49. Võõrastemaja

Keset apokalüptilisi tondilosse ja sakilisi varemeid olid püsti löödud väikesed poed,

juuksurisalongid ja töökojad, kus kasutati hammasrataste ja kellamehhanismide jõul töötavaid kummalisi masinaid. 

Uskumata oma silmi, nägid põgenikud filigraanselt viimistletud uhket silti, millele oli kirjutatud: „VÕÕRASTEMAJA“.

„Kuidas siin küll tubade eest makstakse?“ imestas Kris. 

„Ega me enne teada ei saa, kui järgi uurime,"

vastas Max ja avas ukse. Avaras fuajees seisis kõrge laud, mille taga istus kõrgi näoga vanaproua. Ta vaatas tulijat samasuguse jälestusega nagu tordi sisse kukkunud prussakat.

„Teie soov?“ küsis proua.

„Me sooviks tube...“ Max arvutas kiiresti, „kuuele inimesele. Kaks neist on lapsed.“

Proua noogutas ja tegi paberile märkmeid. „Millega te tubade eest maksate?“

Max naeratas laialt. „Äkki on teil tarvis aknaid pesta? Voodipesu vahetada? Külalisi lõbustada mustkunstietendustega? Tegelikult oskab mu vend väga hästi joonistada. Ta suudaks teie valged seinad muuta pilkupüüdvateks meistriteosteks.“

Administraator kergitas kulmu. „Kas meil oli tõesti väljas kuulutus, et me otsime abikäsi? Minu meelest mitte. On teil mõnda väärtuslikku eset pakkuda?“

„Ee...“ Max kobas taskuid, kuigi teadis, et seal pole midagi. Teised hakkasid samuti oma riietes tuhnima. Rotipoiss pani lauale paar läikivat kahvlit ja ühe lusika. Kris asetas proua ette klaaskuulid ja portselanist kujukese. Piksi võttis taskust välja Sauronile kuulunud lugemisprillid. Lily tõmbas sügavalt ohates sõrmuse sõrmest ning Alice võttis taskust välja pisikese vile ja märkmiku. 

„Pane tagasi, ruttu!“ sosistas Kris neid asju märgates. Alice täitis kuulekalt käsku, kuigi ei saanud aru, miks ta nii tegema pidi.

Proua võttis portselankujukese ettevaatlikult pöidla ja nimetissõrme vahele ning vaatas pikalt, silmis läikimas pisarad. See oli miniatuurne roosa põrsas, kaela ümber seotud helesinine lehv.

„Te saate toa,“ ütles proua viimaks ja tupsutas silmi pitsilise taskurätiga. „Võite

ülejäänud asjad endale jätta, mulle piisab sellest siin.“ 

Hoides kujukest hellalt pihus nagu kalleimat aaret, läks naine tagaruumi ning tema asemele tuli punast mundrit kandev portjee, et näidata külalistele nende uut puhkepaika. Lühikest kasvu mundrikandja tundus kuidagi tuttav.

„Teie!“ imestas portjee poolsosinal, sibades oma töntsidel jalgadel mööda pikka kitsast koridori. „Arvasin, et te jäite Sauroni juurde.“

„Jäimegi,“ vastas Max. „Aga Sauroniga juhtus...“

„Jah, ma tean,“ ütles Olav. „Ma leidsin ta, vaene mees. Olin talle juba ammu rääkinud, et öötöö pole temavanuste jaoks.“

„Sa oled siis ametit vahetanud?“ küsis Kris, üritades kääbusel kannul püsida. Selle ajaga, mis tema astus ühe sammu, astus Olav vähemalt viis, tehes seda ülikiiresti.

„Ei. Ma olen siin ja seal...“ Kääbus peatus ukse ees, mis kandis numbrit nelikümmend üks. „Ja vahel olen ka seal, kus olema ei peaks,“ lisas ta. „Aga seda juhtub harva.“ Need sõnad tekitasid Krisis tahtmatuid külmavärinaid. Sarnaselt kannibalist Redile suutis Olav varjata oma mõtteid. Kris märkas seda juba siis, kui nad linna sõitsid.

Kogu seltskond sai kamba peale ainult ühe toa nelja voodiga. Üks vooditest oli lai, teised kitsad. Max ja Lily võtsid laia aseme, Piksi valis endale keset tuba seisva kitsa voodi, millel ta kohe hüppama hakkas, üritades laes rippuva lühtrini ulatuda. Alice ja Kris said endale ülejäänud kaks aset ning Rotipoiss seadis end sisse põrandavaibal. Ta polnud voodis magamisest kunagi lugu pidanud.

Max langes selili pehmete patjade vahele ja ohkas õndsalt: „Lõpuks ometi saame natuke puhata!“

„Sina saad, aga mina mitte,“ sõnas Lily teda voodi serva poole nügides. Jalutuskäik oli teda kurnanud. Haavad andsid tunda ja pea käis tugeva põrutuse järel ringi nagu tsentrifuug. 

„Piksi, lõpeta!“ hüüdis Max, nähes ahvitüdrukut lambi küljes kiikumas. Tüdruk ei kuulanud teda ja jätkas, kuni lühtrit lae küljes hoidnud konks järele andis ja laps koos lambiga alla sadas. Piksil polnud ühtegi kriimustust, aga lagi nägi üsna kole välja. Sulepatjade vahelt välja roninud Max vahtis laes olevat auku ning nentis: „Selle eest küll põrsakujukesega tasuda ei saa.“

„Miks see kujuke ta nutma pani?“ mõtiskles Kris, pööramata vähimatki tähelepanu laelambiga juhtunule. „Kas talle meeldisid tõesti nii väga väikesed roosad põrsad? Või oli tal kunagi olnud sarnane suveniir, kingitusena kallilt inimeselt? Äkki...“

Krisi heietus katkes, kui vannitoa uks avanes ja tuppa astus kaame näoga Alice. Keegi ei märganudki, millal ta ära minna jõudis. Igatahes võis tüdruku näoilme järgi arvata, et midagi tõsist oli juhtunud.

„Mul tulid veed ära,“ ütles Alice väriseva häälega ning vajus kõhtu kinni hoides põrandale. Lily hüppas voodilt püsti ning tormas tüdruku juurde. „Mitmes kuu sul on?“ küsis ta. Kõht polnud üldse suur. Samas

oli tüdruk ise ka väikest kasvu.

„Seitsmes,“ vastas Alice ja oigas. Toasolijad vahetasid pilke. Asi oli väga halb. Kohale kutsutud administraatoriproua tahtis juba midagi ütlema hakata alla kukkunud lambi kohta, kuid Alice´i valukarjed juhtisid ta tähelepanu kõrvale.

„Olav, vii tüdruk kohe tohtri juurde!“ käsutas proua „Kes teist on lapse isa?“ küsis ta pika kondise sõrmega meeste poole osutades.

„Tema,“ vastas Max hetkegi kõhklemata venna suunas osutades.

„Aga...“ alustas Kris, kuid ei saanud esimesest sõnast kaugemale, sest Alice haaras järgmise valuhoo saabudes tal kõvasti käest kinni ega lasknud enam lahti. Nii ei jäänud Krisil üle muud, kui ootamatult kaela sadanud isadus omaks võtta ja sünnitava tütarlapsega kaasa minna.