62. Ennustus

„Milline enesehaletsejast idioot!“ pomises Kris omaette, kui oli kirja läbi lugenud. 

Maxi sõnade kohaselt olevat Ennustaja-Emma näinud ette mantlipärija saabumist koos mehe ja kolme lapsega. Millegi pärast oli Max kindel, et see mees pidi olema Kris, mitte tema. Tundes ennast üleliigsena, oli Max lahkunud. Seda, kuhu ta minna kavatses, polnud kirjas mainitud.

Ennustajast maha jäänud päeviku lehekülgedel oli palju raskesti väljaloetavaid sõnu. Tahtejõudu pingutades suutis Kris sõnadest kokku panna enam-vähem loogilise kõlaga laused.

„Nägin unes, et minu toolil istus heledapäine naisterahvas, kes nägi välja nagu mina, aga siiski polnud mina. Ta oli noorem ja tema selja taga seisis ebameheliku välimusega mees, kes hoidis süles pisikest last. Veel kaks last, kes olid suuremad, olid samuti seal. Ärgates..." Kris katkestas lugemise ja kommenteeris pahaselt: „Ebamehelik mees tähendab siis loomulikult mind, mitte Maxi, eks ole? Emma, kullake, sa oleksid võinud seda meest natuke täpsemalt kirjeldada. Ja äkki juhtus teine mees sinu unenäos lihtsalt kaadri taga olema? Võib-olla läks ta korraks vetsu?“ 

„Kellega sa räägid?“ küsis köögi ukselävele ilmunud Lily. Kuna ta oli üksi, järeldas Kris, et lapsed magavad ikka veel.

„Vaimuga,“ vastas Kris. „Ma pole kindel, kas ta mind kuuleb, aga julge pealehakkamine on juba pool võitu, kas pole?“

„Mis need on?“ küsis Lily ja haaras laualt kaardipaki. „Nii ilusad pildid!“ ahhetas ta.

„Nendest saavad sinu töövahendid, kui uskuda Emma ennustusi,“ lausus Kris. „Kas pole kummaline – me tulime tagasi samasse majja ja leidsime eest uue ennustajamuti. Kui me veel korra ära käiksime, kas siis ilmuks siia kolmas selgeltnägija?“

Lily ohkas sügavalt. „Kris, sinu teooriad on tõesti väga huvitavad, aga neist pole vähimatki kasu,“ vastas ta. Lugenud Maxi kirja läbi, ohkas Lily veelkord. „Draama kuninganna…“

„Enda sõnul on ta mehelik mees,“ ei saanud Kris hinges närivat asjaolu mainimata jätta.

„Hah!“ hüüatas Lily selle peale. „Ja mina olen universumi kuninganna.“ Ta võttis nurgast

põrandaharja ja tahtis eelmisest õhtust põrandale jäänud kilde kokku pühkima hakata, kuid beebi nutt nurjas kõik tema kavatsused. Lily ruttas Emmat lohutama ning Kris hakkas lapse piimasegu jaoks eelnevalt valmis keedetud vett soojendama. Piisas sellest, kui Kris pudelit mõne sekundi vältel käes hoidis ja vesi oligi soe.

Täis söödetud kõhuga Emma siputas põrandale laotatud tekil ning Piksi tegeles temaga. Nõnda said Kris ja Lily aega verandal suitsetamiseks ning omavahel vestlemiseks.

„Kas sa kavatsed Maxi üles otsida?“ küsis Lily.

„Kas sa tahad, et ma otsiksin? Võib-olla tuleb ta ise tagasi,“ vastas Kris. Nad vaatasid vaikides hallist taevast alla langevaid vihmapiisku ja teadsid, et Max ei tule tagasi. Tema uhkus poleks lubanud seda teha.

„Mis nüüd edasi saab?“ küsis Lily. „Järgime Emma ennustusi?“

„See oleks üks variant,“ nõustus Kris.

„Mis oleks teine variant?“ uuris Lily.

Kris kehitas õlgu. „Ma pole seda veel välja mõelda jõudnud.“

Nad naersid, kuigi olukord oli nutune. Raha neil polnud ja kõik varud olid otsakorral, ka

vereasendaja omad.

„Ennusta mulle!“ hüüdis Kris äkitselt, visates sigaretikoni laia kaarega üle õla.

„Sulle?“ imestas Lily. „Mis ajast sa selliseid asju uskuma oled hakanud?“

„Alates tänasest,“ vastas Kris ja marssis uljalt köögi poole. Emma vääksatas korraks, Kris tegi poole sammu pealt täispöörde ja jooksis tuppa laste juurde. Olles beebi sülle võtnud, viipas ta Lily´le käega.

„Tule, hakka mulle ennustama.“

„See ei käi nii lihtsalt,“ puikles Lily. „Las ma vaatan kõigepealt kaardid läbi. Äkki leian päevikust nende tähendused.“

„Olgu, sa vaata kaarte ja ma teen seni kohvi,“ nõustus Kris. Ta oli juba päris osav ühe käega askeldamises. Teisega hoidis ta titat puusa peal.

Päevikus olid tõepoolest kirjas kaartidel kujutatud sümbolite tähendused. Küllap kasutas Ennustaja - Emma oma märkmeid aeg-ajalt mälu värskendamiseks. Lisaks oli seal näidatud, kuidas kaarte ritta sättida ja millises järjekorras neid lugeda. Kohvi joomise ajal püüdis Kris koos Lily´ga kaarte

uurida, kuid pisike Emma vehkis tema süles oma pisikeste käte ja jalgadega nii kõvasti, et Krisil ei jäänud üle muud, kui minna koos beebiga tuppa ja jätta vampiiritar üksinda.

Umbes tund aega hiljem oli Lily nõus ennustamist proovima. Ta lasi Krisil kaardid segada ja ladus need siis hoolikalt õpetusi järgides lauale.

„Olgu, alustame sinu minevikust,“ ütles Lily närviliselt itsitades. „Äkki saan sedasi teada midagi, mida ma varem ei teadnud.“

„Lase käia,“ julgustas Kris. „Mul pole midagi varjata.“

Lily silmitses kaarte ja püüdis peas puslet kokku panna. Üksikute tähenduste ritta seadmine nii, et see enam-vähem normaalse lause moodi kõlaks, polnud sugugi kerge.

„Sa… Sul olid keerulised suhted minevikus,“ ütles Lily ettevaatlikult. „Mees… Mehed tegid sulle halba. Sulle valetati. Sind sunniti tegema asju, mida sa teha ei tahtnud. Sind… Kasutati ära? Sa olid siis alles laps!“

Kris vahtis Lily´t suurte silmadega. „Ku… Kuidas sa seda tead?“

„No kaardid näitasid,“ kehitas Lily õlgu ja itsitas nagu väike plika. „Anna andeks, ma ei naernud selle üle, mis sinuga juhtus. See lihtsalt…“

„Palun jätka,“ segas Kris vahele. Ta oli Lily mõtteid vaadanud ja nägi, et naine ei teinud sohki. Ta tõesti luges kaarte ja sobitas sümbolite tähendused perfektselt taustainfoga, mida ta Krisi kohta juba teadis. Lily ei teinud seda teadlikult. Tundus, et ta ise arvas, nagu suudaks tõepoolest minevikku näha.

„Olgu,“ vastas Lily ja uuris pingsalt kaarte. „Sinu jaoks on väga olulised kaks naist, üks neist väga noor ja teine täiskasvanu. Sind ootab ees armastus…“ Lily tõstis pilgu kaartidelt. „Kuule, nüüd läheb küll jamaks ära.“

„Jätka,“ lausus Kris ennast vägisi tõsiseks sundides. „See kõlas päris huvitavalt.“

„Aga sulle ju ei meeldi naised,“ kahtles Lily ja hakkas naerma. „Kaardid vist ei tea seda.“

„Või ei teadnud sina päris kõike minu kohta...“ sõnas Kris mõtlikult. „Mis seal veel on?“

„Muutused,“ vastas Lily. „Suured muutused, aga ma ei tea, mis täpselt muutub. Muutuste suund sõltub sinust. Sa pead seisma raske valiku ees.“

„Ja kõik?“ küsis Kris. Ta luges mõtetest, et Lily jättis midagi välja ütlemata.

„Jah, see on kõik,“ vastas Lily. „Noh, kuidas tundus?“

„Tundus nii, et me võime sildi ukse peale riputada ja kliente ootama hakata,“ vastas Kris käega suurejooneliselt viibates, nii et kaardid laua pealt maha lendasid. Ta lükkas ennast koos tooliga lauast eemale ja tõusis püsti. „Lily, kui sa ei pahanda, siis ma tahaksin natuke aega omaette olla. Leidsin eile õhtul üles oma raadio ja mõned kassetid.“

„Aga muidugi,“ vastas Lily. „Mine kuula muusikat. Ma püüan seni lastele midagi süüa teha, kuni Emma lõunauinakut teeb.“

Kris saatis Lily suunas õhusuudluse ja keksis vetruval sammul mööda koridori nagisevat põrandat. Ta oli jälle peaaegu endine - pidevalt veiderdav ja halva muusikamaitsega. Lily oli jõudnud juba kartma hakata, et vana hea Kris ei tulegi enam tagasi. Lapsega kaasnev vastutus oli ta nii tõsiseks ja asjalikuks muutnud. Õnneks oli muutus vaid ajutine. 

Kaarte kokku korjates keerlesid Lily mõtted väljarääkimata ennustuse ümber. Need

olid kõigest papitükid värviliste piltidega. Ennustusi ei tasunud liiga tõsiselt võtta. Uskudes endeid, oleks Lily pidanud uskuma ka seda, et Kris... 

Ei! Asjaolu, et nad koos võõraid lapsi kasvatasid, ei tähendanud veel seda, et nende kahe vahel midagi sõprusest enamat välja kujuneda oleks võinud. Nii lihtsalt ei tohtinud juhtuda.

„Ma pole mingi lits,“ sosistas Lily, meenutades Maxi vihahoos öeldud sõnu. „Ma olen muutunud. Paremuse poole.“