61. Kodusõda

„Reeturid! Te kõik olete reeturid!“ Purupurjus Max koperdas tuppa, kus magasid Lily ja Emma, ning jätkas räuskamist: „Kogu see aeg ja vaev, mis ma teie eest hoolt kandsin, on nüüd maha visatud! Teil pole mind enam vaja, sest…“ 

Lily poolt antud rusikahoop ehmatas rahurikkujat piisavalt, et ta korraks vait jääks.

„Sa igavene tõbras, ajasid lapse üles,“ sosistas Lily nutvat beebit süles kiigutades. „Mine ja maga ennast teises toas välja. Lase meil rahus olla.“

„Laps siin ja laps seal,“ mõnitas Max. „Sul on jumala suva, kuidas minul läheb. Sa räägid ainult lapsest. Isegi verd pole sa minult enam tahtnud, seksist rääkimata. Kellelt sa neid asju nüüd saad?“

„Mine magama, hommikul räägime,“ vastas Lily. Oodatud tulemuse asemel ärritus Max veel rohkem. Ta vehkis pooliku viinapudeliga naise näo ees ja jõllitas verd täis valgunud silmadega. 

„Lits sa oled ja litsiks jääd. Ka siis, kui sa üritad siin titega mässates vaga lambukest mängida.“

Äkitselt kadus pudel Maxi käest ja tabas teda lagipähe. Mees vajus kokku nagu tühi kott ning kaotas teadvuse. Kris seisis keset tuba, pillas katkise pudelikaela käest, ning hakkas ettevaatlikult üle klaasikildude astudes Lily ja Emma juurde minema. Vampiiritar värises üleni ja hoidis lapse ümbert kramplikult kinni. Kris talutas Lily kõrvaltuppa rahunema.

„Heida pikali ja püüa magada,“ soovitas ta.„Ma tegelen Emmaga ise edasi.“

Beebi ei nutnud enam ning Kris kõndis teda lakkamatult kiigutades tagasi tuppa, kuhu oli lamama jäänud lõhkilöödud peaga Max. Enam teda seal polnud. Tuba oli tühi ning juhtunut meenutasid ainult klaasikillud ja vereplekid vaibal.

„Oh sa kurat, kuss-kuss, lähme tuttu…“ sosistas Kris närviliselt ja ruttas tagasi Lily juurde. Vampiiritar oli pikali heitnud, kuid tema silmad olid lahti ja ta näis kuulavat iga vaiksematki heli. Teises voodis vastasseina ääres magas Piksi. Rotipoiss oli võtnud loomse kuju ja läinud öisele retkele. Kris asetas lapse ettevaatlikult Lily kõrvale ja keeras toaukse lukku. Igaks juhuks lükkas ta ukse ette raske kummuti ja kontrollis, kas aknad on suletud. Lily jälgis Krisi tegevust vaikides.

„Ära karda,“ ütles Kris. „Meid on palju ja teda ainult üks. Ta ei saa meile halba teha.“

„Sa käitud, nagu kardaksid teda,“ vastas Lily. „Ise lõid talle pudeliga pähe.“

Mitte, et see kuidagi aidanud oleks, mõtles Kris. Nüüd on ta arvatavasti veel vihasem ja haub kättemaksuplaani. Ta ei hakanud oma mõtteid valjusti välja ütlema, sest kartis Lily´t hirmutada. Oli väga raske võidelda surematuga, kes nautis valu. Tema kahjutuks tegemine oli praktiliselt võimatu.

Koridorist kostus kolinat ja miski kukkus klirinal kildudeks. Seejärel saabus vaikus. Kris ja Lily ootasid pingsalt, kuni lõpuks väsisid ja magama jäid. 

Nad ärkasid Emma näljakisa peale. Kell näitas varahommikust aega ja majas valitses endiselt vaikus. Kui Kris olukorda uurima läks, leidis ta eest segipööratud toa, purunenud nõusid täis köögi, lauale jäetud kirja ja midagi märkmeraamatu taolist. Raamatu peale oli asetatud ennustuskaartide pakk.