102. Ratatataa

Juba varahommikul kleepis Kris ümbruskonna majaseintele värvilisi plakateid. Paljudest majadest olidki ainult seinad alles. Kummituslinna meenutav piirkond ei tundunud just paljutõotav suure publikuhulga leidmiseks, aga kõik eelnevad lastelaadad olid näidanud, et soov mida erilist näha meelitas inimesed välja ka  sügavatest peiduurgastest. Omaette lauldes üritas Kris eemale tõrjuda peas ringi tormavaid mõtteid. Kõik pidi tulema omal ajal. Muutused, olevat Max öelnud... Kas ta teadis? Loomulikult ta teadis, kuid polnud kõigi nende aastate jooksul Krisile sõnagi lausunud. Ei Lily ega lapse kohta. Vanuse järgi mitte enam nii väga laps, ainult aasta noorem kui Emma, aga Lily ütles, et ta olevat teistsugune ega kasvavat kunagi suureks. Mida temaga oli tehtud? Või olid Krisil tõesti nii viletsad geenid, et tal ei saanudki normaalseid järeltulijaid olla? Küsimused, küsimused ja veel kord küsimused. 

Plakat ei tahtnud kuidagi seinale püsima jääda. Kris kägardas selle kokku ja süütas põlema. Kas tema suutis samuti asju põlema süüdata? Tõenäoliselt. Ime, et Sid teda laadal koos teiste imelastega maha ei müünud. 

Varemete vahel ei olnud näha ühtegi hingelist. Lõpuks ometi oli Krisil võimalik ennast välja elada. Ta virutas jalaga vastu risuhunnikut ja karjus nii kõvasti kui suutis. Jahe tuulehoog rebis jakihõlmu ja Kris lasi sellel juhtuda. Tuul jahutas kuumavat keha ja värskeid hambajälgi kaelal. Ta ei saanud ju lasta oma lapse emal nälga surra. Lapsevanemad, jälle. Aga seekord oli Lily läbinud mähkmeralli üksinda, samal ajal kui Kris Emmale potil käimist õpetas. Kõige raskem osa oli poti leidmine maailmas, millest oli just rüüstesalk üle käinud. Ükskõik, kuhu nad ka ei rännanud, ikka apokalüpsis, endiselt kaos. Ei midagi uut, just nagu oleksid dimensioonid omavahel kokkuleppe sõlminud. Lõpuks said maailmad otsa ja nad jõudsid tagasi sinna, kuskohast olid alustanud.

Kuidas Sid temasse suhtus? Miks ta üldse Lily sellisena enda juurde võttis? Või ei teadnud ta alguses ja pärast polnud enam midagi parata? Äkki pidas ta last üldse enda omaks? Kas tema ja Lily... Nad olid abielus, järelikult jah. Krisil polnud vahepeal kedagi olnud, isegi mitte üheks ööks. Kitsas soomukis lapsega tihedalt koos elades polnud võimalust. Emma rippus tema küljes nagu kaan. Tal polnud ju kedagi teist peale isa. Nüüd pidi Emmal teise lapsega tähelepanu pärast võistlema hakkama või kuidas see tavalistes peredes käiski? See tõotas tulla raske. Emma polnud kunagi pidanud kellegi teisega arvestama, kui Rotipoiss välja arvata, aga temasse suhtus Emma rohkem nagu lemmiklooma. Ka nüüd, kui poiss inimese nahas ringi jalutas. 

Ja siis veel kõik need baasi lapsed, kellega Emma suhtles ainult siis, kui oli lootust rüüsteretkelt kaasa toodud nänni nuruda. Kris ei jõudnud enam ära oodata, millal Inglisilm tagasi tuleb. Sellise karja ohjeldamine käis Krisil üle jõu. Ta polnud enam kahekümne aastane energiapomm, kes mööda seinu üles ronis, samal ajal nende peale joonistades. Kris tundis, kuidas vanus tasapisi tunda andis ja väsimus kergemini peale tuli. Mitu suve siin ilmas elatud oligi? Nelikümmend?  Nelikümmend viis? Vist midagi sinnapoole. Ilma kalendrita tükkis ajaarvamine segi minema. Vanus varsti juba sealmaal, et tekkis oht lapselaste kannul jooksma hakkamiseks. Ei mingit puhkust vanaduspõlves.

"Sitt olla?" küsis keegi tema selja taga. Seekord Kris ei ehmunud. Ta oli juba harjunud, et teda alati just siis segama tuldi, kui ta soovis klounimaski nurka visata ja ennast korralikult tühjaks nutta. 

"Pole just kiita jah," vastas Kris. "Kes sind telgist välja ajas? Kass tuli kallale?"

Neljapäev silmitses Krisi mõtlikult oma vaimusilmadega. "Sul on unenäod ja mul pimedus. Esme andis meile kõigile päranduse kaasa," ütles ta. 

"Vabandust, aga mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan?" Praegu polnud Krisil vähimatki tuju venna targutuste kuulamiseks. Neljapäev ei vastanud midagi. Ta surus kahvatud huuled kriipsuks kokku ja pani oma külmad käed Krisi laubale. 

"Vaata, keda sa tegelikult nii väga päästa üritad ja mõtle asjad veelkord läbi," ütles ta.

Kris leidis ennast seismas saalist, mis sarnanes kooli sööklale. Lage ruumil polnud, selle asemel paistis ülalt selge sinine taevas. Apokalüpsise järel olid ilma katuseta majad üsna tavaline nähtus. Lapsed istusid laudade ääres ja sõid. Täiskasvanud askeldasid suurte kuumade toidupottide taga. Äkki ilmus eikusagilt akna taha tumeroheline sõjaväeauto, mille kastist pudenesid üksteise järel välja loomi kujutavate näomaalingutega väikesed lapsed. Hoolimata armsast välimusest olid nad relvastatud ja ohtlikud. Autot juhtinud Inglisilm lõi ukse enda järel valju pauguga kinni, sihtis kõiki sööjaid automaadiga ja käsutas: "Seina äärde ritta!" 

Laudade ääres istunud lapsed ronisid toolide alla peitu ning täiskasvanud varjusid supipottide taha. 

"Millest te aru ei saanud? Seina äärde!" röögatas Inglisilm. Sõdurlapsed sihtisid samuti tavalisi lapsi peaaegu enda suuruste relvadega. Üks tüdruk, kellel oli jänese näomaaling, leelotas omaette: "Ratatataa, ratatataa..."

Kuigi lastel olid erilised võimed, lubas Inglisilm neid kasutada ainult erijuhtudel. Lapsed ei osanud end veel piisavalt hästi kontrollida. Relvade puhul piisas tavaliselt juba ainuüksi näitamisest, et inimesed oma tahtele allutada 

Koolilapsed hakkasid toolide ja laudade alt aegamisi seina äärde nihkuma. Kui kõik olid reas nagu võimlemistunnis, viipas Inglisilm revapäraga laudade suunas. "Esimene rühm sööb, teine rühm valvab."

Söömiseks loa saanud lapsed istusid laudade taha ja lürpisid ahnelt suppi, samal ajal kui nende kaaslased koolilapsi valvasid. Üks täiskasvanu liigutas ning Inglisilm avas tule, nii et kuulirahega pihta saanud potist supp välja purskus. Roheka supileemega segunes punane veri. Laudade taga istuvad sõdurlapsed sõid häirimatult edasi. 

"Teie seal, tulge kohe välja ja põrandale pikali!" hüüdis Inglisilm. "Põrandale kõhuli, käed kuklale." Kui täiskasvanud olid käsku täitnud ja näoli külmal kivipõrandal lamasid, veri ja supileem riietesse valgumas, astus Inglisilm neist ükskõikselt üle ning läks lattu toiduvarusid uurima. Ta tuli peagi tagasi suure sületäie kuivainete ja poolfabrikaatidega, lajatas need ainsale tühjale lauale ning käsutas: "Söömine lõpetada! Toit autosse!" Lapsed panid lusikad käest ja hakkasid toidukotte autosse tassima. Mõni tegi seda lennates, mõni hüpitas rasket pakki õhus nagu jalgpalli. Tundus, nagu suhtuksid Inglisilma kasvandikud röövretke nagu lõbusasse mängu. Üks koolilastest, kes seina ääres seisis, hakkas nutma. Teda valvav laps sülitas hiiglasuure läraka paksu kleepuvat tatti vastu nutja nägu. "Kui veel vingud, saad tina," ähvardas ta ning itsitas omaette. Limase näoga kooliõpilane tardus paigale, julgemata isegi nägu puhtaks pühkida. 

Samal ajal, kui kõhu täis söönud lapsed kotte tassisid, sai söömiseks loa teine rühm. Lõpuks olid kõigil sõdurlastel kõhud täis. Inglisilm pakkis oma sõjaväe autosse ning vaatas veelkord hindava pilguga hirmust värisevaid lapsi ja põrandal lamavaid täiskasvanuid. 

"Õppige, kuidas elada, sitarattad," ütles ta. "Raamatutarkusega te ellu ei jää."

Inglisilm tegi käega pühkiva liigutuse ning kõik tühjaks söödud taldrikud lendasid seina äärde ühte hunnikusse. 

"Järgmise korrani!" hüüdis Inglisilm enne juhikabiini istumist. Hetk hiljem oli auto õhku haihtunud, nagu polekski seda seal kunagi olnud. Toimunut jäid meenutama segi pööratud söökla, šokeeritud lapsed ja õpetajad ning üks hukkunud köögitööline.

"See oli väga leebe variant," kommenteeris Neljapäev käsi Krisi laubalt võttes. "Tavaliselt lasevad nad kõik maha, ka lapsed."

Nii et etenduseks valmistunud eriliste võimetega põngerjad olid suures osas hästi välja õpetatud sarimõrtsukad ja Lily teisik Inglisilm külmavereline psühhopaat. Viimane asjaolu polnud eriti üllatav, arvestades Lily minevikku mõrtsuk-prostituudina. Mingi ühine joon oli kõigis teisikutes olemas.

"Need lapsed lihtsalt ei ole teistsugust elu näinud ega oska heal ja halval vahet teha," jäi Kris endiselt optimistlikuks.

"Kris, kui palju sa enda elu jooksul inimesi teise ilma saatnud oled?" küsis Neljapäev sarkastiliselt muiates. "Sina oled küll viimane, kes lastele humaansust õpetama kõlbaks. Lihtsalt pane see kuradi baas põlema, kui nad magavad. See on heategu nii neile kui ülejäänud maailmale. Mõtle nende laste peale, kes seal seina ääres seisid."

"Need lapsed oleksid Inglisilma õpetusi järgides kasvanud samasugusteks tapjateks," vastas Kris. "Inglisilm ise on samuti alles laps ja teda on võimalik muuta."

"Ta pole enam laps, sai just äsja üheksateistkümne aastaseks," teadis Neljapäev. "Sa võid ju temasse suhtuda kui nooremasse versiooni Lily'st, aga ta pole seda. Pealegi ei ole Inglisilm tüdrukuna sündinud. Igaks juhuks mainin..."

"Ah mine perse," lõi Kris käega. See nõiavärk oli Maxi ikka päris peast segi ajanud. Tuli mingit kõiketeadvat jura ajama ja niigi kehva tuju veel rohkem rikkuma. Täiskasvanud inimesena teadis Kris ise, keda päästis ja keda mitte. Tema arvates olid kõik inimesed väärt uut võimalust, eriti need, kelle iseloom ei olnud veel lõplikult välja kujunenud. 

"Kui sul midagi tarka on öelda, võid tagasi tulla!" hüüdis ta üle õla ja jättis Neljapäeva üksinda varemete vahele seisma. 

"Ma vähemalt hoiatasin," lausus Neljapäev nukralt ja hakkas vastassuunas minema. Tuul räsis sulekuube hõredamaks ja lõgistas kaabu küljes rippuvaid luid. Nägemus, mille pärast Neljapäev tegelikult Krisi üles otsis, oli palju hullem kui söökla stseen. Hoolimata kõigest ei soovinud Max, et Krisiga midagi sellist juhtuks, nagu vaimud näitasid. Ta ei kuulanud kunagi, ujus alati vastuvoolu. Järelikult tuli kasutusele võtta teised abinõud, aga selle jaoks oli vaja Päikesetõusu abi.

Kobanud taskus ringi, võttis Neljapäev tolmurullid ja harutas punased niidi nende ümbert lahti. Kookonid pudenesid tuhaks ja lendasid koos tuulega minema. Nuhtlemise aeg sai lõpuks läbi. Max oli minevikuga rahu teinud.