53. Lastega või lasteta

Ükskõik kui palju Max ka ei üritanud, mitte kedagi ei huvitanud tema maagiline ja sensatsiooniline etteaste. Ta võis teha ükskõik mida, alustades kaarditrikkidest ja lõpetades enda kõhu lõhki lõikamisega, aga inimesed möödusid temast omaette muiates või täiesti tuimade nägudega. 

Üks möödakäija, kõvakübarat kandev ruudulise pintsakuga mees, jäi seisma ja koputas oma peakatte põhjale. Tema vasak silmamuna popsatas pealuu seest välja, jäi vedru otsa rippuma ning mees hüüdis heleda häälega: „Kuku!“ 

Sellise nalja nägemine kaotas igasuguse esinemisisu. Max pühkis oma käed verest puhtaks, korjas asjad kokku ja käskis kaasas olnud lastel ennast kiiremini liigutada, kuigi nemad milleski süüdi ei olnud.

Iga hetkega soovis Max üha rohkem põgeneda sellest äraneetud linnast kusagile, kus keegi tema esinemisoskusest ja erilistest annetest lugu pidada oskaks.

Pagariärist möödudes jäid lapsed näljaste nägudega vaateakent vahtima. Endamisi ohates astus Max poodi, pani kaardipaki lauale ja tuli poest välja kotitäie magusate saiadega. 

Kui Kris koos beebiga tagasi võõrastemajja jõuds, olid lapsed toidu juba ammu nahka pistnud ja karglesid söödud suhkru mõjul mööda tuba ringi nagu elektrijänesed. Piksi hüples voodi peal ning proovis sõrmeotstega lühtrit puudutada. 

„Lõpeta!“ karjus Max. „Ma alles panin selle lambi lakke tagasi!“

Piksi ei kuulanud teda ja jätkas valjusti häälitsedes voodil hüppamist. Siuhti! kadus tekk lapse jalge alt ja oli hetk hiljem tema peale heidetud. Piksi rabeles teki all, otsides väljapääsu, aga vähemalt ei hüpanud ta enam.

„Kas sa seda ka teha oskad, et tõmbad lina laualt ja kõik asjad jäävad püsti?“ küsis Maxi etteastest vaimustunud Rotipoiss.

„Kunagi oskasin,“ vastas Max ning pöördus Krisi poole: „Kus Lily on?“

„Jäi haiglasse ravile,“ vastas Kris. „Doktor ei luba tal ringi liikuda ning räägib, et Lily vajab vaikust ja rahu.“

„Kas ta teab, et Lily on…“ alustas Max.

„Vampiir?“ katkestas Kris teda poole lause pealt. „Jah, teab küll. Ta andis Lily´le vereasendajat.“

„Vereasendajat?“ Max kortsutas kulmu. „Mis asi see veel olema peaks?“

„Kust ma tean,“ kehitas Kris õlgu. „Igatahes mõjus see Lily'le paremini kui Alice´ile.“ 

Ta asetas beebi hellalt voodile, sättis mõned padjad ümber, et tita maha ei veereks ja palus Maxi: „Ole hea, hoia tal korraks silma peal. Ma tulen kohe tagasi.“

Max mühatas midagi arusaamatut ja lihtsalt seisis voodi kõrval, kuni Kris tualetis käis. See laps oli juba praegu, kahe päeva vanusena, tekitanud liiga palju probleeme. Polnud lootustki, et midagi paremaks muutuks.

Kui suuremad lapsed olid viimaks magama jäänud ja Kris beebit lutipudelist toitis, kutsus Max venna vannituppa, et seal omavahel rääkida. Kris istus koos lapsega vetsupoti kaane peale ning jätkas pooleli jäänud söötmist. Max balansseeris vanni serval.

„Kuskohas see Doktor elab?“ küsis Max. „Ma läheks Lily´t vaatama.“

„Me võime homme koos minna,“ vastas Kris. „Lily saab hakkama, ära muretse.“

Tundus, et see polnud tegelik põhjus, miks Max temaga rääkida oli tahtnud. Ta niheles närviliselt, köhatas ja sai lõpuks rasked sõnad üle huulte: „Kas… sina ja Lily... hakkategi nüüd kenasti kodu mängima? Titega ja puha." 

Kris ajas silmad üllatusest suureks ning hakkas naerma.

„Sa oled armukade!“ hüüdis ta. Beebi ehmus valju hääle peale ja tahtis nutma hakata, aga Kris pistis talle pudeliluti tagasi suhu. Seekord läks õnneks, nuttu ei tulnud.

„Ma olen lihtsalt mures,“ lausus Max. „Te mõlemad olete nagu pea peale kukkunud. Mässate mingi imikuga ja loodate, et kõik laabub iseenesest, aga tegelikult pole meil midagi süüa, kuigi mul on natuke raha. Siinsed inimesed kauplevad ainult rottide ja hammasratastega. Vii see laps oma Doktori juurde tagasi ja kaome siit kus kurat.“

„Max, sa oled pärit lastekodust nagu minagi,“ vastas Kris tõsiseks muutudes. „Kas sa soovid talle tõesti samasugust saatust?“

„Ma soovin, et me saaksime elada normaalset elu,“ sõnas Max. „Niivõrd, kui see meie puhul võimalik oleks.“

„See tähendab, et sa soovid elada Lily´ga kahekesi, rännata mööda maailma ringi ja anda etendusi nagu vanadel headel aegadel?“ küsis Kris.

„Sina olid samuti seal,“ vastas Max. „Vanadel headel aegadel olid sina samuti koos meiega.“

Kris tõmbas tühjaks saanud piimapudeli luti  tita suust ettevaatlikult välja. Laps oli magama jäänud. „Aga Piksi ja Rotipoiss?“ küsis Kris.

„Nemad saaksid omal käel hakkama,“ arvas Max. „Otsivad endile uue kodu, kus neid poputama hakatakse, ja elavad õnnelikult edasi.“

Sellise jutu peale sai Krisil mõõt täis. Ta tõusis otsustavalt püsti ja ütles: „Sina võid ju minna. Ma võin proovida meid kõiki tagasi sinna saata, kust me tulime. Siis mine ja esine, kus iganes soovid. Aga mina kavatsen selle lapse siin üles kasvatada. Kas või üksinda.“

„Kus tuli nüüd isa välja," muigas Max. "Ise pole kunagi ühtki last teinud. Sulle meeldivad ju mehed. Äkki laseksid Lily vabaks ja otsiksid oma kasulapsele veel ühe isa?“

Kui Kris poleks süles hoidnud tillukest imikut, siis ei oleks nende sõnade ütlemine Maxi jaoks hästi lõppenud. Õhk vannitoas muutus üha kuumemaks, kuid Kris suutis kogu tahtejõudu kokku võttes ennast talitseda. Ta pööras Maxile selja ja marssis tagasi tuppa. Heitnud voodile pikali, asetas lapse enda ja seina vahele. Kuuldes Maxi vannitoast välja tulemas, ütles Kris: „Unustasin enne sulle mainida, et nägin Sidi. Ta oli koos selle kääbusega, kes siin võõrastemajas portjeena töötab.“

Max ei vastanud. Kris vaatas selja taha ja nägi voodi ees seismas kummituslikult valget siluetti.