59. Ennustaja-Emma

Koputuse peale ust avama läinud Kris leidis enda ees seismast vanema proua, kes tervitas viisakalt, vabandas ohtrasõnaliselt ja küsis: „Kas Ennustaja-Emma elab endiselt siin? Sooviks tema vastuvõtule tulla.“

Naise jämedad lühikesed sõrmed pigistasid kõvasti käekotti. Tundus, nagu ta kardaks, et see veidra välimusega meesterahvas kavatseb teda otsekohe paljaks varastada.

„Hetkel teda siin pole,“ vastas Kris ja naeratas nii sõbralikult, kui vähegi oskas. Millegi pärast taganes külaline paari sammu võrra.

„Äkki saan ma midagi edasi öelda, kui Ennustaja-Emma tagasi tulema peaks?“ oli Kris abivalmis.

Proua maigutas õigeid sõnu otsides suud, enne kui lausus: „Öelge talle, et Linda soovib kaartidelt nõu küsida.“

„Saab tehtud,“ lubas Kris, soovis prouale head päeva ja lõi ukse külalise nina ees kinni.

„Kes see oli?“ küsis Max. Ta oleks just kui maa alt välja ilmunud. 

Kris võpatas, haaras rinnust ja ahmis õhku. „Ära tahad tappa või? Mul jäi süda seisma!“

„Mitte tappa, vaid aeglaselt surnuks piinata,“ vastas Max. „Mida see tädike tahtis?“

„Otsis mingit Emmat,“ viipas Kris ebamääraselt käega. „Vist soovis kaartidega ennustamist. Max, kas saaksid mulle oma kaarte laenata?“

„Minu kaardid jäid rottide linna." Max ei laenanud kunagi oma kaarte kellelegi. Praegu oli ta päris õnnelik selle üle, et kaardid toidu vastu vahetas, sest Krisi teades oleks olnud keeruline tema eest peita midagi, mida ta "laenata" ihkas. 

„Rotipoiss ütles alles paar tundi tagasi, et tite nimi on Emma," meenutas Max. "Kas oled juba unustada jõudnud?“

„Vaevalt see naine teda otsis,“ arvas Kris. „Muide ma nägin täna su asjade hulgas kaardipakki.“

„Ma ei luba kellelegi oma kaarte ennustamiseks kasutada,“ jäi Max endale kindlaks. „Minu kaardid on etenduste andmiseks, mitte mingi jama korraldamiseks.“

„Sa ütlesid just, et su kaardid jäid rottide linna,“ oli nüüd Krisi kord mälu värskendada. „Vahele jäid!“

„Ma otsin nende eest lastele süüa!“ hüüdis Max. Ta hakkas juba tõsiselt kannatust kaotama. „Kui sa tõesti mu kaarte siin nägid, siis tekkisid need siia ise. Just nagu sinu suleboa, Lily revolver ja veel mõned asjad, mis ei tohiks selles maailmas olla."

Mehed põrnitsesid teineteist esikuhämaruses.

„Kus me oleme?“ küsis Kris vaikselt. Tema näolt peegeldus ehe hirm. „Mis meiega toimub?“

„Kui teaksin, siis vastaksin,“ vastas Max. „Ära üritagi mu mõtteid lugeda!“

„Sa tead midagi veel,“ ütles Kris nimetissõrme Maxi näo ees viibutades. „Sa tead, aga ei taha öelda, sest kardad meie reaktsiooni. See on kuidagi seotud Ennustaja-Emmaga, keda hetk tagasi otsimas käidi.“

Max pani käed rinnale risti ning tema teadvus sulgus Krisi ees raske kolksatusega nagu hauakambri uks. „Kuule, mine tegele parem oma titega või tuhni riidekappides,“ soovitas ta. „Joonista lastele paar ilusat pilti. Tegele millegagi, mis su mõtted mujale viiks. Sa hakkad juba paranoiliseks muutuma.“

Endiselt Maxi jõllitades hakkas Kris mööda koridori taganema, selg ees, ning oleks peaaegu otsa komistanud last süles hoidvale Lily´le, kes oli just magamistoast välja astunud.

„Vaata ometi ette!“ karjatas vampiiritar nii kõvasti, et Emma nutma puhkes. Kris vabandas ja hakkas pisikest lohutama. Nad lahkusid koos Maxi vaateväljast.

„Ennustaja…“ pomises Max omaette. „Ma ennustan ise, et peagi saab teist paljulapseline pesakond, kelle ainsaks sissetulekuks on humanitaarabi. Jätkake samas vaimus, minu õnnistus teile kõigile!"

Tigedalt nohisedes marssis Max elutuppa, avas baarikapi ja tegi lahti pudeli, mis oleks justkui  tema saabumist oodanud. Alkohol ei aidanud probleeme lahendada, aga selle abil oli palju kergem neid välja kannatada.