64. Küsi ja sulle antakse

Tahtlikult või tahtmatult oli Kris unustanud Lily´le mainida, et pani kohalikku lehte kuulutuse ennustaja vastuvõttude toimumise kohta. Juba samal õhtul tuli ukse taha koputama esimene klient. Seljas pool-läbipaistev roosa hommikumantel, hõljus Kris ust avama ja leidis ennast silmitsi seismast meesterahvaga, kes ei sarnanenud kuidagi tema ettekujutusega tüüpilisest, ennustaja abi otsivast inimesest. Esiteks: ta oli valest soost. Tavaliselt küsisid kaartidelt nõu ja abi naised. Teiseks: oma imidži poolest sobinuks külaline palju paremini arvuti taha kui kaardimoori juurde. Üle pea kammitud rasvased juuksed olid kuklasse patsiks kokku köidetud ja plastikust prilliraame hoidis keskelt koos teibiriba. Mees küsis pisut kohmetult, kas ta viibib ikka õiges kohas.

„Oleneb sellest, kuskohas te viibida soovite,“ vastas Kris. „Meil tegeleb siin üks naisterahvas ennustamisega. Ärge laske ennast minu kohalolust segada. Ma lihtsalt elan siin.“

„Järelikult olen ma õiges kohas,“ lausus külaline silmnähtava kergendusega. Kris astus ukseava eest ära, et abivajajat mööda lasta, kuid jätkas samal ajal jutustamist: „Ennustamise all mõtlen ma päriselt ennustamist. Kaartidega ja puha. Mitte midagi muud. On selge?“

„Jah, muidugi,“ vastas külaline. „Ma tulingi selle pärast, et oma tuleviku ja natukene ka mineviku kohta selgust saada.“

„Siis olete te õiges kohas!“ hüüdis Kris ülevoolavat rõõmu teeseldes ning juhatas külalise tuppa. Ta haaras laudlina nurkadest, pakkis kõik laua peal olnud asjad riide sisse kokku ja viskas kompsu riidekappi.

„Võtke istet, ma kutsun kohe madam Lily teie tuleviku ja mineviku varjudesse valgust tooma,“ ütles ta ning tegi enne toast lahumist sügava kummarduse. Jätnud mehe ootama, tormas ta kööki Lily´t otsima.

„Lily, kullake, aeg on sinu etteasteks,“ sosistas ta nii valjusti, et seda üle terve ruumi kuulda oli. Parajasti kartulite koorimisega ametis olnud Lily ei saanud mitte millestki aru. Ta oli kogu oma tähelepanu koondanud toidu valmistamisele ja Emma valvamisele, kes selili teki peal sipeldes püüdis kätte

saada põrandale veerenud kartulit. Piksi kolistas mööda köögikappe ning näitas beebile kõike, mis vähegi huvitav tundus.

„Piksi, võta kohe nuga Emma käeulatusest ära!“ hüüdis Lily. „Ja kahvel samuti! Mis sa öelda tahtsid, Kris?“

„Et sulle on külaline. Ta soovib, et sa talle kaarte paneksid,“ vastas Kris õnnest särades. „Mine ruttu, ta ootab sind elutoas!“

„Sa teed nalja!“ ei uskunud Lily oma kõrvu. Kui Kris enda sõnadele kindlaks jäi, võttis Lily lõpuks põlle eest, kammis kiiresti esiku peegli ees juukseid ja tõttas tuppa.

„Vabandan, et teil nii kaua oodata lasin,“ ütles Lily võluvalt naeratades, võttis kummutist kaardipaki ja hakkas hoogsalt kaarte segama. Külaline ei lausunud sõnagi. Ta istus laua ääres vaikselt nagu nukk ning jälgis

tähelepanelikult ennustaja iga liigutust.

Alguses tabas Lily´t paanikahoog, sest ta ei suutnud meenutada ühtegi rida Emma õpetustest.  Hinganud sügavalt sisse, sulges Lily silmad ja lasi häirivatel mõtetel minema voolata. Välja hingates tegi ta silmad lahti ning pildid said äkitselt loogilise tähenduse. Kaardid moodustasid mustreid ja jutustasid lugusid.

„Sa tegeled asjaga, mis tekitas minevikus sinu pereliikmetele palju kannatusi,“ lausus Lily. Tema hääl kõlas võõralt nagu magades sonival inimesel. „Ta oli sulle lähedane, vend... Tahtis teha nalja, aga kaotas nägemise. Sa tahtsid teada, mida ta valesti tegi. See kõik hakkas sind nii väga huvitama.

Sellest sai sinu elu. Sinu elu mõte on segada kokku aineid, mis moodustavad uue aine.“

„Jah,“ vastas külaline. „Mu vend jäi pimedaks, kui kodukeemiast kokku segatud pomm tema käes plahvatas. Ma hakkasin tegelema keemiliste katsetega juba kooliajal, aga muidugi turvalises keskkonnas. Sellest sai hiljem mu elukutse.“

„Sa tahad teada, mida tulevik toob,“ jätkas Lily. „Sinu püüdlusi saadab edu, aga mitte päris nii, nagu sa oleksid seda soovinud. Sind ootavad ees uued väljakutsed. Sa kohtud uute inimestega. Ole valmis üllatusteks.“

„See oleks tõepoolest üllatus, kui ma uute inimestega kohtuksin,“ muigas keemik kõveralt.

„Enamuse oma päevast veedan ma labori seinte vahel.“

„Miks sa siis siia tulid?“ küsis Lily. „Tahtsid vaheldust?“

„Pikk lugu,“ lõi keemik käega. „Vaevalt see teid huvitaks. Aga oli meeldiv kohtuda. Palju ma teile võlgnen?“

Lily nimetas hinna ning külaline ladus summa lauale. Ta oli juba välisukse juures, kui Kris teda hüüdis: „Hei, sina! Sa oled keemik, eks ole?“

„Olen,“ vastas mees. „Mis siis?“

„Mul oleks sulle pakkuda üks väljakutse,“ ütles Kris graatsiliste sammudega mööda esikuvaipa kõndides nagu uut kollektsiooni esitlev supermodell. Ta oli roosa hommikumantli vahetanud lillelise öösärgi vastu ning torganud paljaste jalgade otsa karvased sussid. Kaenla all hoidis ta räbaldunud välimusega mängujänest.

„Mis su nimi on?“ küsis Kris enne teema juurde asumist.

„Erik,“ vastas külaline.

„Tead, Erik, ma usun, et sul on selles keemia asjas palju kogemusi ja see tähendab, et...“ Kris tõmbas eikusagilt välja paksu raamatu, ja avas selle täpselt vereasendaja retsepti kohalt. „Kas sa suudaksid taolise aaja valmistamisega hakkama saada?“

Lugenud hoolikalt raamatulehele kirjutatud teksti, tõmbas Erik kulmu kipra. „Väga imelik koostis, aga ma usun, et saaksin hakkama,“ vastas ta. „Kelle verd see aine asendama peaks?“

„Mu õe oma,“ vastas Kris. „See tähendab, et... Mu naise... Mõlema. Me oleme vabameelne

perekond.“ Kris naeratas kramplikult, kuid keemik ei naernud kaasa.

„Et siis selline väljakutse?" pomises ta omette. "Aga teeme proovi. Kas tohin selle

raamatu kaasa võtta?“ 

Haaranud raamatu tagasi enda kätte, rebis Kris välja lehe, millele oli kirjutatud vereasendaja koostis. „Võtke see ja palun tooge tagasi,“ ütles ta. „Kas oleme kokku leppinud?“

„Homme õhtul tulen tagasi,“ lubas Erik ja läinud ta oligi.

„Halleluuja!“ hüüdis Kris hääletult ning tormas tagasi elutuppa. Lily istus ikka veel laua ääres ja silmitses rahatähti.

„Kris, me ostame Emmale vankri,“ ütles Lily. „Ma saan hakata temaga õues jalutamas käima, ilma et peaksin teda süles tassima. Kas sa suudad seda ette kujutada?“

Kris mõtles maksmata elektriarvetele. Toit oli otsakorral ja laste riided räbalaiks kulunud.

Ta noogutas. „Jah, Lily, meie pisike Emma saab lõpuks ometi endale vankri,“ vastas ta.