104. Surmast sünnini

Kohale jõudes leidsid Lily ja tema kaaslased eest totaalse kaose. Lastekodu polnud enam mäe sisse varjatud. Uksed seisid pärani lahti ja sireenid undasid. Ühtegi inimest polnud näha. Tundus, et kõik ellujääjad olid põgenenud. Lily tormas sisse, Kris ja Emma tema kannul. Lapsed jäid Lillekesse ootama ega teadnud juhtunust midagi.

Haiglapalateid meenutavad ruumid olid segi pööratud. Siin-seal vedeles mänguasju ja täiskasvanute laipu. Lapsi polnud kusagil ja Sidi samuti mitte. Kas ta oli põgenenud või oli keegi lastekodu rüüstamas käinud ja Sidi kaasa võtnud?

"Kas tema on samuti kadunud?" küsis Kris oma teisele lapsele vihjates.

"Ma ei tea veel," vastas Lily. "Tema tuba on all, keldris."

"Keda te keldris kinni hoiate?" küsis Emma. "Miks mulle keegi midagi ei räägi?" 

"Varsti näed," lausus Lily ja tormas lifti poole. Treppe selle kohas ei olnud.

Keldris, kuhu isegi sireene kuulda polnud, näis kõik korras olevat. Klaaskirstud olid terved ja seisid oma kohtadel. Emma imetles kirste ja koputas sõrmenukkidega, kuni Kris teda keelas. 

"Ta on seal," näitas Lily ruumi lõpus kõrguvat läbipaistvat seina. "Selles akvaariumis ta elabki."

***

Kuusteist aastat varem. Öö pärast Maxi uppumist.

Maxi surma pealt näinud vampiiritar oli pärast koju jõudmist vaimselt täiesti katki. Peas valitses suur segadus. Osa temast kahetses ja leinas, teine osa jällegi tõdes, et asjade selline käik oli olnud ainuõige. Lily puhkes iga natukese aja tagant südantlõhestavalt nutma. Kris ei osanud teha muud, kui kallistada, sosistada lohutavaid sõnu ja silitada Lily juukseid. Kuigi temal oli samuti valus, tegi armastatud inimese hingepiinade nägemine veel rohkem haiget. Teadmine Maxi lahkumise lõplikkusest polnud veel kohale jõudnud, selle jaoks oli tarvis rohkem kohanemisaega.

Ühel hetkel tundis Kris, et Lily vastas tema õrnustele nii, nagu ta polnud üldse oodanud. Arvates, et on millestki valesti aru saanud, ei lasknud Kris alguses ennast häirida, kuid Lily muutus iga hetkega üha julgemaks. Kris tõmbus temast väga ettevaatlikult eemale, et murest murtud vampiiritari mitte ärritada ja küsis: "Lily, kas sa ikka saad aru, kes ma olen?" 

"Kas sa ei tahagi mind enam? Sa ju ütlesid, et armastad mind." Lily hääl oli murdumise äärel. Tundus, nagu võiks ta iga hetk uuesti nutma puhkeda või murduda. 

Ütlesin või? Millal? mõtles Kris. Mitte, et see poleks tõele vastanud, aga siiski. 

"Armastan ja tahan, aga..." Kris püüdis leida võimalikult viisakaid sõnu, sest Lily ei viibinud ilmselgelt täie mõistuse juures ning võis oma tegusid hiljem kahetsema hakata. Pealegi oli ajastus väga vale. Max polnud veel mahagi maetud.

"Kas mina olen see, keda sa päriselt tahad?" küsis Kris, püüdes vampiiritari reaalsusesse tagasi tuua. "Sa leinad ju praegu kedagi teist."

Vastuse asemel surus Lily oma huuled Krisi omadele ja rohkem sõnu polnudki enam vaja. Liiga kaua polnud vampiiritar saanud tunda kedagi ennast armastamas nagu naist, mitte kui ema või parimat sõpra. Kogu selle aja oli teda tagasi hoidnud süütunne Maxi ees, sest suhe oli jäänud lõpetamata. Nüüd oli see nii lõplikult lõpetatud, kui üldse võimalik sai olla. Lily sai viimaks ometi vabaks ja võis teha kõike, mida soovis. 

Kirg, mida Kris oli Lily'ga kooselatud aja jooksul viisakalt ja kannatlikult endas hoidnud, vajas võimalust välja pääsemiseks. Ennist peas keerelnud moraalinormid hakkasid kiiresti hajuma. Kellelgi polnud tarvis teada. See pidi jääma ainult nende kahe vahele. Krisi mehelikku poolt varjanud karnevalihilbud langesid põrandale ja kaine mõistus kadus koos riietega, lastes tunnetel juhtimise üle võtta.

***

Saatusliku öö tagajärgedest said teada kõik, Kris kõige viimasena neist. Ta seisis sõnatuna suure läbipaistva seina ees, mille taga lendas liblikatiivul ringi kääbuse mõõtu inimolend. Pisike, karvane, kole ja omamoodi armas. Hoolimata oma vanusest nägi elukas välja nagu väga väike kostümeeritud laps. Ööliblika ja inimese järeltulija. Äsja kookonist väljunud.

"Issi, kes see värdjas veel on?" küsis Emma. "Inimene ta küll ei ole."

"Ta on sinu vend," vastas Lily, sest Kris oli ikka veel kõnevõimetu, püüdes enda ajus läbi töödelda suurt hulka uut infot. Kas lapse omapära põhjus peitus temas või Lily's? Kas selle pisikese karvapalliga oli vahepeal midagi juhtunud, et ta enam suuremaks ei kasvanud? Kas ta oskas rääkida? Olid tal erilised võimed? Sai ta üldse millestki aru? Kõigi küsimuste ees terendas suurte ja punaste tähtedega: MIS OLEKS SAANUD SIIS, KUI MA OLEKSIN TEMAST VAREM TEADNUD? 

"Issi, palju sul neid lapsi on?" küsis Emma. "Kogu aeg ilmub mõni kusagilt mõni uus pägalik välja." 

"Geneetiliselt ainult üks, aga praktiliselt liiga palju," sai Kris lõpuks sõna suust. "Lily, mis ta nimi on?"

"Kristofer," vastas Lily. Kuuldes enda täisnime võpatas Kris, nagu oleks elektrilöögi saanud. Väike Kristofer surus nina vastu klaasi ja põrnitses Krisi suurte kurbade silmadega. Need oli ta päris kindlalt oma isalt saanud.

"Kas... kas ta on kogu aeg siin või käib vahepeal väljas ka?"

"Tema enda ja teiste turvalisuse huvides on ta siin," vastas Lily. "Päeval võib päike teda põletada ja öösel põletab tema teisi." Lily tõmbas varrukad üles ja näitas põletushaavu. "Isegi mina olen tema viha tunda saanud."

"Või nii," vastas Kris mõtlikult. Talle meenusid üksikud mälukatked lapsepõlvest, kus ta oli tahtlikult või tahtmata kedagi põletanud, sest ei osanud oma võimet veel teadlikult kasutada. "Kas ta jutust saab aru? Oskab ta vastata?"

"Nii ja naa," vastas Lily sügavalt ohates. "Kui ta sinuga rohkem harjub, võid proovida temaga rääkida. Teil on palju ühist."

Jutuajamist pealt kuulanud Emma pööras järsku kannapealt ümber ja kõndis minema. 

"Emma, oota!" hüüdis Kris, kuid lõi siis käega. "Ta rahuneb maha." Vaadanud veel korra Kristoferit, küsis Kris: "Kas ma tohin ta endaga kaasa võtta? Usun, et saaksin temaga hakkama."

Nähes Lily reaktsiooni lisas ta kiiresti: " Koos sinuga. Sina tuleksid samuti kaasa."

"Siis, kui sina oled Emmaga ja mina Sidiga rääkinud," vastas Lily. "Emmal on kindlasti raske harjuda mõttega, et ta polegi enam sinu ainus laps."

"Ta pole enam laps," sõnas Kris süngelt. "Kui päris aus olla, olen mures tema ja Rotipoisi pärast. Saad aru, mida ma mõtlen?"

"Oh issand!" Lily hakkas naerma, kuigi see teema polnud sugugi naljakas. "Lendavaid rotte pole sulle tõesti tarvis."

"Nähtamatuid, lendavaid ja kujumuutvaid rotte," täpsustas Kris. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid Emma jooksis tagasi keldrisse ja hüüdis: "Issi, emme! Ma leidsin Valge Mehe. Ta on surnud!"