60. Karneval
„Lily, sinust saab Ennustaja-Emma tütar ja sa hakkad mutikestele helget tulevikku ennustama!“ pani Kris asjad paika.
Kahjuks polnud Lily ideest sugugi vaimustuses. Ennustamine ei olnud lihtsalt üks etendus, mille ajal vampiiritar pidi Maxi kõrval seisma ja ilus olema. See eeldas palju paremaid artistlikke oskusi ning enamasti ka kaasasündinud annet.
„Sa tahad öelda, et pean hakkama inimestele muinasjutte rääkima?“ küsis Lily. „Ma pole nii kõneosav kui mõni professionaalne soolapuhuja.“
„Tähtis on usk!“ ei jätnud Kris jonni. „Sinusse usutakse ja see ongi kõige tähtsam. Sa oled naisliini kaudu päranduseks saanud ennustaja geenid. Sa suudad näha tulevikku ja minevikku. Sa tead rohkem, kui keegi arvata oskab. Sinuga räägivad lahkunute hinged ja veel sündimata maimukesed.“
„Kuule, sul tuleb see päris hästi välja,“ noogutas Lily tunnustavalt. „Sa võiksid ise hakata mutikestele kärbseid pähe ajama. Jutustad neile surnute hingedest ja sündimata lastest.“
Jutuajamist pealt kuulanud Max turtsatas valjusti ja hakkas siis laginal naerma. Mõte Krisist mustlannaks kostümeerituna tekitas tema peas eredaid kujutluspilte.
„Ja hakkangi!“ kuulutas Kris uljalt. „Miks ei võiks mina Emma asemel abivajajaid vastu võtta? Keegi pole öelnud, et mehed ennustada ei tohi. Pealegi ei valetaks ma neile, vaid sisendaksin usku, et kõik hakkab kulgema paremuse poole. See oleks nagu teraapia, aga natuke teistsuguses vormis. Valge kitliga tädi asemel räägib nendega…”
“Lilla suleboa, võrksärgi ja nahkpükstega onu,” lõpetas Lily tema eest. “Miks ma küll arvan, et vanamutikeste asemel hakkavad meil siin käima õrnahingelised mehed?”
“Ah, käige te kõik…” vihastas Kris. Ta ajas nina püsti, selja pulksirgeks ning jalutas teise tuppa.
Peagi oli Kris tagasi, olles peaaegu tundmatuseni muutunud. Ta kandis pikkade punaste juustega parukat, karvase kraega mantlit ja põlvini ulatuvaid saapaid. Käe otsas oli tal suur ratastega kohver.
“Rotipoiss, tule minuga kaasa,” kutsus Kris ning jäi ukse juurde ootama.
“Kuhu te lähete?” küsis Lily.
“Me läheme ööeluga tutvuma,” vastas Kris. Ta avas ukse ja lasi Rotipoisi esimesena välja. “Varsti näeme!”
***
Järgmisel hommikul ilmus kohalikes lehtedes kummaline uudis paljaks varastatud turvamehest. Ta leiti hulgilaost aluspesu väel ja kinniteibituna. Turvamees jutustas loo väikesest poisist, kes oli tulnud öise ringkäigu ajal temalt kella küsima. Järgmiseks mälestuseks oli ärkamine poolpaljana keset kaubaaluseid. Turvakaameratest oli selgelt näha, et puuduoleva kauba, milleks olid peamiselt beebitarbed, toidukraam ja mõned hügieenivahendid, viis ära turvamees ise. Järelikult pidi kõik olema kokkumäng ja keegi ei uskunud valvuri pisarsilmi räägitud juttu. Täiesti tähelepanuta jäeti videosalvestus maja ees jalutanud punapäisest naisterahvast, kes soojast ilmast hoolimata kandis seljas pikka talvemantlit ja vedas enda järel ratastega kohvrit. Tema kõrval kõndis väike poiss, seljas hiigelsuured vormiriided ja käes kompsud asjadega, mis kohvrisse ära ei mahtunud.
Kommentaarid
Postita kommentaar