103. Lava

Lava oli püsti seatud ja lapsed etenduseks valmis, aga publikut polnud. Ainult ritsikad siristasid soojas suveõhtus. 

"Äkki nad hilinevad," ütles Kris närviliselt niheledes. Talle meenus, et plakatitel polnud kirjas kuupäeva ega kellaaega, sest tal endal polnud kummastki kõige vähemat aimu. Lapsed ei viitsunud enam oodata ja hakkasid üksteist taga ajama. Neid vaadates kumises Krisi kõrvus: "Ratatatataa, ratatataa..." Viisijuppi laulnud tüdruk jooksis koos teistega ringi nagu täiesti tavaline laps. Ta oleks suutnud mõttejõudu kasutades kõigi pead plahvatama panna, kuid selleks polnud vähimatki vajadust. Kris oli temaga pikalt rääkinud ja lootis, et lapsele midagi ka kohale jõudis. Anita oli üks ohtlikematest lastest. Teda sai kasutada ainult relvana, sest rahuajal poleks tema oskustest kellegi kasu olnud. Kui, siis ainult tapamajas. 

"Issi, millal etendus algab?" hüüdis Emma. Kuna ta ise vaatemängus osaleda ei soovinud, istus ta tühjade toolide keskel ja puhus nätsumulle. Nätsud oli ta baasist leidnud. Huvitav, kui paljud inimesi nende saamiseks maha notiti? Kris ei suutnud enam ühtegi baasis leiduvat toitu sama pilguga vaadata. 

"Etendus juba käib," vastas Kris ringi jooksvate laste poole viibates. "Vabakava ühes vaatuses." 

Väikesed artistid ehitasid toolidest lava peale kõrget torni. Kui üks pisike poiss torni otsa hõljus ja seal uhkelt istus, hakkasid tema kaaslased kisama ja poissi sohi tegemises süüdistama. Torn kukkus kolinaga ümber, kuid õnneks ei saanud keegi viga, kui välja arvata kuulmiskahjustus, mida laste kisa Krisi kõrvadele tekitas. 

"Seda näen ma ju iga päev," nurises Emma. 

"Näed, aga piletite eest ikka ei maksa," sõnas Kris otsivalt ringi vaadates. "Kus Rotipoiss on?" 

"Hulgub juba eilsest saati," vastas Emma. "Rääkis midagi Inglisilma üles otsimisest."

"Oh issand!" Seda lauset poleks Kris kuulda soovinud. Parem oli õndsas teadmatuses edasi elada. Nagu oleks muresid veel vähe, sõitis hoovi lumivalge auto. Sellest tuli välja Sid koos Lily'ga. Jälle ei märganud Kris, millal vampiiritar ära minna jõudis. Igatahes oli ta tagasi koos inimesega, keda Kris kõige vähem kohata soovis. 

"Enne kui sa uue apokalüpsise korraldad, palun kuula mind," ütles Sid. Ta tundus vana ja väsinuna. Armilises näos puudus üleolev ja kõiketeadev ilme. Tundus, et seekord puudusid tal kurjad kavatsused, aga samas ei võinud iial teada. 

"Las ta räägib," lisas Lily Krisi juurde tulles. "Sid ei võta enam neid lapsi kaasa. Nad jäävad sulle." 

"Neid lapsi mitte, aga teisi küll," vastas Kris. "Räägi, ma kuulan." See lause oli mõeldud Sidile. 

"Tule kaasa," kutsus Sid. "Tahtsid ju teda näha."

"Otsi lolli," vastas Kris. Ta oli kindel, et niipea, kui lapsed baasi omapead jäävad, tulevad haisvad terasmunad jälle kohale ja teevad puhta töö. 

"Leitud juba," vastas Sid tüdinult käega lüües ja pöördus Lily poole: "Sa nägid, kuidas me siia sõitsime. Kas oskad jalgsi tagasi tulla?" 

"Ma arvan küll," vastas Lily ebakindlalt. "Aga kuidas me sisse saame?"

"Ma ootan sind," vastas Sid. "Õigemini teid."

Toimuv oli liiga hea, et tõsi olla. See pidi olema lõks. Kris jälgis Sidi kahtlustavalt, kuni tema auto silmist kadus. 

"Ma ei tule kusagile!" kuulutas ta. "Ma ei jäta lapsi üksi siia."

"Võta nad siis kaasa," vastas Lily. "Me võime ju tankiga minna."

Soomuk, mitte tank, mõtles Kris, enne kui Lily eelmiste sõnade tähendus talle kohale jõudis. "Viin lapsed ise Sidi juurde, et tal vähem jalavaeva oleks?"

"Kurat võtaks, kas sa tahad teda näha või ei?" hüüdis Lily. "Ma pidin kaks tundi Sidi pehmeks rääkima, et ta sinu lastekarjast loobuks ja laseks mul sind tema juurde viia. Nüüd hakkad sina pirtsutama. Mis kõigil meestel ometi viga on?" 

"Emme, miks sa issi peale karjud?" küsis Emma. "Alles te kohtusite ja juba tülitsete." 

"Emme on väsinud," vastas Lily ja embas Emmat kõvasti. "Emmel on olnud väga rasked ajad." Selline seletus ei rahustanud Emmat kuigivõrd palju, aga ta vastas siiski ema kallistusele. Lily meeldis talle. Emma meelest olid vampiirid lahedad. 

"Olgu," ütles Kris. "Ma tulen sinuga, aga võtan kogu seltskonna kaasa ja jätan kaugemale ootama. Kui midagi kahtlast toimuma hakkab siis see mehhaanik-poiss seal oskab Lillekest juhtida paremini kui mina ja viib lapsed ohutusse kohta."

"Kus on ohutu koht?" küsis poiss, kes oli kogu juttu pealt kuulanud. Kris kummardus tema kõrva juurde, sosistas midagi ja näitas kätega. Poiss noogutas. Tundus, et ta sai juhistest aru.

"Lähme siis," kutsus Kris. Kõhutunne ütles, et muudatused olid iga hetk saabumas.