresti välisukse poole minema. "Mina kaon siit ja soovitan teil sama teha, kuni ta veel magab."

Kui Päikesetõus ja Bob olid läinud, jäid toasolijad üksteisele otsa vaatama. 

"Issi..." alustas Emma, kuid Kris tõstis tõrjuvalt käe. "Rahu, kõik on korras. Ta pingutas üle, asi pole sugugi nii hull."

"Keda te seal hoiategi?" sekkus nüüd ka Inglisilm. "Ega ometi seda eksinut, keda lastekodu omad neutronpommiks nimetasid, sest ta pidi hävitama kõik elava?"

"Teda jah!" hüüdis Kris kannatust kaotades. "Äkki aitab juba?"

"Vahet pole," lausus Inglisilm väsinult tagasi pikali vajudes. "Las tapab. Lähengi tagasi oma õdede ja vendade juurde."

Laoruumist astus välja Lily, hoides hellalt süles unist Kristoferit. "Näeb ta teie arvates neutronpommi moodi välja?" küsis vampiiritar. Keegi ei julgenud enam sõnagi lausuda. Kristofer vaatas ruumisolijaid kartlikult ja surus ennast Lily rinna vastu. Ta sarnanes tõesti rohkem kaitsetule lapsele kui ohtlikule koletisele, kellena teda kõikjal teati. 

"Kärbsed said otsa," ütles Lily Krisi poole pöördudes. "Lastekoju jäi neid veel, oleks vaja ära tuua."

"Kärbsed?" küsis Kris. "Mille jaoks sul kärbseid tarvis läheb?"

"Kristofer sööb kärbseid," vastas Lily, nagu oleks tegemist millegi ülimalt elementaarsega. "Me peame kiiresti tegema. Näljasena võib ta tõepoolest ohtlikuks muutuda."